Alles ma astusin haigla uksest välja, endal emotsioonid täiesti sassis ja hirm naha vahel. Kõik tundus nii uus ja hirmutav, sest tuli koju minna ja seal ei olnud enam ämmaemandaid kellele sai iga kell muret kurta või nõu küsida. Tuli ise hakkama saada oma uue elukorraldusega.

1 kuu uus. Pärandasin Sipule oma lõualoti.

Ma kirjutan seda postitust juba mitu nädalat. Kirjutan mis ma kirjutan aga valmis ei jõua kirjutatud. Sipuga on nii palju tegemist. Alles nüüd ma tean mida tähendab see õige ''mul pole aega''. Hetkel meenutan ma rohkem hüljest kes oma pojaga kuskil rannas 24/7 vedeleb.

Ma kaagutan juba mitu nädalat sellest, et kohe varsti jagan oma haiglakoti sisu ja puha. Noh, ma jäin selle postitusega lootusetult hiljaks. Nüüd ma juba jagan Sipu sünnilugu.

4 päeva uus

Esmaspäeval täitus 38+0 ja täiesti uskumatu aga lõpp juba paistab. Ühtlasi oli mul ka ämmaemanda visiit, ma loodan, et see jäi mu viimaseks ja rohkem ma sinna minema ei pea aga kui Sipu otsustab maru memmekas olla ja siiski kauem vedeleda, siis uus aeg on TA ehk 11.03. Panime veel igaks juhuks arsti juurde ka aja kui tuleb välja, et oleks esilekutsumist vaja. Algul sain aru, et aeg tuleks panna 15.03 aga ämmakas ajas vist midagi sassi ja pani aja alles 18.03. Ise avastasin alles autos, et oleks võinud öelda, et veidi mööda läks selle ajaga, sest 18.03 on mul juba 41+0 ja ämmakas ise ütles, et üle 41+ nädala ta mul minna ei lase.

Alustan sellest, et me tegime ühe parima ostu poole aasta jooksul. Nimelt saime me endale lõpuks ometi teleka! Vuhuu. Eelmise aasta septembris otsustasime Viasatiga asjad ära lõpetada, sest vaatamata kuldkaardile olid kanalid jamad, levi pidevalt jamas ja huvitavad kanalid ''kadusid'' iseenesest kuhugi ära. Kuna telekas oli ka juba üsna sara, siis ma lasin selle Mürakal lihtsalt majast välja visata. Selle olemasolu häiris mind. Ma parema meelega vaatasin tühja lauda kui seda koledat telekat. Kuna me tegelikult pole eriti suured teleka vaatajad, siis leidsime, et lükkame uue teleka ostu kuhugi tulevikku. Nüüd kus meil on kõik tehtud ja vaba aega nagu muda, siis otsustasimegi, et ostame oma värskelt remonditud tuppa uue teleka, et mul siin midagigi (loe: vedeleda päevad otsad teleka ees) teha oleks.

Tegelikult ma pidin ennast kokku võtma ja oma toimekast laupäevast ning liba sünnitegevusest kirjutama aga kuna need küsimused on nii ägedad, siis ma pean ka neile vastama. Ma ei saa ju ometigi rongist maha jääda! Lisaks teeb mõni selline postitus mu preggo blogile vahelduseks head ka, sest siin on preggo värki niigi üle äärte.

Mürakas küsis kas see on rasv mis üle ääre ripub, ei ole! See on kont :D

Veel pühapäeva õhtul lasin oma näppudega õrnalt ribide all olevast muhust üle ja ütlesin Mürakale, et meil tuleb keiser. Sinna pole midagi parata, sest aeg on juba nii kaugel ja ilmselgelt Sipu enam ennast ümber ei pööra. Öösel kell 3 hakkas selline trall pihta, et ma ehmatasin üles. Kõht lainetas, kõhu küljed olid meeletult valusad, jalahoobid tulid siit ja sealt ning lõpetuseks sain toonused, mille käes ma piinlesin oma 2 tundi, enne kui emakas uuesti maha rahunes.