Nüüd tahan ma natukene teisel teemal kirjutada. Nimelt tunnen ma viimasel ajal aina rohkem, et ma ei taha enam siia midagi eriti kirjutada kuigi kirjutada oleks palju...kohe väga palju! Põhiliselt on selles süüdi tunne, et blogides muudan ma ennast üsna kaitsetuks ja see ei meeldi mulle. Kellele see ikka meeldiks? Eriti nüüd kus ma olen rase, tunnen, et ma peaksin end tagasi tõmbama. See aga tundub minu jaoks üsna raske ülesandena, sest tegemist on siiski minu armsa virtuaalse koduga kus ma olen saanud end välja elada varsti juba 2 aastat! Ma olen siia kirjutanud põhimõtteliselt kõigest. Puudutanud teemasid mida keegi väga puudutada avalikult ei tahaks. Ma olen mõelnud, et üheks võimaluseks oleks panna blogi privaatseks aga see ei päde. Kui ma seda teeks, siis ei jõuaks postitusteni naised kes viljatusega võitlevad ning kes nendest postitustest võib-olla abi saaksid või nendest natukenegi lootust leiaksid. Seega oleks kogu minu vaev asjata. Olen mõelnud ka kolimise peale. Noh, et viiks blogi üle Wordpressi, sest seal saab postitusi parooli alla panna. Siin on jällegist see aga, et ma ei suuda Wordpressiga kuidagi ära harjuda. Ühe korra olen proovinud aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Vana hea Blogger oli ikka armsam ja lihtsam (kuigi viimase aja muudatused on ikka väga segased). Teisalt sain ma jällegist hea õpetuse kuidas saab Bloggeris postitusi parooli alla panna, seega võib-olla saan varsti paroole jagama hakata kui mu raseda ajud sellele õpetusele peale hakkavad. Ma tunnen, et ma olen siia pannud kogu oma hinge ehk peetumisega seotud valu, sekundaarse infertiilsuse, viljatusravi, raske ja vaevalise raseduse ja kui ma nüüd tagasi vaatan, siis mu käsi ei taha üldse tõusta seda blogi ära kaotama. Ma vist ei pea mainimagi kui tore on vahel aasta taguseid postitusi lugeda ja esimest rasedust meelde tuletada. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta, et ma olen siit nii palju toredaid blogisõpru leidnud kellega vahel suhtlen ja muljetan. Te olete nii armsad ja ma kohe ei raatsi teid kuidagi maha jätta! Samas see pole ka päris õige blogimine kui ma ei saa täielikult avameelne ja aus olla. Ma küll blogin naeruvärselt vähe aga asi seegi.

Meie koduke nii armsake asub Lääne-Virumaa metsade ja põldude vahel. Võiks öelda, et elame külas aga samas nagu väga mitte, küla jääb meist mõned kilomeetrid eemale, seega meie elame siin vaikselt segamatut ja privaatset elu. Maja on üks korralik palkmaja (ma jumaldan palkmaju!) nagu kunagi ikka kombeks oli. Lisaks sobib palkmaja siia keskkonda iga kell paremini kui plokkidest laotud maja. See maja ehitati 1930 aastal ehk 90 aastat tagasi! Seega võiks väita, et vanust juba vaikselt koguneb asjale. Algul oli tegemist projekti järgi 2 korruselise majaga ja see ei ole väike maja, see on hiiglaslik õigemini oli hiiglaslik. Seda seni kuni keegi kellel oli viinaviga ja kellele ei meeldinud Müraka vanaisa, otsustas sellele kohale tule otsa panna. Välisuks oli omal ajal klaasiga, klaas löödi sisse ja majja visati suitsukoni, see süütas maja esiku ja esikust läks tuli edasi teisele korrusele. Teine korrus hävis täielikult ja maja ehitati ümber. Nüüd on maja projektis 1 korrusega ja see on ääretult kurb, sest vanade piltide pealt on näha kui ilusa ja suure majaga tegelikult tegemist oli. Põlemiskahjustused ja veekahjustused olid muidugi suured ja kui palju meil nendega tegemist tuleb, seda me siiani ei tea päris täpselt.

Meil on peast läbi käinud mitmeid mõtteid. Me oleme mõelnud selle maja taastamisele, uhiuue maja ehitamisele siia samale krundile ja korteri ostmisele. Kuna me oleme siin majas elanud juba üle 10 aasta, siis korteri ostmine ei tulnud kõne allagi ja Mürakas lükkas selle mõtte kiiresti peast välja. Me lihtsalt ei suudaks korteris elada, me oleme selle privaatsusega nii harjunud ja olgem ausad, jube hea on elada kui sa ei pea mitte kellegi teisega arvestama (ehk naabritega). Lauale jäid 2 varianti: 1. taastame vana maja või 2. ehitame uue maja nullist. Me olime väga kaua kahe vahel, meil võttis kuid, et otsustada mis samm järgmisena ette võtta. See oli nii raske, sest iseenesest kalkulatsioone tehes oleks uue maja ehitus kordades odavam olnud kui vana maja taastamine. Vana maja puhul mängis veel see suurt rolli, et me ei tea kõiki vigu veel täpselt. Me ei ole jõudnud veel sinnani, et me saaks täieliku ülevaate majast teha ja see tegi otsustamise veel raskemaks. See oli nagu pimeduses kompamine. Meil oli küll 2 varianti aga tegelikult oli meil mõlemal juba eos oma eelistus olemas. Müraka jaoks on sellel majal väga suur sentimentaalne väärtus. See oli tema vanaisa maja, mille ta endale sai. Vanaisa oli tema elus üks tähtsamaid inimesi ja suurimaid isa figuure. Seetõttu ei tahtnud Mürakas sellest majast lihtsalt loobuda. Kuna minu enda jaoks on samuti selle maja väärtus just sentimentaalselt kasvanud, siis tundus isegi mulle natukene kurb, et me peaks selle maha lammutama ja uue maja ehitama. Me mõlemad teadsime, et uue maja ehitamine tasub kordades rohkem ära ja see oleks iga kell tegelikult õigem valik aga samas see majake on meie mõlema jaoks nii tähtis ja armas, et me ei suutnud võtta vastu vastupidist otsust ja seega hingasime sügavalt sisse ja olime valmis riskima. Nüüd jääb ainult üle loota, et see risk ka ennast ära tasub.

Me ei kavatse seda maja ainult taastada ja remontida vaid me ehitame selle ka ümber. Seega me kavatseme uuesti teise korruse üles ehitada. See tähendab uut projekti, suurt ajakulu ehitamise mõttes ja palju verd ning pisaraid. Ma ütlen kohe ausalt ära, et see pole kindlasti aasta töö, see on juba natukene pikem vaev aga nagu ma juba mainisin, siis me loodame, et see kõik tasub end ühel päeval ära. Me tahame kõik ise teha ja seetõttu venib ehitus kindlasti mingil määral, sest kõik saavad oma aja klappima panna ainult nädalavahetustel. Ainus mille proffidele jätame on küttekolded. Neid on meil 3 ja me oleme pottseppa otsinud juba pool aastat. Kellelgi ei ole lihtsalt aega või on järjekorrad meeletult pikad. Siin me peame eos leppima sellega, et küttekehasid me korraga ehitatud ei saa, hea kui keegi jõuab algul ahjugi uue teha ja siis vaikselt saab edasi vaadata.