Meie esimesed 3 kuud möödusid üle kivide ja kändude aga siiski täis rohkelt õnne ja rõõmu. Käblik on nii tubli, et mul pole isegi sõnu selle kõige kirjeldamiseks. Meie teekond triipudeni ei olnud kõige lihtsamate killast ja mul on meeletult hea meel, et ma ei jäänud käed rüppes ootama, sest kes teab kus ma praegu alles oleksin. Okei, suure tõenäosusega valges pehmete seintega ruumis või ootaks seda õnnis päeva millal mu tsükkel ise mitte millegi peale paika läheb. Kui nüüd asjale tõsiselt peale vaadata, siis tegelikult võitsin ma oma jonniga meeletult palju aega ja minu saaga ei veninud aastate pikkuseks ning selle üle on mul tõesti väga hea meel. 

Esimene trimester venis minu jaoks nagu lima. Päevad läksid nii aeglaselt ja ma mõtlesin, et ma ei saagi kergemalt hingata. Kõik kuidagi venis ja venis ja venis. Kogu aeg toimus midagi mis ei olnud just kõige positiivsemas võtmes ja see tekitas vaimselt nii palju pingeid ja hirme, et seda on lausa raske sõnadesse panna. Kõige rohkem ma olin ma löödud sellest, et ma ei saa nautida rasedust nii nagu enamik naisi seda teeb. Minu jaoks olid esimesed 3 kuud noateral kõndimine. Ma olin rase aga samas ma ei tahtnud selle mõttega eriti harjuda ja selles võtmes elada, sest hirm kõrgelt kukkuda oli nii suur. Ma ju ei teadnud mis mind ees ootab ja kas antud 3 kuud suudame ära saata edukalt või peame alla vanduma. Hinges ma teadsin, et seekord läheb kõik hästi aga mõistus ei lubanud seda mõtet enne Oscar uuringut ja esimese trimestri möödumist omaks võtta.

Meie suureks rõõmuks, suutsime me kõige ohtlikuma aja mööda saata ja praegu sipleb mu emakas üks pisikene vahva tegelane kelle iga liigutus annab nii meeletult suure hingerahu ja kutsub pisarad silma. See on võimas tunne aga ärme rutta ette.

Panin kirja mõned enda esimese trimestri sümptomid. Need on nii naeruväärsed aga samas mis sa ära teed eks? Rasedus on tore aeg ja tegelikult on jube vahva näha oma keha ja vaimset poolt muutumas.

Algkaal: 50kg

Kaal 13+0 nädalal: 50,3kg 

Lisandunud: +0,3kg

Karvakasv. Mulle reaalselt tundub, et igal pool mujal kui peas on karvakasv muutunud kiiremaks ja tihedamaks. Suur oli minu üllatus kui ma ühel õhtul avastasin, et mu kõhtu katavad tumedad pikad karvad. Oleks need hõredad, ei, need on nii paksud, et ma võiks patse enda kõhule punuma hakata. Ämmaemand ütles, et see on täiesti normaalne ja kaob mõne kuuga peale sünnitust. Ma südamest loodan, et tal on õigus, sest mina küll ei tea kas Mürakas tahaks karuga järve äärde minna. Ma muidugi ei tea kas too karu isegi enam järve äärde minna tahab. Samas kui paljud mehed saavad üldse öelda, et nad on karu kabistanud? :D Mürakas saab!

Kõhukinnisus. Selle peale ütlen ainult Amen! Ausalt! Alles rasedana saad aru mis on päriselt kõhukinnisus. Pärast 1.5 nädalat olin ma sunnitud lahtistit võtma, sest mitte miski muu (ploomimahl, kuivatatud ploomid, kiudained, magneesiumi ülemanustamine jne) ei aidanud. Õnneks olen ma suutnud selle toreda sümptomi nüüd kontrolli all hoida. Peale soole sirgendamist hakkasin rohkem kiudaineid sööma ja vett tarbima, siiani pole probleeme olnud. A, ja Eleviti vitamiinide tarvitamise lõpetasin ka ära, need on saatanast! Seal on nii palju rauda sees, et suurel osal rasedatel jääbki kõht kinni just nende samade vitamiinide pärast.

Gaasid. Kas on üldse midagi mis gaase ei tekitaks? Ma reaalselt olen selline inimene kellel pole kunagi gaasidega probleeme olnud ja nüüd, järsku, maadlen ma mitu päeva nädalas gaasidega. Oleks need lihtsalt gaasid, ei, need on kinnised. Püha jumal! Nii julm kui see ka pole, siis gaasid suudavad meeletult palju emaka heaolu küsimärgi alla seada. Need hakkavad tollele üürikale nii tugevalt peale suruma, et lõpuks on alakõht valus, küljed valusad ja elamine tundub täiesti võimatu.

Venimisvalud. Ohohohooo, need ''sõbrad'' on mind peaaegu terve tee saatnud ja saadavad siiani. See on täiesti okei kui su emakas ja tupekanalis on teravad ja äkilised valupisted (tunne nagu keegi torgiks nõeltega), päevade eelne pakitsus, kiskuvad valud või lausa sõna otseses mõttes suruvad valud. See kõik on jumala okei sinnani kuni ei esine veritsust, määrimist või kokkutõmbeid. Senikaua võid julgelt nende käes piinelda. Ja oota ainult round ligament pain'i teisel trimestril, see on juba omaette tase! Oi kuidas ma kadestan naisi kellel pole aimugi mida need venimisvalud endast kujutavad. 

Hormoonid. 8+ nädalal jätsin ma Müraka maha ja palusin tal koju mitte tulla, sest vaene mees ei leidnud poest kakao maitselist kohupiimakreemi. Mainin ära, et see oli otsas. Aga no kuidas saab üks mees nii saamatu olla? :D Täiesti normaalne on minu puhul, et ma nutan iga asja peale. Ma olen facebookis suurema osa gruppide jälgimise lõpetanud mis puudutab loomi, sest ainuüksi õnnetute loomade nägemine ajab mu endast nii välja, et ma võin ilma probleemideta tund aega järjest nutta ja mõelda, mis kuramuse maailmas ma elan, ise samal ajal maailma lõppu oodates, sest inimkond on selle totaalselt ära teeninud.

Orgasmid. On oma olemuselt tugevamad, kestavad kauem ja tulevad mitte millegi peale. Mina kui riskirase lähen alati paanikasse, sest peale seda tõmbab mu emakas nii tugevalt toonusesse, et see hirmutab mu päris ära. Ükskord oli mu emakas reaalselt tund aega järjest toonuses ja ma mõtlesin, et ma peaks äkki emosse minema. Ei teagi kuidas ma neile seda kõike seal seletanud oleks. Noh, teate ma siin öösel magasin ja läbi une tuli nii tugevalt, et nüüd on emakas toonuses...

Isud ja isutus. Tahaks nagu kõike aga samas nagu ei tahaks ka. Mis ma siin ikka keerutan. Hapukapsas on elu! Ma võin nädal aega järjest iga päev ühte ja sama toitu süüa. Pole probleemi. Random isusi pole mul siiani tekkinud.

Iiveldus. Iiveldust oli mul maksimaalselt 4 päeva ja seda ka ainult siis kui kõhu tühjaks lasin. Kogu aeg tuleb süüa, muidu on jama majas! Magu tühjendasin ühe korra. Seega vähemalt läks niigi kergelt. Muidugi ei saa mainimata jätta artikleid mis vihjasid iivelduse puudumise puhul ebatervele rasedusele. Ei ole see asi päris nii vast aga ära hirmutab sellise asja lugemine ikkagi.

Rinnad. Mul ei ole kunagi nii suuri rindu olnud. Täitsa lust kohe. Nibud on kole valusad siiani, tõmbavad aina tumedamaks ja paisuvad aina suuremaks. Ma nagu hoiaks neid ööd ja päevad kusagil vaakumi all. Nibud on küll täiesti inetuks muutunud. Rinnad ise olid valusad ainult esimesel nädalal, peale sedasuundus valu külgedele ja 8+ nädalaks oli valu täielikult kadunud.

Akne. Ma tahan näha kes oli see naine, kes ütles, et rasedus teeb ilusaks? Ma nägin kuni 16+ nädalani välja nagu totaalne kärnkonn! Akne lõi nii meeletult hulluks, et vahel oli päevi mil ma lihtsalt nutsin, sest mida nägu ja mida aknet? Just enne rasedust sain oma näonaha korda ja nipsu kiirusega olin ma täpselt samasugune nagu siis kui pillide tarvitamise ära lõpetasin. Lõug oli kaetud meeletult suurte nahaalustega, need olid nii valusad, et isegi näo pesemine oli paras põrgu. Otsmik oli pisikesi mügarikke täis. Põsed olid põletikulise aknega kaetud. Isegi kaelale tuli akne. 

Kõht hakkas mul täiskäigul paisuma 13+0 nädalal. Mürakas käsib mul vahest seina äärde seista, et ta saaks mu kõhtu mõõta ja siis heldinud olla. Poleks arvanud, et mõnele mehele kõhu kasvamine nii tugevalt peale läheb :D

Kätte oli jõudnud meie kaua oodatud päev. Oscar oli meil 3.09 ja kell 8.00. Seega äratus käis meil juba kell 5.30, sest noh, Mürakas ja tema kiiksud. Seekord sain ma temast isegi aru, sest hommikuti on Tallinna liiklus päris hull ja kuna nüüd olid veel paljudes koolides aktused, siis pidime minema natukene suurema ajavaruga. Kohale jõudsime kell 7.30, Mürakas parkis auto ära, mina jõin oma kakao lõpuni, kammisin oma heinakuhja veel korra üle ja kell 7.40 läksime kohale.

Kätte oli jõudnud õhtu. Mürakal oli kurk valus ning mõtles, et võtab pitsi Jägerit. Mõeldud tehtud. Mina läksin oma õhtusele wc tuurile ja Mürakas Mustikaga õue. Istusin õndsalt potil, hakkasin pühkima ja mida minu silmad näevad? Punane veri! Terve paber oli kattunud tulipunase värske verega, wc pott oli verd täis. Minu esmane reaktsioon oli ''OH SA VANA VI**''! Olgu mainitud, et tegelikult ei ole ma üldse ropu suuga aga see moment pani mulle sellise paugu, et ma olin täiesti šokis. Ma ei osanud midagi sellist oodatagi, sest valusid ega midagi muud kahtlast ei olnud eelnevalt olnud, seega see verejooks oli täiesti ootamatu. Mu käed hakkasid värisema ja ühtäkki oli wc ukse taga Mürakas.

Mürakas: Mis juhtus?

Mina: Mul tuleb praegu täiega palju verd!

Mürakas: MISASJA!? Õigest august või?

Mina: Mis õigest august? Muidugi õigest, mis sa arvad, et ma ei tee oma aukudel vahet või? Nalja teed?
Mürakas: Ruttu emosse! Ma helistan Martale.

Tollel hetkel ma lihtsalt istusin potil ja olin täiesti kinni. Ma ei osanud mitte midagi mõelda ega teha. Ma olin nii meeletult hirmul. Jälgisin ainult seda kas verd tuleb juurde või ei. Minu õnneks ei tulnud rohkem verd. See oli täpselt midagi sellist nagu keegi oleks korra kraani lahti keeranud ja seejärel kohe kinni. Poole tunni pärast jõudis Marta ja viis meid emosse. Terve tee möödus pingelises vaikuses. Ma ei teadnud mida oodata, kas tõesti oligi meiega kõik? Mind painas ainult mõte, et meie laul on jälle lauldud.

Taaskord emosse jõudes ei pidanud ma kaua ootama. Üsna kiiresti sain löögile ja veel kiiremini suunati mind günekoloogia osakonda. Olin ju teistele juba vana tuttav. Kell oli umbes 11 õhtul, terve haigla oli täiesti vaikne. Emo õde suunas mu otse valvekabinetti kus ma jäin valvearsti ootama. Mürakas ootas mind ukse taga. Vahepeal lendas sisse üks ämmaemand.

Ämmaemand: Noh jälle veritsed või?

Mina: Oli jah äkiline värske verejooks

Ämmaemand: Valvearst kohe tuleb!

Ausalt öeldes olin ma täiesti šokis ämmaemanda suhtumisest. Mis mõttes sa lähed ja küsid rasedalt naiselt sellise üleoleva tooniga, et noh jälle veritsed või? See ei ole ju eetiline! Niigi on hull ja närvesööv seis ja siis tuleb mingi tädike kaagutama. Nagu mul endal poleks tõesti mitte midagi targemat teha kui Rakvere emo uksi kulutada. No andke andeks eks!

Mõne minuti pärast astus kabinetti pisike priske tädi. Oli tugeva vene aktsendiga. Istus laua taha ja hakkas mu kaustikut täitma. Küsis küsimusi ja vahepeal oli mul reaalselt selline tunne, et ta ei saa üldse kohe aru mida ma talle räägin. Igatahes saatis ta mu lõpuks pukki. Ronisin pukki ja uh võis alata.

Arst (vihaselt): Ma ei näe siin küll mitte midagi. Miks põis nii täis on? Nii ei näe mitte midagi. Mine käi wc-s.

Ma tõesti ei teadnud, et põis nii kiiresti täis saab, sest enne emosse astumist käisin ma wc-s ära ja sellest oli heal juhul veerand tundi möödas. Käisin wc-s ära, vaatasin, et verd rohkem ei tuleks ja läksin tagasi pukki. Arst lasi puki kõrgemaks, seega päris jõhker oli sinna ronida, nagu oleks tegelenud mägironimisega keset ööd.

Arst: No näed, palju parem kohe. 

(sonkis seal anduriga ringi)

Arst: Ma ei näe siin erilist midagi. Näed, loode on siin, see peaks olema pea. Loode ei liiguta üldse ehk aktiivne tegevus puudub ja see pole üldse normaalne.

(sonkis edasi)

Arst: Ma ei tea. Südametööd ei leia. Lootel südametöö puudub.

Tollel hetkel ma lihtsalt vajusin nii ära, et ma ei osanud mitte midagi teha ega mõelda. Ma olin täiesti löödud ja hakkasin seal samas nutma. Pisarad lihtsalt jooksid. Arst sonkis samal ajal anduriga edasi, suunas mu pilgu ekraanile ja rõhutas, et seal ei toimu mitte midagi. Sellele on siiani nii valus ja õudne mõelda. Ma mõtlesin ainult oma peas, et taaskord jäime me oma pisikesest ilma ja mis nüüd saab? Ma ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Nutsin seal pukis, kogu mu keha tõmbas täiesti krampi, põlved ja käed hakkasid värisema ja ma tundsin, et mul hakkas nii paha, et vaju või seal samas kokku. Vaatasin ekraani ja järsku nägin äkilist liigutust. Mu väike Käblik lükkas jalad sirgeks ja kukkus kätega vehkima. Seda nähes ma tundsin kuidas kogu mu keha pingest vabanes ja jumal tänatud, meie Käblik oli täiesti terve!!! Siis ma juba naersin läbi pisarate ja nutsin õnnest. Näha teda seal siputamas oli nii imeline.

Arst: Aa, näe, liigutas, on ikka elus. Suurus on 12+0. Miks teil on vaja iga verejooksu peale emosse joosta? See on lihtsalt traumeerimine. Aitab küll, tulge nüüd alla.

Arst kõndis puki juurest lihtsalt minema ja ei lasknud seda isegi alla. Ma mõtlesin, et ma kukun end enne vigaseks kui sealt alla saan. Mind jahmatas see etteheide, et ma emosse tulin. Ma ausalt ei tea kumb oleks traumeerivam olnud, kas kodus istumine või kontrollis ära käimine ja põhjuste välja selgitamine?

Arst: Ma ei tea miks verejooks tekkis. Ultrahelis midagi kahtlast ei näinud, seega põhjus on teadmata.

Mina: Kas ma võin koju minna kui kõik näis korras olevat?

Arst. Kas sa tahad, et su rasedus ära katkeks või? Jääd haiglasse!

Hommikul tuli tööle arst kes mulle meeldib ja kellega on meil hea klapp. Tema tegi mulle uue uh parema masinaga. Kontrollis kõik üle ja isegi tema ei leidnud veritsuse põhjust ning see pani arsti enda kukalt kratsima. Käbliku süda lõi ilusti regulaarselt ja ta oli hästi aktiivne. See tegi lausa arstile nalja, sest ta ei saanud Käblikut korralikult mõõta kuna too vingerdas ja vusserdas ringi. Küll aga jäi arstile silma pisike irdumise koht aga see oli juba niivõrd vana, et selle pärast ta muret ei tundnud. Veel mainis ta mulle seda, et ''kolleeg'' Tartust oli näinud uh-s vaheseina jääki! Ehk mul hõljub mingi jääk emakas ringi. Ma ei saanud essugi aru, pigem tekkis huvi selle kolleegi vastu Tartust. Kaua aega mööda ei läinud kui ma selle arsti üles leidsin ja noh, mul läks veel vist isegi hästi, sest tema arvustused olid nagu õudukast. Ta peaks töötama pigem tapamajas mitte naiste õrnade kehaosadega. Täiesti õudne lihtsalt. Ma mõtlen siiani, et mis siis oleks saanud kui Käblik olekski edasi seal rahus tukkunud. Kas see arst oleks mu kohe öösel puhastusse saatnud või oleks ikka kordus uh teinud? Üldse, ega kõhubeebid 24/7 ei vingerda, nemad ka magavad. Mul tõusevad siiani ihukarvad püsti kui ma sellele mõtlen. See seik on üks nendest mille ma tahaks oma mälust täielikult kustutada, sest...ma ei leia isegi sõnu. Nende nädalate jooksul olen ma mõistnud, et keegi kusagil kaugel hoiab meid.

Kui ma olin 3 päeva haiglas olnud, oli mul sellest kõigest nii kõrini, et ma nõudsin arstilt haiglast välja kirjutamist. Sain ka. Sest reaalselt veritsemise põhjust ei leitud, Käblikuga oli kõik parimas korras ja lamada võisin ma kodus ka. Lisaks oli mul meeletu kõhukinnisus mida arstid tahtsid juba haiglas hakata ravima aga millele ma väga tugevalt vastu seisin. Seal on 2 palatit kõrvuti, nende peale on jagamisel 1 wc ja selle wc uksed ei käi lukku. No olge nüüd? Vaevalt keegi üldse tahaks haigla wc-s enda soolikat sirgeks lasta. Peale veritsust määris mul helepruunikat voolust umbes 3-4 päeva ja mitte iga kord kui wc-d külastasin.

Kätte oli jõudnud 9+4 ja aeg oli end rasedusega arvele võtta. Minust sai täitsa ametlik rase. Nii vahva. Kuna rasedus oli möödunud määrimistega ja tuli stimulatsiooni teel, siis arutasime Mürakaga kas teha ka Panorama test või mitte? Kuna sisetunne loeb ka midagi ja otseselt ma ei tundnud, et midagi halvasti oleks ja tegelikult polnud meil mitte mingisuguseid näidustusi ka, siis otsustasime, et hetkel pole selleks mõttet. Saame seda ka vajadusel natukene hiljem teha. Mainin kohe ära, et Panorama test on tasuline ja tuleb enda taskust kinni maksta, hind jääb sellel -600€ kanti. Samal päeval kui ma end arvele võtsin, andsin ära ka analüüsid Oscar uuringu jaoks. Ma ei kavatsenud seda riiklikusse haiglasse tegema minna, sest tahtsin professionaalset lähenemist. Aga kuuldes kuidas mõnel võtab uuring pool tundi ja teisel ainult 15 minutit, siis oli kindlam kohe erakliinikusse panustada. Arst ütles mulle samal päeval, et ta helistab mulle kui midagi natukene vale tundub. Mind pani see muidugi kukalt kratsima, sest ainuüksi hormoonide järgi ei tehta kunagi järeldusi! Mis kõige naljakam, siis sellel samal visiidil pakuti (või õigem oleks öelda, et suruti) mulle väga sihikindlalt Panorama testi, millest me siiski loobusime.

Nädal aega hiljem kui rasedust oli juba 10+5 nädalat, helises mu telefon. Mulle helistas minu arst. Alustas juttu sellega, et ta lubas mulle helistada kui midagi valesti tundub. Niisiis, ta helistas.

Arst: Tere! Ma lubasin helistada kui ma vereanalüüsides midagi halba näen. Aga alustame võetud veresuhkrust. Tühja kõhu veresuhkur oli 5.2 ja seda tuleks uuesti korrata. Ärge sööge puuvilju, mett, magusat, mitte midagi mis sisaldab suhkrut.

Mina. Tere! Issand, mis mul on nüüd siis rasedusdiabeet või?

Arst: Kindlat ei saa veel midagi öelda, teeme uue analüüsi, siis vaatame edasi.

Mina: Olgu.

Arst: Oscar uuringu vereanalüüsid olid halvad ja paigast ära. 

Mina: Ja millele see otseselt viitab?

Arst: Sellele, et suure tõenäosusega on lootel sündroom ja selleks on vaja kindlasti homme tulla ja Panorama test ära teha. Peale seda saame edasi vaadata. Võib ka olla juhus, et platsentas on halb verevarustus aga seda saab ravida.

Mina: Ahah (ma ei osanud rohkemat öelda, ma olin täiesti šokis)

Arst: Ootan teid homme siia Panorama testi tegema. Kena päeva!

Mina: Head aega!

Peale kõne lõppu olin ma täiesti kivis. Ma ei saanud algul üldse aru, et mis see nüüd siis oli? Sa kurjam helistad ja ütled, et põhimõtteliselt on mu lapsel sündroom aga äkki kui veab, siis on hoopis halb verevarustus ja lõpuks soovid veel kena päeva ka. Ma olin täiesti löödud. Kui mulle meie jutuajamine lõpuks kohale jõudis, siis ma lihtsalt purskasin nutma, ma olin endast nii väljas. Nii pikk tee oli käidud ja nüüd sellised uudised. Terve pool tundi möödus ahastusest nuttes, lõpuks kui mu silmad juba täiesti paistes olid, pea valutas, otsustasin Mürakale helistada ja rääkida mida ma just kuulsin.

Mina: Ma lähen homme Panorama testi tegema.

Mürakas: Miks?

Mina: Arst helistas ja ütles, et suure tõenäosusega on lapsel sündroom, sest hormonaalsed näitajad verest olid väga halvad ja alla normi.

Seejärel lõpetasin kõne ja nutsin edasi. Ma hakkasin ette mõtlema ja see kõik tundus mulle nii ebaaus ja vastik. Ma olin siiani suutnud kõigest välja tulla ja nüüd tundus, et teele tekib reaalne probleem mis võib jalad täielikult alt lüüa. Lõpuks olin ma nii palju nutnud, et mu emakas tõmbas täiesti toonusesse, see oli nii valus, et ma sain aru, et oleks vaja oma vesistamine ära lõpetada ja päev korraga edasi elada ning mitte oma last maha kanda. Mõtlesin, et läheks veel dramaatiliselt õue, ajaks käed laiai ja kohe küsiks, et mis järgmiseks? Noh, hirmust ma muidugi ei läinud, sest kes teab mis sealt veel tuleb. 

Rääkisin oma sõbrannaga kes arvas, et ma ei peaks Panoramat tegema, nii talle kui mulle tundus see natukene manipulatsioonina. Ma olin juba nii kaugel, et vastused oleksin saanud alles samal päeval kui oleks olnud Oscar uuring. Ma ei oleks aega võitnud. Teisalt ei arvestata kunagi vereanalüüse üksinda vaid koos ultraheliuuringuga. Kui Panorama oleks olnud korrast ära, siis reaalselt ei oleks puhastust tehtud ainuüksi selle tulemustel vaid ma oleks pidanud ikkagi valima looteveeuuringu ja koorioni biopsia vahel. Seega oleks ma oma kindlad uudised kätte saanud alles 17+ nädalaks. Kõige naljakam selle kõige juures oli see, et mu sisetunne ei andnud märku, et midagi valesti oleks. Ja sisetunne ise loeb ka ju midagi. Mulle tundus hinges, et tegelikult on kõik korras. 

Ma olin väga pettunud, et arst mu niimoodi ära hirmutas. Veel samal päeval otsustasin, et ma ei tee Panoramat, sest ma ei taha ja ongi kõik. Seejärel helistasin Dr. Šoisi registratuuri. Rääkisin nutt kurgus oma loo ära ja küsisin kas neil oleks mulle aega pakkuda. Ma teadsin, et ma ei pruugi aega saada, sest Oscarini oli jäänud ainult 3 nädalat aga neil on ajad alati suht täis olnud. Lisaks oli neil augusti viimasel nädalal puhkus. Minu õnneks leiti mulle aeg kui rasedust oleks pidanud olema 13+5 ehk üsna viimasele minutile. Oi kui õnnelik ma olin. 

22.08 läksin andsin oma uued vereanalüüsid, samal ajal vabanes 1 aeg ning see pakuti mulle. Ehk ma sain Oscar uuringusse 2 päeva varem. Oscari aeg oli 3.09 ja hommikul kell 8.00. Verd andes mõõdeti mu pikkus, vererõhk, kaal, küsiti erinevaid küsimusi ja see õde oli nii tore. Mul oli seal nii hea ja rahulik olla. Kui veri oli antud, tuli jääda oma ultraheli ootama. Need nädalad olid rasked, sest hirm oli meeletu. Kuigi mu sisetunne oli rahulik, tundsin ma ennast mingil määral ohustatuna. Mõtlesin veel viimasel hetkel, et äkki ikka peaks Panorama ära tegema? Aga õnneks jäi kaine mõistus peale. Mürakas tundis end hästi ja rahustas mindki, sest tema sisetunne oli ka hea, ta oli täiesti kindel, et beebil on kõik hästi ja asi pole kindlasti sündroomides.

Minu õnnelik ja muretu meel ei kestnud kaua. 2 päeva peale ultraheli hakkas tulema õrnalt helepruunikat voolust. Algul vähem ja pärast juba natukene rohkem. Olgem ausad, see tõmbas tuju nulli ja klomp tõusis kurku, sest mul tekkis meeletu hirm. Mida mitte teha kui sul on meeletu hirm ja tiksud teadmatuses? Googeldada. Palun, ärge googeldage, see teeb asja ainult hullemaks! Kergem ei hakka kohe kindlasti. Üldiselt on foorumites põhilised vastused määrimistele, et rasedus on peetunud. Võid kohe puhastusse minna, sest noh, kindlasti on rasedus peetunud, midagi muud ei tule kõne allagi. Seetõttu võiks googeldamine sellistel hetkedel ära ununeda.

Kuna mu süda ei andnud rahu ja eelnevate kogemuste tõttu olin veel eriti ärevil, pöördusime reede õhtul enda maakonna haigla emosse. Õnneks ei pidanud ma kaua ootama ja sain üsna kiiresti edasi günekoloogia osakonda. Seal oli ootamist juba tükk maad rohkem. Ma reaalselt mõtlesin, et see valvearst tuleb teisest maakonnast, sest ma ootasin valvekabineti ukse taga pea pool tundi. Haiglas oli kõik rahulik, mitte midagi ei toimunud aga vaatamata sellele sain ma päris kaua oodata. 

Lõpuks vedas valvegünekoloog end kohale. Ta kõnnak oli juba selline, et oi kuidas ta ei viitsinud minuga jamama tulla. Ma olen enda maakonna haiglas kokku puutunud 4 erineva arstiga ja neist on olnud ainult 1 normaalne inimene nii suhtumiselt kui olekult. Teised on kõik sellised, et no anna abi. Ausalt. Nendega kokku puutudes on tekkinud alati küsimus, et on nad endale ikka õige eriala valinud? Või olen ma tõesti lihtsalt nii halval ajal nende juurde sattunud?

Arst oli pikk, sale, tal olid blondid õlgadeni juuksed ja vanust kindlasti alla 40. Oma olemuselt ja suhtumiselt oli ta üsna eemale tõukav ja ülbe. Mul oli nii ebamugav seal laua taga istuda, see oli minu jaoks paras piin. Rääkisin talle oma murest, eelevatest katkemistest ja peetumisest. Kuulas seal. Midagi kirja ei pannud. Mul jäi vahepeal tunne, et ma räägin iseendaga seal laua taga ja teda reaalselt üldse ei huvitagi mu probleem. Tema jaoks võis see olla järjekordne määrimine aga minu jaoks midagi palju enamat.

Saatis mu pukki. Vaatas peegliga ja väitis, et tema küll määrimist ei näe. Seejärel tegi kiire uh. Vaatas ja pusis seal. Järsku ütles, et südametöö on olemas ja tema küll ei tea mis võiks seda minu oletatavat määrimist tekitada. Printis pildi välja ja läks laua taha tagasi. Panin end riidesse ja läksin istusin tema vastu, et edasise kohta nõu pidada.

Arst: Ma ei tea. Südametöö oli olemas ja rasedus vastas suurusele 7+1 aga üldiselt on ikkagi nii, et kui rasedus on loodud katkema, siis ta katkeb, meie saa sinna mitte midagi teha. Kui su enda hing rahu ei anna, siis võid Duphastoni võtta 2tbl asemel 3tbl. Mina ei näinud mingisugust määrimist. Mine oma arsti juurde kui tahad.

Mina. Seega kõik oli korras ja ma võin koju minna?

Arst. Jah, kõik oli korras ja võite koju minna.

Ma ei osanud selle lause peale eriti midagi tarka kosta. Ma saan aru, et rasedused katkevad kui on ettenähtud katkema aga alati ei pruugi olla asi selles, et nad katkema hakkaks. Vahel võib asi olla milleski muus, milleski mis hoiatab. See suhtumine oli nii vastikult ükskõikne, et ma ei tahtnud sinna enam kunagi tagasi minna. Tõusin püsti ja läksin minema. Kuigi süda lõi, siis ikkagi kripeldas mul sees, et miks mul määrib? Mul ju reaalselt määris, isegi peale läbivaatust oli paber helepruuni voolusega koos. Kurb oli mõelda, et arst arvas läbi lillede, et ma olen põhimõtteliselt traumeeritud vaimuhaige. Aitäh! Mõtlesin endamisi, et kuskilt peab verd immitsema aga mis põhjusel või kust? Seda ma ei suutnudki välja mõelda. Lasin oma mõistusel maha rahuneda ja üritasin oma Käblikut ilusti ja muretult edasi kasvatada ja rasedust nautida.

Umbes nädal hiljem määris mul ikka veel. Ainus vahe oli selles, et voolus oli muutunud tumedamaks ja seda tuli rohkem. Ühel õhtul kodus olles tundsin, et püksid valgusid midagi täis. Vaatasin ja nägin tumepruuni voolust mida oli meeletult palju. Ma ehmatasin nii ära, et helistasin oma maakonna haiglasse ja küsisin kes valves on. Minu õnneks oli tol ööl arst kes minuga esimese raseduse ajal tegeles ja rasedust säilitada püüdis. Rääkisin talle oma murest ja tema arvas, et ma peaksin haiglasse sisse minema mõneks päevaks. Helistasin Mürakale ja ütlesin, et ta peab mu haigla viima ja sinna ma ka jään umbes nädalaks. 

Haiglasse jõudes küsis arst minu käest erinevaid küsimusi, täitis mu haiguslugu ja määras ravi. Ma hakkasin saama 3x päevas No spa süsti ja 3x päevas verejooksu peatavat süsti. Ravi oli ettenähtud 5 päeva. Samal õhtul ta mulle uh-d ei teinud. Kui mind palatisse suunati ja ma mööda neid koridore kõndisin, siis ma tundsin kuidas vanad haavad rebenevad. Ma olin nii pettunud, et jälle võib midagi halvasti olla ja ei suutnud mõista, miks ma selle kõik ära olen teeninud. Miks mul läheb kõik nii raskelt? Samal õhtul võeti põletikunäitajad, hcg, TSH, hüübivusnäitajad ja hemoglobiin. Kõik analüüsid olid korras ja tuli ootama jääda hommikust uh-d.

Hommikul olin ma meeletult ärevil. Ma kartsin, et ma saan sealt taaskord halvad uudised ja kõik kordub, nagu aasta tagasi. Lõpuks kui mind uh-sse kutsuti, rahunes närv natukene maha, sest ma teadsin, et põgeneda pole kuhugi ja ootama ei pea enam kaua. Ronisin pukki ja arst alustas uh-ga. Vaatas seal ja hakkas ette lugema: loode elus, vastab suurusele 8+5, lootevesi normis. Emakakael suletud, kollaskeha paremas munasarjas, vasak munasari stimulatsiooni tõttu suurem. Kõik tundus olevat parimas korras. Lõpuks sain pommi, lootekoti kõrval oli suur hematoom. Täpselt seal kus pidanuks olema teine lootekott. Ma mõõte ei mäleta aga see oli suurem kui lootekott ise. Et sellest veel vähe ei oleks, oli teine hematoom veel seal kusagil aga sellele ma ei suutnudki enam keskenduda. Hematoom on verevalum mis kogub enda sisse verd ja kui see järsku lõhkeb, siis see võib lootekoti rebestada ja kutsuda esile raseduse katkemise. Ma olin nii meeletult kurb, silmad valgusid pisaraid täis ja hing oli valus. Ma teadsin, et jälle algab võitlus selle nimel, et Käblik ellu jääks. Ma kõndisin õhukesel jääl.

Arst oli positiivne ja naeratas aga oli arusaadav, et ta oli kõhklev. Kui ma küsisin, et mis see hematoom minu jaoks tähendada võib, siis ta ütles, et on suur oht, et rasedus katkeb. Mulle määrati range voodireziim ning arst eriti lootust anda ei tahtnud. See on tavaliselt kõige hullem olukord üldse, kui isegi arst ei usu, et rasedusega hästi läheb, siis on ebakindlus kiirelt maad võtmas. Õnneks olin palatis üksi ja sain oma pisaraid pettumusest valada.

Vedelesin 5 päeva haiglas voodis, sain süste ja üritasin oma mõtteid mujale suunata. Neljandal päeval enam määrimist ei esinenud. Ma ei teadnud mis seis on. Ma ainult ootasin, et ma saaks koju ära minna. Mu tagumik oli süstidest täpiline, valus ja paistes. Toit oli kohutav. Koduigatsus oli meeletu. Kuna ma pidin järgmisel päeval end arvele võtma minema, siis ei saanud arst mind rohkem haiglas hoida ja ta pidi mu koju laskma. Enne tegi veel uh. Suur oli minu rõõm kui arst ütles, et loode siputab, süda lööb ja kõik teised näitajad on korras. Veel suurem oli minu rõõm kui ma kuulsin, et 1 hematoom absorbeerub ehk imendub ja teine on vaikselt tühjaks immitsenud. Oh mu õnnis päev. Mida sa hing veel ihaldad. Sain koju aga pidin jälgima rangelt oma voodireziimi. Suurem oht oli mööda läinud aga oma liikumist pidin siiani jälgima, sest vahel võib nii minna, et hematoom hakkab uuesti täituma ja siis on jälle kuri karjas.

Raseduse algus oli minu jaoks pehmelt öeldes paras piin. Peale seda kui ma sain oma triibud kätte algas uuesti vana tuttav rebiv valu, mida olin tundnud ka kõige esimesel korral. Ma ei tea kas mu emakas andis sellega märku, et mul peaks punased olema või ta lihtsalt niisama venis. Igatahes olin ma valudest kõveras ja neelasin No spa tablette mis natukenegi valusi leevendasid. 4+3 läksime me Saaremaale ja seal oli olukord kus ma reaalselt arvasin, et mu munasari lendab õhku. Mul lõi krambi taoline valu  munasarja mis lõi kõhu paiste. See oli nii hirmus, et ma juba mõtlesin emosse pöördumisele, sest mine tea äkki on emakaväline rasedus. Õnneks peale No spa manustamist kadus see ära. Umbes 5+0 kadusid need valud täielikult. Küllap see oli põhjustatud sellest, et mul oleks pidanud looduse poolt punased olema.

Kui me olime tagasi koju jõudnud, avastasin, et mul on Duphaston otsa saamas ja retsepte mul ka enam pole. Seega tuli sammud arsti juurde seada. Helistasin registratuuri ja sain kohe järgmiseks päevaks aja. Visiidile läksin väike närv sees, sest ma ei teadnud kas arst teeb uh või mitte. Samas oli veel liiga vara, alles 5+2 ja mõtlesin endamisi, et parem oleks kui ei teeks ja torgiks. Annaks pigem kosumiseks aega ja esimese uh teeks nii 8+ või 9+ nädalal.

Arsti juurde jõudes rääkisin oma valudest ja need olevat täiesti normaalsed. Mõne naise emakas tunnetab lihtsalt toimuvat paremini kui teise, ma ei tea, võib-olla mängib siin rolli veel minu vaheseina arm? Igatahes otsustas arst, et ta tahab raseduse üle vaadata. Hea uudis oli see, et kollaskehad olid olemas, 1 munarakk oli edukalt emakasse pesastunud aga teine kahjuks oli juba irdunud. Mul oli hea meel, et 1 pisike oli piisavalt tugev, et jääda. Küll aga hakkas üks muretsemine pihta. Lootekott oli 0.62cm x 0.40cm suur ja vastas 5+2 nädalale. See oli täiesti tühi. Arst vaatas ja üritas iga nurga alt, et äkki ikka leiab midagi aga ei leidnud. Seal ei olnud mitte midagi. Ise veel mõtlesin samal ajal, et kas oli vaja nii vara seda uh-d?

Ausalt öeldes ma olin jahmunud. Ma hakkasin võrdlema seda rasedust oma esimese rasedusega. Esimese raseduse ajal oli 4+0 juba rebukott (?) näha aga nüüd ei olnud isegi seda. Arst lohutas, et aega veel on ja 2 nädala pärast tuleks uh-d korrata, siis on asjalood juba selgemad.

Ma lahkusin visiidilt segaste tunnetega. Ma olin nagu eos juba alla andnud, sest ma lihtsalt kartsin loota ja uuesti haiget saada. Ma kartsin nii meeletult, et mu lootekott jääbki tühjaks ja puhastus kutsutakse taaskord tablettidega esile. See tekitas minus lausa sisemist paanikat. Raske oli midagi loota kui ov aeg oli täpselt teada ja raseduse suuruse mõõtmisega puusse panna ei saanud. Kuidagi väga vastik ja õnnetu tunne tekkis.

Uuel nädalal algas mul koolitus mis kestis 2 nädalat, seega ma teadsin, et ma ei saa tervet päeva puududa, et minna Tartu kontrolli. Helistasin oma väikelinna günekoloogile ja palusin aega. Sain selle kolmapäevaks. Uuesti läksin kontrolli kui raseduse suurus oli ovulatsiooni järgi 6+2. Ootasin ukse taga oma järge, endal käed värisesid ja nutt oli kurgus. Ma nii kartsin seda mis sealt tulla võib. Astusin kabinetti, arst kuulas mu mure ära ja suunas mu pukki. Alustasime uh-ga. Mu süda tagus meeletult. Ma mõtlesin, et ma panen seal samas pukis pildi tasku. Arst otsis mitu minutit aga tulemus oli sama. Lootekott oli täiesti tühi. Ainus erinevus oli see, et lootekott oli kasvanud 1.62cm ilusaks ümaraks munaks. Ma tahtsin seal samas lihtsalt nutma hakata. Tundsin kuidas silmad valgusid pisaraid täis aga samas üritasin inimlikult olla. Arst kirjutas digiloosse kõik üles ja hakkas mind lohutama. Ütles, et ma veel alla ei annaks, et lootus ei ole kindlasti veel kadunud. Seejärel pakkus ta võimalust, et võtab mult HCG ja ma olin sellega kohe nõus, sest äkki saab sellest selguse majja. Võttis Hcg, pidas veel ühe motiveeriva loengu ning palus, et ma oma püssi põõsasse ei viskaks. Nii kui ma kabinetist välja astusin hakkasin nutma. Ma olin nii pettunud. Mu rasedus vastas juba 6+2 nädalale aga lootekotis polnud mitte kedagi. Eelmine kord ma nägin juba 6+5 südametöögi ära.

Elasin kodus oma pettumust nuttes välja. Kõik tundus nii ebaaus ja vastik. Ma olin oma rasedust nii väga oodanud ja kõik kiskus jälle rappa. Reede õhtul saatis günekoloog mulle hcg tulemuse, see oli 34 737. Mul jäi suu ammuli ja ma ei osanud selle peale A-d ega O-d öelda. Kui mu hcg oli nii kõrge, siis miks ultrahelis mitte midagi näha ei olnud? Lugedes erinevaid artikleid, siis hcg suuruses 6000 peaks juba rebukotti näitama, 10 000 peaks juba loodet koos südametööga näitama. Minul oli 34 737 ja siiani täiesti tühi. Hakkasin siis tühja lootemuna googeldama ja sain teada, et tühja lootemuna puhul võib HCG julgelt edasi kasvada. Siis ma nutsin jälle paraja peatäie. Günekoloog tegi ettepaneku 5 päeva pärast uuesti kontrolli minna, olin nõus ja võtsin endale õhtuse aja. 

Uuele visiidile minnes ei lootnud ma enam mitte midagi. Kergem oli ebaõnnestumisega leppida kui oma lootused üles kruttida ja siis parajalt pettuda. Seekord vedas mul kohe nii palju, et jõudsin napilt õigeks ajaks ja ukse taga oma närve kulutama ei pidanudki. Jaa, ma põhimõtteliselt tegin 7km kiirkõndi, sest ma jäin bussist maha. Nägu punane, higistasin nagu siga, nii piinlik oli. Astusin kabinetti, arst suunas kohe pukki ja alustas uh-ga. Vaatasin pingsalt ekraani, arst vaatas ka ja lausus, et näe, siin ta ongi, täitsa olemas ja süda lööb...kõik on hästi. Näitas mulle ka südamekest aga mul olid silmad pisaraid täis ja ma ei näinudki. Käblik vastas suurusele 6+4. See oli minu jaoks meeletu kergendus, kogu raskus langes õlult ja ma olin nii õnnelik. Astusin kabinetist välja, endal suu kõrvuni ja pisarad voolasid. Helistasin Mürakale ja ütlesin, et kõik on hästi. Oh seda tunnet, kõik oli nii ilus ja tore.

2.06 algasid mul lõpuks minu kaua oodatud punased. Tundsin kuidas hing on elevil ja keha ootusärevuses. Kirjutasin kalendrisse üles oma graafiku ja silmasin seda päris pikalt. Mul oli mida oodata. Kõige naljakam oli see kui mul tulid meelde arsti sõnad, et seksitakse armastusest ja mõnust. Nüüd olime me reaalselt jõudnud siiani kus hakkas käima kõik päevade ja kella järgi. Hehee, nii palju armastusest ja mõnust :D See aja peale minek oli natukene ebamugav aga ülla eesmärgi nimel olime me selleks valmis, sest ammu oli teada, et ega puhtast armastusest ei tule meile midagi. On vaja natukene meditsiiniga kaasa aidata.

CD5-CD9 oli mulle ettenähtud Clostilbegyt (vana nimega Serophene) 50mg 2x päevas. Mainin kohe ära, et kui sulle see ravi määratakse, siis oleks targem ravimid kiiresti välja osta, eriti juhul kui sa elad väikeses maakonnas. Mina jooksin reaalselt suure osa Rakvere apteekidest läbi ja 99% neist ei müünudki antud ravimit. Lõpuks sain ühest pisemast apteegist 2 väikest purki. Kõige parem on müüki vaadata SIIT. Antud ravim tuleb maksta kinni 100% enda taskust. Õnneks ei ole see sugugi kallis. Olenevalt apteegist 8€-17€ purk ehk 10 tabletti. Clostilbegyt on klomifeentsitraat (inglise keeles leiab hästi palju infot ''clomid'' alt). Kasutatakse toda ravimit ovulatsioonide puudumisest tingitud viljatuse raviks. Kasutada võib seda ainult juhul kui munasarjad ise funktsioneerivad. Antud ravi kasutatakse maksimaalselt 3 kuud järjest, mitte kauem. Kui ovulatsioone ka ravi saades ei teki, siis on asi suure tõenäosusega milleski muus ja viljatuse diagnoos tuleb ümber hinnata. Alustatakse tavaliselt 50mg ja kõige suurem doos on vist 150mg, ma pead ei anna. Olenevalt ravist võetakse seda CD3-CD7 või CD5-CD9.

NB! Antud ravimit (CD5-CD9) võttes tuleb arvestada sellega, et peale viimase tableti võtmist on ovulatsioonitest positiivne 1-3 päeva, seega on soovitatav ov testidega alustada minimaalselt CD13, mitte varem. Ovulatsioon toimub keskmiselt peale viimast tabletti 5-10 päeva jooksul.

Enne ravi alustamist liikusin ma hästi palju välismaa foorumites ringi, sest meie Eesti on nii pisike ja infot leidub nukralt vähe. Oli neid kes ravi taevani kiitsid ja neid kellele ravi üldse ei mõjunud. Ühesõnaga seinast-seina arvamused. Kõige hullem mida ma kartsin oli ülestimulatsioon. Ma isegi ei tea miks ma seda nii hirmsalt pelgasin, tegelikult selliste annuste juures naljalt ülestimulatsiooni ei teki. Seega ei tasu pabistada.

Teine päev kui ma olin juba kolmanda tableti võtnud algasid mul kuumahood. No totaalsed kuumahood. Need ajasid mind nii närvi ja mul nii vastik olla, torisesin nagu porikärbes. Kuumahood lõppesid kohe kui ravi oli läbi. Teine asi oli munasarjade valulikkus. See on aga täiesti normaalne, sest munasarjad hakkavad täiskäigul munarakke kasvatama. Muid kõrvaltoimeid ma nagu tähele ei pannudki või ma lihtsalt ei mäleta enam. Mul läks isegi üsna kergelt see 5 päevane ravi. A, väike hirm oli veel nägemise pärast, sest see ravim võib tekitada probleeme nägemisega. Eelviimasel päeval hakkasid mul silmad virveldama aga ma ise arvasin, et asi on pigem väsimuses ja seetõttu ma ei kavatsenud mingi hinna eest oma ravi pooleni jätta. Aga üldiselt tuleb ravi kohe lõpetada kui tekivad nägemisega probleemid.

CD13 oli ettenähtud alustamine ovulatsioonitestidega. Mina kasutasin odavaid Hiina ribateste OneStep ovulatsiooniteste. Mulle tellis sõbranna need Ebayst ja maksin 50 testi eest mingi 10€. Ühesõnaga võit missugune. Kõige odavamad ovulatsioonitestid on vist Benu omad, 5tk on pakis ja hind oli vist midagi 10€ kanti. Kuna mina ei teadnud kui palju mul neid teste vaja läheb, siis tundus apteegist testide ostmine üsna kallis ja mõttetu raha raiskamisena. Tegin vist 2-3 testi päevas. Ma täpselt enam ei mäletagi. Igatahes selle nädala jooksul sai päris palju neid teste kulutatud. Ovulatsioonitestide lugemine on tegelikult üsna lihtne. T (test) joon peab olema sama tume kui C (kontroll) joon või veel tumedam. Mu munasarjad valutasid meeletult, ise tegin teste ja ootasin oma positiivset tulemust. Mida aga kuidagi tulla ei tahtnud oligi too positiivne joon. Seega pettumust oli päris palju kui kätte oli jõudnud CD17 ja positiivsest testist polnud jälgegi. Ma olin nii pettunud aga samas leppisin olukorraga. Mõtlesin endamisi, et äkki järgmisel kuul läheb paremini. Helistasin uuesti oma kliinikusse ja panin järgmiseks päevaks aja arsti juurde.

Kätte oli jõudnud CD18. Hommikul ma enam ei testinud. Mõtlesin kas alustan Duphastoniga või mitte, sest tegelikult nägi raviplaan ette, et CD18 tuleb hakata võtma Duphastoni. Mõtlesin mis ma mõtlesin aga igaks juhuks ma seda ei võtnud. Käes oli järjekordne visiit kus ma kurtsin oma arstile, et mul ei toimunudki ovulatsiooni. Arst palus mul pukki minna ja tegi uh. Uh-s selgus, et mul oli vasakus munasarjas 5 folliikulit mis olid 10mm läbimõõduga. Paremas munasarjas oli mul 4 folliikulit, 2 olid pisemad ja 2 olid juhtivad ehk läbimõõduga 25mm. Seega mul oli 2 potensiaalset munarakku. Kahjuks aga polnud märkigi ovulatsioonist. Arst ise oli väga rõõmus, sest keha oli nii hästi ravi vastu võtnud ja minu peal see ravi töötas. Küll aga olid juba munarakud nii suured, et nende vabanemiseks ei olnud mõttet hakata kirjutama mulle Ovitrelle süsti, mis ovulatsiooni esile kutsuks. Leppisime arstiga kokku, et uuel tsüklil läheb kõik sama rada pidi edasi ja kui kätte jõuab CD14-CD15, siis lähen uuesti vastuvõtule, tehakse uus uh ja seejärel kirjutatakse Ovitrelle süst, et ovulatsioon esile kutsuda.

Ma olin hästi natukene pettunud, et mu keha ise ei suutnud ovuleerida, sest see tähendas seda, et mina kes ma kardan süstlaid ja nõelu nagu tuld, hakkan end ise süstima, et ovulatsiooni esile kutsuda. Ma olin juba eos kindel, et kui ma hakkan ise end süstima, siis ma lõpetan kusagil toa nurgas, süstal kõhus püsti ja minul pilt taskus. Õudus kuubis.

Koju jõudes ma tundsin, et mu munasarjad on reaalselt jube rasked ja hästi ebamugav oli olla. Mõtlesin, et kaotada pole midagi ja teen ovulatsioonitesti. Minu suureks rõõmuks läks see põhimõtteliselt kohe täiesti positiivseks. Oh seda õnne ja rõõmu. Keksisin ja vehkisin oma positiivse testiga mööda tuba ringi ja olin seitsmendas taevas. Äge. Väga äge. Seejärel nutsin natukene, sest mul oli see tsükkel ikkagi võimalus olemas. Emotsioonid. Emotsioonid. Emotsioonid.

Järgmine päev oli käes CD19 ja õhtul ma tundsin, et parempoolne munasari on päris valus. Andis istudes ja astudes üsna tugevalt endast märku ja valu kiirgus lausa põlve välja. Ise veel mõtlesin samal ajal, et kuidas saab sellises olukorras üldse panustada kui ma liigun ringi nagu viimane sant ja nii valus on olla. Mida aeg edasi, seda hullemaks valu läks. Lõpuks olin ma valust kõveras ja kooberdasin voodisse, ise mõtlesin peas, et nüüd lendab see munasari koos mu munarakkudega õhku. Adios amigos! Ma ei saanud isegi magama jääda, sest see valu läks aina hullemaks ja külili oleks oli täielik põrgu. Võtsin valuvaigistit ja kui hommikul üles ärkasin, ei oleks nagu mitte midagi olnudki. Kõik oli hästi ja mitte miski tunda ei andnud. CD22 alustasin Duphastoniga.

Nüüd teadsin, et pean 12 päeva ootama enne kui testida saan. Need 12 päeva toppisin ma pilgeni tegevust täis, et mõtted ja liigsed lootused endast eemale hoida. Vaimselt olin ma kuidagi eriti viril ja agressiivne. Ma ei tea kas mu enesetunnet mõjutas hormoonravi aga ma olin täiesti absurde tõhk. Ma ainult mölisesin, virisesin ja nutsin. Mitte miski mulle ei meeldinud. Kõik oli vastik. Meie 12 päeva mööduski suuresti tülitsedes, sest ma lihtsalt pidin igast pisiasjast kinni haarama ja tüli tekitama. Ma lausa ootasin seda hetke, et Mürakas uksest sisse astuks ja ma saaks talle uut ja vana verbaalselt teha. No täiesti absurdne inimene! Mul endal hakkab ka halb kui ma sellele praegu mõtlen.

DPO10 mõtlesin teha esimese testi. Suurim viga üldse, sest see oli täiesti negatiivne. Ma ei tea mida ma üldse mõtlesin või lootsin, et nii vara testi tegin. Ega need munarakud turbiiniga pole. Keskmiselt jõuab munarakk 6-7 päeval emakasse, seejärel pesastub 2 päeva ja alles siis hakkab HCG mühinal kasvama. Igatahes olin mina täiesti pettunud. Valasin pisaraid ja saatsin kõik kuradile. Mõtlesin kuidas ma end juba järgmisel tsüklil süstin. DPO11 öösel tundsin, et emakas on krambid, sellised õrnad mis ennustavad punaste tulekut aga samas kuidagi teistmoodi ja jube tuttavad. Esimese raseduse ajal oli mul täpselt samamoodi. Järgmine hommik ehk DPO12 tegin uue testi ja sinna ilmus hele-hele teine triip. Ma ei suutnud seda kuidagi ära uskuda. Istusin ja nutsin voodis, sest kas meil päriselt õnnestus? Esimese korraga või? Kuna mul oli õhtul viiamane Duphastoni tablett (raseduse puhul tuleb sellega jätkata!) ja arstiga sai kokku lepitud, et positiivse testi puhul lähen annan kohe vereanalüüsi, et vajadusel jälg maha jääks, siis helistasingi Mürakale ja ütlesin, et mul on vaja Rakvere verd andma minna, sest me saime triibud! TRIIBUD! Käisin andsin oma vere ära ja seejärel pidin pea 3 tundi tulemust ootama. See oli närvesööv, sest ma ei teadnud mis sealt tuleb.

Peale 3 tundi ootamist valisin numbri ja helistasin laborisse.

Mina: Tere! Helistan hcg tulemuse pärast. Nimi Virge.

Töötaja: Jaa, kohe vaatame. Tulemus on... 77.93

Ma olin kui puuga pähe saanud, sest ma olingi rase. Ma olin päriselt rase! Lõpuks ometi! Ja kohe esimese stimulatsiooniga. Valasin oma õnnepisaraid ja olin maailma kõige õnnelikum naine. Andsin kohe oma arstile teada ja jätkasin Duphastoniga 1tbl. 2x päevas.