Kalake käis ujumas #2

Ma pidin selle postituse juba ammu valmis kirjutama aga unustasin selle sootuks ära. Peale Medicumis käimist otsustasime Mürakaga, et sinna me enam Sipuga tagasi ei lähe. Seal ei tekkinud seda õiget tunnet ning ega Sipu ka midagi erilist asjast ei arvanud (möödus see ujutamine ju röökides).

Miks sa oma lapsest ei kirjuta?

Umbes nädalake tagasi avastasin enda postkastist ühe toreda kirjakese. Kirjas kirjutati põhiliselt sellest kui tore blogi mul on ja kui palju abi see on kirja kirjutajale pakkunud, sest ta on täpselt samas seisus oma hormonaalsete probleemidega nagu mina olin. Ühel hetkel jõudsin aga küsimuseni, ''miks sa oma lapsest mitte midagi ei kirjuta?''.

Mida peaks teadma esmakordsed vanemad?


Ma lugesin raseduse ajal hästi palju erinevaid rasedusest kirjutatud raamatuid. Ma tahtsin olla nii valmis kui valmis saab üks naine olla. Mind lihtsalt hirmutas teadmatus. Seekord tõestas elu mulle, et loe palju tahad aga kõige lihtsamatele vastustele sa ei pruugi mitte iial raamatutest vastuseid leida. Ma ei tea kas ma lugesin valesid raamatuid või oli asi milleski muus aga siiani pole mul seda raamatutarkust vaja läinud. Küsimused mis esmakordsetel vanematel tekivad on nii lihtsad aga omamoodi suurt muret valmistavad ja siin ei olegi muud kui tuleb helistada perearstile kes oskab kõige adekvaatsemat nõu anda. Toon siin postituses välja need ''probleemid'' millega me ise oleme silmitsi seisnud ja mida võiksid kõik esmakordsed vanemad teada!

Ebaõnnestunud ''enesetapp''

Pole mingisugune saladus, et pisikese beebiga mässamine väsitab meeletult ära. Eriti sellise pisikese beebiga kes armastab iga 1.5-2 tunni tagant süüa ja üldse hästi palju üleval olla ja niisama hängida (loe: talle meeldib kui teda pallil hüpitatakse, hällis kiigutatakse, mööda elamist ringi jalutatakse, hästi palju jutustatakse jne.)

Kalake käis ujumas #1

Ma olen selline natukene imelik inimene, nimelt meeldib mulle kaugele ette mõelda ja hulgaliselt plaane teha. Kui ma siin rase olin, siis ma teadsin kohe, et maksku mis maksab aga mina hakkan Sipuga ujumas käima, teen omalt poolt kõik, et ta füüsiliselt (motoorselt) võimalikult hästi areneks ja tal see võimalus üldse olemas oleks. Tahan siin kasvatada endale ühte mõnusat sotsiaalset last ja puha, seega tundus esimestel elukuudel vanniujutamises käimine väga hea mõttena.

Meie esimene kuu

Alles ma astusin haigla uksest välja, endal emotsioonid täiesti sassis ja hirm naha vahel. Kõik tundus nii uus ja hirmutav, sest tuli koju minna ja seal ei olnud enam ämmaemandaid kellele sai iga kell muret kurta või nõu küsida. Tuli ise hakkama saada oma uue elukorraldusega.

1 kuu uus. Pärandasin Sipule oma lõualoti.

Peale sünnitust

Ma kirjutan seda postitust juba mitu nädalat. Kirjutan mis ma kirjutan aga valmis ei jõua kirjutatud. Sipuga on nii palju tegemist. Alles nüüd ma tean mida tähendab see õige ''mul pole aega''. Hetkel meenutan ma rohkem hüljest kes oma pojaga kuskil rannas 24/7 vedeleb.