Teeme Rotavaktsiini? Ei!

teisipäev, 9. veebruar 2021

NB! Postitus on kirjutatud enda isiklikel kogemustel! Kindlasti pole ma vaktsiinivastane ja oma otsused teeb lõpuks igaüks ikkagi ise. Mina lihtsalt jagan enda lugu.

Ma ei tea mitte ühtegi teist vaktsiini mis tekitaks emade seas nii palju kõmu kui Rota (okei, va. covidi vaktsiin!). See on üks nendest vaktsiinidest mille positiivne ja negatiivne tagasiside on üsna 50:50. Minu käest on mitu korda küsitud ja küsiti juba raseduse ajal, et kas ma Tirtsule lasen Rota vaktsiini teha, arvestades seda kuidas Sipu sellele reageeris. Ütlen ausalt, see otsus ei tulnud kergelt, sest Rota on üsna võigas viirus imiku jaoks ja kõhulahtisuse all kannatades tekib imikutel väga kiiresti vedelikupuudus ja see on äärmiselt ohtlik! Kui aus olla, siis see oli ainus põhjus miks ma üldse kaalusin Tirtsule korraks Rota tegemist või ära jätmist. 

Mis see Rotaviirus üldse on? Rotaviirus on väga nakkav peensoole põletikku tekitav viirus. Nakkus levib põhiliselt haige väljaheidetega saastunud käte vahendusel (mistõttu on hügieen väga oluline!) või piisknakkusena. Viirus avaldub peensoole põletikuna mis tekitab oksendamist, kõhulahtisust ja palavikku. Eriti ohtlik on haigus kuni 2 aastaste laste seas, sest väiksel lapsel tekkib vedelikupuudus kiiresti. Viiruse vastu alustatakse vaktsineerimist 2 kuu vanuselt ja laps peab saama kokku 3 doosi. Vaktsiin on suukaudne! 

Ma mäletan siiani nii hästi päeva mil ma Sipule lasin Rotavaktsiini teha. Ma kahtlesin terve tee arsti juurde sõites. Sisetunne karjus sees ja ütles, et ma ei peaks seda tegema (teate küll, ema süda!). Samas mulle tekitas päris suurt hirmu mõte vedelikupuudusest ja nii ma läksingi seda teed, et lasin Sipule esimese doosi ära anda. Sipu limpsas ''ravimi'' sisse ja midagi märkimisväärset see päev enam ei toimunud.

Järgmisel päeval olid gaasid platsis. Sipul olid niigi koolikud (just, koolikud. Need on hullemad kui gaasid) ja nendele lisandusid juurde gaasid. Ta oli rahutu, nuttis, väänles ja magas vähe. Mul hakkas juba vaikselt katus sõitma, sest mõte sellest, et ma pean veel 2x selle olukorra läbi tegema, tekitas ärevust ja viha! Lisaks gaaside tekke eest hoiatati mind veel kõhulahtisuse eest. See olevat igati normaalne ja levinud kõrvalnäht peale Rotavaktsiini. ''Õnneks'' kõhulahtisust ei tekkinud, tekkis hoopis kõhukinnisus. 

Sipu oli meil tollel hetkel 100% rinnapiima laps, seega ma julgen arvata, et see muutis asja natukenegi paremaks, sest rinnapiim laguneb lapse organismis üsna olematuks, seega ei tekkinud soolestikku mingisugust rämedat kogust väljaheidet. Alguses see Siput ei häirinud aga mida päev edasi, seda hullemaks ta olemine läks. Punnitas mis ta punnitas aga see ei aidanud. Tal lihtsalt ei tulnud mitte midagi ja nii 26 päeva järjest! Perearstil tuli tõdeda, et Rotavaktsiin ei sobi tõepoolest Sipule aga nüüd oli juba selleks liiga hilja. Teist doosi ta enam ei saanud. Seedimine oli sõna otseses mõttes pekkis ja lisatoiduga alustamine lükkus kaugele tulevikku (täielikult alustasime lisatoiduga alles 7. elukuu täitumisel).

Seedeprobleemid olid alles jäämäe tipp. Hullem mis meid tabas oli atoopiline dermatiit. Umbes nädal peale esimest doosi, tekkis Sipu vasakule oimule suur punakas laik. Oli selline punakas, kuiv ja kare. Esmalt määrisin seda Bepanthen salviga aga see ei aidanud. Natukene niisutas aga paari tunni möödudes tuli uuesti kreemituub kätte võtta ja määrimist korrata. Mida päev edasi, seda hullemaks olukord muutus. Laik näos muutus suuremaks, kuivemaks ja hakkas vaikselt lõhenema. Mina muutusin aia murelikumaks, sest mul polnud aimugi millega võiks tegemist olla. Nii ma seda laiku kreemitasin, päevast-päeva kuniks avastasin, et need laigud hakkavad tekkima üle kogu keha. 

Mind muutis antud olukord väga murelikuks ja ma võtsin ühendust perearstiga. Tema ütles, et tegemist on atoopilise dermatiidiga ja määrigu ma julgelt edasi. Naha niisutamine on tähtis ja küll see ühel hetkel ise taandub. Sipu oli juba 3 kuud vana aga taandumismärke see ei näidanud. Läks hoopis hullemaks. Laikudega olid kaetud tuharad, kõht, selg, käed ja muidugi ei saa unustada suurt punast latakat mis ta nägu kattis. Mina muudkui määrisin ja niisutasin nahka aga kasu polnud sellest mitte midagi! Lõpuks helistasin TÜK-i ja küsisin esimest tasulist aega nahaarstile. Minu õnneks oli keegi just oma ajast loobunud ja me saime selle endale. Pidime ainult 5 päeva oma visiiti ootama.

Nahaarstile minnes ei osanud ma eriti midagi oodata. Mitte keegi ei teadnud kas Rota kutsus atoopilise dermatiidi esile, oli tegemist lihtsalt mõne allergilise reaktsiooniga või midagi kolmandat. Siput uuriti, puuriti ja lõpuks 2 kuud hiljem saime teada, et Sipu atoopiline dermatiit on Rotavaktsiini tüsistus. Tore! Mu sisetunne karjus sees ja ma ei kuulanud seda. Nüüd olime me siin ja kõik minu pärast. Isegi infolehes on see kirjas, et Rotavaktsiin võib esile kutsuda dermatiidi.

https://www.ema.europa.eu/en/documents/product-information/rotarix-epar-product-information_et.pdf

Raviks sai Sipu  haigushoo avaldumisel 1x päevas Advantani hormoonkreemi ja baaskreemiks määrati 4x päevas Dexeryl. Hormoonkreemi võisime maksimaalselt kasutada nädal aega järjest, mitte kauem. Minu ahastus kasvas veel rohkem kui nädal peale kreemi kasutamist näitas AD ainult pisikesi taandumismärke. Arstiga ühendust võttes sain ülesandeks kreemitada Siput edaspidi 2x päevas ja kuni 10 päeva.

AD peale 8 päeva hormoonkreemiga määrimist ja see on veel leebe näide!

Sellest kõigest on möödas juba päris palju aega aga seda kuidas ma lihtsalt lahinal nutsin, ei unusta ma kunagi, sest see oli õudne. Õudne oli kreemitada oma väikest inimest hormoonkreemiga mis tegi talle nii palju haiget, et ta lausa nuttis käes. Valus oli näha, et vaatamata pingutustele ei tahtnud AD taanduda. Tuleviku ees oli paras õud juba tekkinud, sest äkki ta ei kasvagi sellest välja? See faas oli raske. Tihti oligi nii, et Sipu sai 10 päeva hormoonkreemiga ravi ja peale lõpetamist umbes 7 päeva pärast lõi see kõik jälle välja ja kõik hakkas otsast pihta. Meie puhul suvi ei töötanud. Paljud rääkisid, et suvi mõjub nahale hästi aga meile ei mõjunud, vaata, et tegi hullemaks. Samas mis kindlasti ähtavalt asja leevendas, oli mõni tund mere ääres. Ma mäletan kui me läksime Saaremaale ja olime seal 4 päeva, koju tulime täiesti puhta ja ilusa nahaga. Kodus olles aga kogus AD uued tuurid üles ja pääsu sellest polnud.

Ühel hetkel otsustasin proovida baaskreemina palju kiidetud Eucerin atopic kehakreemi mis oli lubatud ka beebidele. Enne seda proovisin erinevaid brände aga ükski neist Sipule ei sobinud (nt. babe, bioderma, dexeryl, lumi jne). Peale selle kreemi kasutamist tundsin ma kohe vahe ära. See tõmbas naha nii pehmeks ja oli aru saada, et see reaalselt niisutab. Nädal aega kasutasime ja AD tõmbas nii ilusti tagasi. Sellest sai meie suur lemmik ja vahet pidamata kasutasime seda pea pool aastat.

Tänaseks, pea aasta hiljem on olemine selline, et Sipu on peaaegu AD-st välja kasvanud ja mul on selle üle nii hea meel. Muidugi on nahk iseenesest hormoonkreemi pidevast kasutamisest kahjustunud aga see oli lihtsalt vältimatu. Kahjustus väljendub selles, et nahk on natukene karedam ja toonilt selline hele lõheroosa. Iseenesest see kergesti välja ei paista, sa pead teadma, et need seal on, siis oskad katsuda ja näha.

See faas oli meie elus väga raske, sest lisaks kreemitamisele pidid sa väga hoolikalt vaatama millega sa oma lapse pesu pesed, mida sa talle selga paned, et ta ei higistaks jne. AD ümber käis kogu aeg üks ''tants ja trall''. Paras proovile panek.

Nüüd kus oli aeg Tirts ära vaktsineerida, siis ma mõtlesin, et teist korda ma sellist tralli läbi ei suuda teha. Teist korda ma oma lapsele haiget teha ei taha ja ei teegi. Enne oma otsust konsulteerisin veel asja üle lastearstiga kes arvas, et see pole tõesti riski väärt (juba Sipu AD-sse haigestumine tõstab tõenäosust Tirtsu haigestumist AD-sse), eriti kui vanem laps ei käi suurtes laste seltskondades (Sipu läheb alles augustis lasteaeda). On väga tõenäoline, et Tirts oleks endale samuti AD skoorinud. Risk pidi olema eriti suur nendel lastel kelle suguvõsas esineb erinevaid allergiaid ja astmat. Mul on allergia, Müraka nooremal vennal on allergia, mu õel on astma. Seega mida me siin ikka mõtleme.

Rotaviirust pidavat olema mitu erinevat tüve ja kõigi eest vaktsiin ei kaitse. Seega on juba see omamoodi õnnemäng kas sa saad selle tüvega viiruse mille vastu vaktsineeritud oled või mitte. 

Peale mitme tüve oli mängus see, et vaktsiini tõhusus langeb peale 12. elukuud drastiliselt. Seega kõige tähtsam ongi Tirtsu hoida just 1. eluaastal. Nagu ma juba mainisin, siis me ei liigu suurtes laste seltskondades ja ma siiralt loodan, et me suudame sellest Rotast kuidagi hoiduda. 

Kas teie laps on saanud Rotavaktsiini? Kas oli tüsistusi või ei?

Read More

Taaskasutus on moes ehk lugu sellest kuidas me vanast materjalist uue lae ehitasime

neljapäev, 14. jaanuar 2021

Ma olen enam kui kindel, et enamikul kes hakkavad oma kodu renoveerima on mingisugune ettekujutus oma tulevasest värskest kodust olemas. Mina aga kuulun nende imelike hulka kellel pole mitte mingisugust pilti vaimusilmas ette manatud. Ühesõnaga ma kulgen päev korraga (see puudutab pigem remonti) ja vaatan töö käigus kus ja mida ma praktiseerida saan. Polnud mul isegi magamistoast erilist pilti ette manatud, ainus mida teadsin oli see, et toas peab olema kuldseid toone nagu õigele russile omane.

Nagu kodule kohane, sai kõik alguse laest. Ütlen ausalt, et õige lae valik osutus kõige keerulisemaks. Kui tapeet sai sõna otseses mõttes mööda minnes valitud, siis õige lae valik võttis omajagu aega. Valik iseenesest oli üsna kesine. Valikus oli pinglagi, kipslagi või laudisest lagi. 

Pinglaega oli kõige lihtsam. Selle kriipsutasin valikust üsna kohe maha, sest see lihtsalt ei tundunud ei minulik ega sobilik meie majja. Ühesõnaga see ei pakkunud meile mitte mingisugust pinget.

Palju raskem oli valida tavalise kipslae ja laudise vahel. Kipslae ehitamine tundus kordades lihtsam ja kiirem, teisalt oli see valik minu jaoks jällegi kergema vastupanu teed minemine ja igaüks kes mind tunneb, teab, et mulle meeldib asju keeruliseks ajada. Lisaks kerkis esile jälle see probleem, et ka kipslagi pole meie kodule ei omane ega sobilik.

Seega oli meie valik tegelikult juba ammu tehtud aga me polnud selles lihtsalt täiesti kindlad. Nii me lõpuks vaatasime Mürakaga muhelevalt üksteisele otsa ja otsustasime kindlalt ja vankumatult laudise kasuks. Vaatamata sellele, et nii mõnegi jaoks oli see totter valik, sest tänapäeval ju topivad kõik endale laudist lakke. Ütlen ausalt, mind ei huvita mida keegi endale lakke topib, mind huvitab see mida mina endale lakke topin. Kui see ka on nii levinud, mis siis ikka, kole asi küll! Mis puutus laudist ennast, siis see pidi kindlasti olemata servamata lauast. Servatud laudis ei tulnud kõne allagi!

Must ehk nn. ''karvane'' lagi

Kui miinustest rääkida, siis neid ikka oli...mõni üksik. Esimeseks suurimaks miinuseks oli ajakulu. Ajakulu oli kergelt öeldes meeletu. Me tegime seda lage vist 1-1.5 kuud (kõige muu vajaliku kõrvalt). Miks meil sellega nii kaua läks? Me harrastasime lae puhul taaskasutust. See tähendas seda, et Mürakas tõmbas ükshaaval üle 40m2 musta materjali üles (ühe laua pikkus nii 90cm), seejärel sorteeris tugevad ja terved lauad välja, hööveldas ja lõpuks puhastas laudade servad rellakaga (ma ei ole kindel, et see õige nimetus on). Peale seda võtsin mina ohjad üle. Minu ülesandeks oli anda viimane lihv ehk liivapaberiga lauad üle lihvida ja seinavahaga üle võõbata. Võõpamiseks kasutasin Amello valget seinavaha. Leidsin selle Bauhofist hinnaga 8.45€/L (e-poest saab 6.75€/L). Mis puudutab antud seinavaha, siis näiteks Bauhausist saab 5L 20.90€ ehk tuleb palju odavam välja kui osta liitri kaupa. Kuna meil siin Bauhausi pole, siis pidime Bauhofiga leppima. Seinavaha valisin seetõttu, et laudade kollakat pinda enda jaoks ilusamaks muuta. Mulle ei meeldinud mõte kollakatest laudadest ja seega tundus see kõige parema valikuna. Seda kulus laudisele 4L. Eriti timm oli kõige juures see, et vaha tõi oksakohad eriti tugevalt välja ja see tegi tulemuse veel ilusamaks. Peale vahatamist läksid lauad tagasi Müraka kätte, kes need ükshaaval tagasi lakke lõi (see läks ajaliselt kõige kiiremini). Mürakas kinnitas laudise lakke naeltega, sest kruvid oleksid suure tõenäosusega murduma hakanud.

Lihtne katsetus seinavahaga suvalisel laual

Need putukate uuristatud käigud tegid lauad eriti omapäraseks

Laetalad jätsime alles ja neid me vahetama ei hakanud, sest need olid täiesti terved ja tugevad. Nende vahetamine oleks olnud täielik idiootsus. Mürakas lihvis laetalad rellakaga puhtaks ja võõpas need Tikkurila Supi arcticuga üle (seda muidugi enne lae paigaldamist!). 

Ma ehmatasin algul korralikult ära kui lilla supi vastu vaatas. Ma reaalselt mõtlesin, et see jääbki lillaks, õnneks kuivas ikka selliseks nagu näidisel oli. Ma paar aastat tagasi ostsin Bauhofist laimi kollase mis oli tegelikult jõhker muna kollane. Siiani sellest trauma ja närvid nõrgad :D

Laetaladel on suuremad täkked, sest sinna külge oli kinnitatud igasugust pahna. Tegelikult ei ole need üldse nii silmatorkavad kui piltidel tunduvad. Sa pead oskama neid otsida ja sügavamalt süvenema, siis näeb neid, niisama mitte.

Lagi valmis, tuli seda puhastama hakata. Nüüd jõuamegi teise miinuse juurde. Ma ei tea kui hullusti selline lagi tolmu koguma hakkab, sest kogemus sellega on veel üürike. Üritasime küll nii puhtaks saada kui võimalik. Kui lagi paika sai, siis Mürakas lasi selle suruõhuga puhtaks ja hiljem tõmbas veel märja lapiga ka üle. Eks näis mis tulevikus saama hakkab. Õigemini ma ei tea kas ma tahangi seda näha.

Mis puudutab lae maksumust, siis selle saime me põhimõtteliselt kopikate eest. Suurt osa laudisest sai taaskasutada ja puudu olevad lauad saime me oma materjalist valmis teha. Seinavahale kulus 33.80€, Supi Arcticule 40€ (koos toonimisega), naeltele 16€ ja servamata laudadele 0€. Kui materjali poleks endal üldse olnud, siis oleks laudise hind küündinud 1250-1500€. Laudisest lagi o meil nüüd kahes toas, meie magamistoas ja Sipu tulevases toas. Kui me oleksime valinud pinglae, siis see oleks maksma läinud umbes 1000€ kahe toa peale ja kõige taskukohasem valik oleks olnud kipsist lagi. Nii taskukohane, et ma isegi ei vaevunud kalkulatsiooni tegema.

Mis puudutab tulemust, siis mina meie jäime rahule. Isegi väga rahule, mis sest, et juttude järgi olevat juba igaühel kodus selline lagi. Kogu vaev tasus end täielikult ja tulemus on ilus. Ma olen lausa nii vaimustuses, et mõtlen kõik laed laudisest teha :D

Ärge seda laelampi vaadake, see on ajutine, loodetavasti ei ripu see järgnevad 5 aastat seal :D
köis on ka veel panemata!
Read More

2020 #saast

pühapäev, 27. detsember 2020

Kuidas ma kommenteeriks oma aastat? 98% ulatuses saast! Ma isegi ei ürita viisakamalt end väljendada. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist aastat mis oleks olnud nii suures ulatuses täis negatiivset energiat. See on täiesti normaalne kui aastas on paar negatiivsemat nooti aga kui kuust kuusse sind igasugune si** tabab, siis on küll üsna nukker värk. Ma arvan, et isegi blogi on minu aastat üsna hästi peegeldanud, sest üldjuhul siin ainult negatiivsed noodid ongi (vahele mõni neutraalsem postitus ka muidugi). Ma kujutan juba vaimusilmas ette kuidas inimesed loevad ja mõtlevad, et kas sellel elukal muud ka peale hädade on? On ikka, aga teate isegi, et me kipume tihti negatiivset rohkem jagama kui positiivset. Kahjuks!

Meie aasta hakkas juba häda ja halaga. Mina olin angiinis ja kolmiknärvi põletikus (hiljem selgus, et süü on siin tarkusehambal mis on oma juurtega põimunud kuhugi närvi ümber ja kui ta lõikuma hakkab, siis häirib närvi ja tekib põletik vms.). Sipu sattus esimest korda elus haiglasse ja sai diagnoosiks tugeva rauavaegusest tingitud aneemia. Sai ka vereülekande. See oli minu jaoks selle aasta kõige stressirohkem periood. Ei olnud tore kuulda arsti käest, et neil on kahtlus leukeemiale. Need olid minu elu kõige jubedamad tunnid. Õnneks sai Sipu halvimast parima. Hiljem selgus, et põhjuseks olevat väike sünnikaal (väikse sünnikaaluga lastel olevat rauavarud väiksemad) ja raud ei imendu organismis piisavalt hästi. Tänaseks on kõik hästi. Sipul on natukene teistmoodi toitumine ja selle abiga oleme suutnud ta hemoglobiini ja ferritiini normis hoida. Küll normi alumisel piiril aga eks see ole ikkagi parem kui mitte midagi. Paar kuud hiljem olime otsapidi Tallinna lastehaiglas tagasi, seekord sai Sipu nürga peapõrutuse. Õnneks läks hästi ja haiglasse me jääma ei pidanud aga korralik ehmatus oli ikkagi. Haigla pendeldamise vahel sai Sipu aastaseks ja koos sellega täitus ka minul esimene aasta emana. Sünnipäev jäi küll ära, sest Sipu oli natukene haige ja samal ajal kogus tuure ka covid-19.

Aasta üks tipphetkedest oli kindlasti rasedusest teada saamine. See oli meie jaoks nii suur üllatus, sest tegelikult me ei planeerinud veel perelisa. Küllap ta tahtis nii väga meie juurde tulla ja me võtsime ta suurima rõõmuga vastu. Tuvastamisel aga ilmusid esimesed tumedad pilved minu beebiparadiisi kohale. Nabaväädist avastati tsüst! Google arvates ei ole aga tsüst just kõige parem näitaja, see võib olla viide mõnele sündroomile. Peale tuvastamist elasin ma 4 nädalat vahelduva eduga hirmus. Miks vahelduva eduga? Mul oli lihtsalt kogu aeg nii paha olla, et ega ma väga ei suutnud sellele tsüstile mõelda. Oma töö tegi ka Sipu, kes mulle eriti armu ei andnud. Seoses rasedusega oli hirm tuleviku ees üsna suur, sest covidi tõttu olid tühistatud ajad oscar uuringusse ja ämmaemandate visiidid toimusid telefoni teel. Eelnevate raseduste tõttu ei olnud mul üldse turvatunnet, sest kõik oli kuidagi nii poolik. Kui mina end arvele võtsin, siis taastati oscar uuringud aga visiidid toimusid ikkagi telefoni teel, see mulle muidugi ei sobinud. Õnneks laabus kõik iseenesest.

9+ nädalat. Jaa, see pole beebikõht! Mul tuleb rasedustega varakult kõht ette, sest emakas läheb nagu paiste või ma ei teagi kuidas seda nimetada

Vahepeal jõudsin oma perega ka riidu minna. Selline korralik emotsioonide virr-varr. 

Suvi möödus meeletu kiirusega. Kahjuks jõudsime me sellest üsna vähe võtta, sest suur osa ajast ja võhmast läks maja ja aia peale. Suvel algasid suuremad lammutustööd, et sügisel ehitusega alustada. Mina tegin väikseid ümberkorraldusi aias ja nii see aeg läks.

Meie Sipuga Peipsis ''kümblemas''. Rasedust oli vist tollel hetkel 16+ nädalat. Ega ma enam täpselt ei mäleta

Sipu oma tomatitega

Sügis tuli juba karmima noodiga. Sipu haigestus parempoolsesse kopsupõletikku ja me lõpetasime jälle Tallinna lastehaiglas. Nädalakene hiljem selgus, et ma olen saanud endale hepatogestoosi mis on rasedate maksahaigus ja seetõttu olin kindlama valve all ja paar korda istusin haiglas. Haigus kahjuks süvenes ja sünnitus kutsuti esile. Kohtusime oma Tirtsuga 37+1 nädalal ja see oli meie aasta tipphetk. Tirts ei olnud veel kuu vanunegi kui me jälle (mina sellel aastal juba kolmandat korda) Tallinna lastehaiglasse maandusime. Seekord oli põhjuseks Tirtsu naba. Sellest ma pole veel pikemalt kirjutanud aga selle ümber kestab siiani korralik trall ja ma olen sellest nii väsinud. Ma ütlesin Mürakale ka, et kui ma veel lähiajal kuhugi haiglasse (ükskõik kuhu) satun, siis ma saan närvivapustuse.

Nädala alguses avastasin, et hiir(ed) on vankris soojakoti ribadeks närinud, madratsilt tükke küljest tirinud ja sisemise katte sisse augu närinud (ööga! Mürakas jättis vankri meile õue trepi peale katuse alla).Vähe ma ei läinud närvi? Ma oleks seal samas tahtnud sellele vankrile tule otsa panna. Muidugi on hea vahelduseks selliste muredega tegeleda aga kes viitsib nüüd uut vankrit valima hakata? Arvestades praegust olukorda, siis ei tahaks poodidesse tuuseldama minna aga pimedat ka panna ei tahaks ja netist vankrit tellida. Samas vankrit on vaja. Mul muidu on veel üks Voksi soojakott olemas, et iseenesest saaks selle ka vankrisse panna aga oma last ma sinna küll enam panna ei taha, kes teab mis haiguseid need hiired levitavad. Tuhin vankriga rallima minna on samas suur. Saaks kuskilt eraldi korvigi, siis oleks ka timm.

Kühveldan siin suvalises järjekorras pilte üles. ''Mina niisama, kätt kõhu all hoidmas ja unistavat nägu tegemas''

Mis puudutab blogi ennast, siis see aasta on olnud väga hea. Lugejate ja külastuste arv tõuseb ja mul on selle üle nii hea meel. Muidugi on see minu jaoks meeldivalt üllatav, sest ega ma tegelikult ju suurem asi blogija pole, sest olgem ausad, ma kirjutan väga harva. Vaatamata sellele olen endale isegi paar toredat blogisõpra skoorinud. Eriti hea meel on aga selle üle kui mulle kirjutatakse. Minu jaoks tähendab see palju! Mul on nii hea meel, et tänu mu blogile on mitu naist lootust saanud ja eriti tore on see kui keegi minuga oma edulugu jagab. Aitäh teile! See aasta on blogi iseenesest olnud kõige väiksema tootlikusega aga ma luban, et järgmisel aastal võtan ma ennast kokku ja kirjutan rohkem. Muidugi saab mu tegemistel silma peal hoida ka instagramis. Seniks aga soovin teile ilusat tulevat aasta lõppu ja loodetavasti on uus aasta meie jaoks natukene sõbralikum! Kallid-paid!

A, ja minu selle aasta suurim ämber. Ma ostsin endale Samsung Galaxy S20 Ultra ja kammoon, see on täpselt sama saast (ma hindan seda kaamera võimekuse järgi) nagu see 2020 aasta! Ma siiani nutan oma raha taga :D
Read More

Hepatogestoosi päevik

esmaspäev, 14. detsember 2020

Kui ma rasedaks jäin, siis minu suurim hirm oli see, et tuleb jälle rohkete komplikatsioonidega rasedus nagu siis kui ma Siput ootasin. Minu õnneks läks kõik algul nagu lepase reega. Noh, olid need tavalised rasedate hädad aga verejookse kui selliseid (jumal tänatud!) ei olnud, mõned toonused olid ja kõik. See kõik aga oligi liiga ilus, et tõsi olla. Umbes 34+ nädalal (samal ajal kui Sipuga haiglast välja sain) teisipäeva öösel vastu kolmapäeva ärkasin üles meeletu sügeluse peale. Tallad sügelesid nii hullusti, et ma oleksin võinud neid traatharjaga hõõruda. Pool ööd kratsisin enda taldu. Jüdsin juba arvata, et äkki sain haiglas pesemas käies jalaseene või midagi säärast. Juba hommikul oli mul õnneks äe visiit ja seetõttu ma ei hakanud eriti sügelusse süvenema. Kui ma hommikul ärkasin tuli mul meelde, et sügelus raseduse ajal võib viidata raskele ja ohtlikule haigusele mis tekib ainult raseduse ajal (nagu näiteks gestatsioonidiabeet, preeklampsia jne). Enne visiiti helistasin äe-le ja kurtsin oma muret, et äkki pean enne visiiti vereanalüüsid andma vms. Uusi analüüse ma samal päeval andma ei pidanud ja piirdusin ainult uriinianalüüsiga. Rääkisime äe-ga natukene mu sügelusest ja tema arvas, et kui ühe öö veel tallad sügelevad, siis võtku ma temaga kohe ühendust ja ta kirjutab mulle saatekirja vereanalüüsidele. Raseduse ajal teevad oma töö ka hormoonid ja kuiv nahk, seega oli mõistlik algul niisama asja kõrvalt jälgida. Leppisime asjad kokku ja läksin südamerahuga koju, sest oli hea teada, et mind jälgitakse ja ega ma rohkem ei muretsenud ka, sest kui suur see tõenäosus ikka oli, et mul on hepatogestoos. Nulli lähedane!

Viimane kõhupilt!

Neljapäeva hommikul ma ärkasin ja tõdesin, et äkki polegi asi nii hull kui ma kartsin, sest öö möödus rahulikult. Ei mingisugust sügelemist ega sügamist aga enne kui ma jõudsin end voodist püsti ajada, helises telefon. Mulle helistas äe ja ütles, et reedel kindlasti vereanalüüse andma läheksin, sest uriinis oli jälle bilirubiini (nagu raseduse alguses). Küsis mu käest, et kuidas mul muidu on ja kõik. Mõtlesin küll, et jube tüütu on jälle Tallinna sõita aga mis sa teed, tervis on tähtsam ja südamerahu on raseduse ajal vajalik.

Reedel 16.10 andsin oma esimesed vereanalüüsid seoses sügelusega. Need vereanalüüsid tuleb anda söömata ja joomata! Mulle oli kirjutatud saatekiri maksanäitajatele (ASAT, ALAT) ja sapphapetele. Mõni tund peale analüüside andmist helistas mulle uuesti äe kes ütles, et vereanalüüsid olid korrast ära ja mulle määratakse ravi ning seejuures oleks vajalik minna mõneks päevaks haiglasse aga sellest räägib edasi juba günekoloog kes minuga ühendust võtab. Mõni tund hiljem võttis minuga ühendust günekoloog ja sain enda diagnoosi kätte. Diagnoos: Hepatogestoos. Taaskord haigus mille kohta leidub internetis meeletult vähe infot. Mis on hepatogestoos? Maksa haigus mis tekib ainult raseduse ajal. Hepatogestoos on maksasiseste sapiteede sulgus, mis avaldub tavaliselt peale 30. rasedusnädalat. Raseduspuhune maksa suurenenud metabolism põhjustab maksa ülekoormusest tingitud sapiteede turset, sapipaisu ja maksarakkude lagunemist. Sapipaisu tõttu sapphapped kogunevad, pääsevad verre ja ladestuvad nahka mis omakorda tekitabki naha sügelust. Kui sapphapped kasvavad liiga kõrgeks, siis on oht, et need satuvad loote verre ja see võib lõppeda loote äkksurmaga (kasutatud allikad: inimene.ee). Ma olin löödud! Eriti kui arvestada seda, et mul ei olnud mingit kalduvust haigestuda hepatogestoosi. Mul polnud gestatsioonidiabeeti, mu perekonnas/suguvõsas polnud seda esinenud, mul polnud seda eelneva raseduse ajal (see kipub korduma!) jne. Mulle määrati raviks Ursosan 2tbl. 3x päevas ja kolmapäeval pidin haiglasse minema. Selle kõige kõrval tuli aga välja, et sapphappeid mul ei võetud ja keegi ei tea miks verd võttev õde selle võtmata jättis. Seega olid tulemused poolikud. Analüüsid ise olid sellised: ASAT 45 (norm. 5-34), ALAT 78 (norm. <55). Günekoloog rääkis ka seda, et kui tulemus ei parane, siis 38+ nädalal kutsutakse sünnitus esile, sest selle diagnnoosiga ei lasta rasedust 40+ nädalani kanda. Iseenesest ei olnud näidud nii tugevalt üle normide aga sümptomid olid mul üsna tugevad. Peale kõnet olin ma nagu panniga pähe saanud, sest mis mõttes nagu? Samal ajal olin nii pettunud kui ka vihane ja kõige selle juures oleks tahtnud veel paar pisarat valada.

Esmaspäeval 19.10 võtsin uuesti ühendust äe-ga. Kirjutasin talle, et mu neerud valutavad ja kas see on ikka normaalne, et selline asi just praegu toimub? Äe helistas mulle mõned minutid hiljem ja küsis kas saaksin kohe haiglasse minna, et seal tehakse vajalikud analüüsid ja siis vaatame edasi. Mõeldud, tehtud. Läksin haiglasse, andsin uued vereanalüüsid, covidi testi aga mis mul jälle võtmata jäeti, olid sapphapped. Mind ajas see nii vihaseks, sest no mida? Mis värk neil sellega oli? Samal päeval sain teada, et kõik analüüsid on korras ja ainukesed näitajad mis on paigast on need samused ASAT ja ALAT. Ma olin saanud Ursosani ravi juba 3 päeva aga tulemused olid halvenenud! Minu jaoks oli see paras löök. ASAT oli 45 -> 94 ja ALAT 78 -> 113. Haiglas olles sain 2x päevas ktg-d ja 1x päevas essentsialet tilgana. Minus hakkas võimust võtma korralik hirm. Ma teadsin, et vahel võtabki ravi aega 3 päeva enne kui tulemused paranema hakkavad aga ega see mind ei lohutanud, sest ma oskan korraliku vindiga üle muretseda. 

Teisipäeval 20.10 tehti lõpuks sapphapped ära ja ega see midagi rõõmustavat ei näidanud. Tulemus oli 14 (norm. <10). Samal päeval tehti uh neerudele ja vaadati üle tirtsu heaolu. Nii Tirtsul kui mu neerudel oli kõik hästi. Valu põhjuseks olid Tirtsu jalad, mida ta mulle pidevalt neerudesse surus. Kuna uriini analüüs oli ka korras neerude kõrval, siis arst välistas varajase preeklampsia tekke. 

Kolmapäeval 21.10 sain juba koju. Raviks määrati Ursosan 2tbl. 3x päevas ja Essentiale 2tbl. 3x päevas. Edasi pidin käima iga nädal korra uh-s Tirtsu näitamas ja andma vereanalüüse. Selle kõige kõrvalt ei saanud keegi aru mis mu sümptomid nii intensiivsed olid. Sapphapped ei olnud nii hullult üle normi aga mina kraapisin ennast poole kohaga segaseks, sest öösiti polnud lihtsalt muudmoodi võimalik olla. Isegi ravi ei aidanud asja paremaks muuta. Tilgana aitas essentsiale rohkem kui tablettidena (vähemalt sümptomite suhtes), see oli kindel aga ma ei saanud ju nädalaid haiglas tilga all istuda.

Kolmapäeval 28.10 andsin uued analüüsid ja käisin uh-s. Uh-s oli kõik korras aga vereanalüüsid olid ikkagi kõrvalekalletega. Ma ei tea kui palju olid ASAT ja ALAT tõusnud, sest seda mulle arst ei öelnud ja digiloos neid tulemusi ka üleval ei olnud. Seda aga tean, et sapphapped olid tõusnud 14 pealt 15 peale. Polnud küll katastroofiline muutus aga kurvaks tegi ikka, sest vaatamata ravile mis oli juba üle nädala kestnud, näitajad ikkagi tõusid. Tulevik oli ka lahtine ja keegi ei teadnud midagi kindlat. 

Kolmapäeval 4.11 oli äe visiit ja samal päeval andsin uued vereanalüüsid. 6.11 oli kirjas uus uh ehk väga palju sõitmist Tallinna vahet. Midagi uut mul äe-le rääkida ei olnud, sest kõik oli muutuseta. Ma isegi tundsin, et asi läheb hullemaks. Enam ei sügelenud ainult tallad vaid ka peopesad, käsivarred, kõht, nägu, varbavahed. Seis oli päris hull. Mul oli tekkinud ränk väsimus, sest ma lihtsalt ei saanud magada. Tulemused andsid taaskord märku, et asi liigub halvema suunas, sapphapped olid teinud järsu hüppe 22 peale ja mind ootas järjekordne haiglaravi ja covidi test (mu ninasõõrmed on juba sellest vatipulgaga surkimisest surnud!).

Reedel 6.11 maandusin ma juba haiglas, kaasas haiglakott ja lootus, et miski hakkab kuhugi suunas lõpuks liikuma. Võeti taaskord uued proovid ja paigaldati kanüül. Mul oli lõpuks kopp nii ees, sest mu käed olid nii valusaks torgitud. Eelmisel korral tehti 4 katset kanüüli paigaldamiseks, seekord saadi lausa 3 katsega hakkama. Nagu ikka, analüüsid olid halvenenud aga kui palju, seda mulle ei öeldud. 

Laupäeval 7.11 tundsin, et päris jube on olla. Jalad ja sõrmed läksid järsku tursesse (mis oli minu jaoks elus esmakordne!), mul tekkis tugev iiveldus ja ma ei suutnud enam isegi normaalselt süüa, väsimus süvenes ja täielik laiba tunne oli peal. Kõndida oli piin, sest jalatallad kuumasid nii jõhkralt ja see oli üllataval kombel jube valus. Laupäev oli selline suvaline päev ka, et ega midagi ei toimunud ja minu raviarsti polnud koha peal olemas. Seega ma lihtsalt tiksusin ja mõtlesin mis lõpuks saama hakkab ja millal. Ma nagu ootasin esile kutsumist aga samas ei oodanud ka, mul tekkis hirm, et asjad võivad järsku jamaks minna, sest vaatamata ravile ju näidud tõusid ja liikusid normidest aina kaugemale.

Pühapäeval 8.11 tuli arst mind üle vaatama ja rääkis, et analüüsid muutuvad aina halvemaks ja tundub, et enam pikka pidu ei ole. Lisaks sellele, et muud analüüsid olid halvad, tuli välja, et hemoglobiin oli langenud nädalaga 30 ühiku võrra ja tulemus oli mul ainult 94. Seega oli minust endast saanud hetkel hepatogestoosi märklaud. Kuna haigus enam ravile üldse alluda ei tahtnud, muutus see ohtlikuks ka Tirtsu jaoks, sest keegi ei teadnud kui järsku võib see Tirtsule mõjuda. Täna võis kõik veel korras olla aga homme enam mitte, seetõttu otsustas arst, et kõige õigem ja mõistlikum on sünnitus esile kutsuda. Lisaks ei teadnud keegi mis seisus tänu haigusele looteveed võivad olla. Kas puhtad või rohelised? Eriti kui võtta arvesse see, et mingil hetkel eritus mul limakorki mis oli roheline! Valvetoas arvati, et see võis olla seenest. Minu raviarst kontrollis juba samal päeval emakakaela ja andis infolehe ning nõusoleku kinnitamiseks ankeedi ja esilekutsumine võis alata.

Sünnitus läks kiirelt ja kergelt ning juba järgmisel päeval olid mu tursed koos sügeluse ja kõige muuga kadunud. Seda ei tea siiani keegi mis põhjusel ma hepatogestoosi haigestusin. Arst kahtlustas süüd sellel, et ma raseduse alguses nii palju oksendasin aga eks see ole ainult kahtlus ja ega seda ei saagi kindlalt teada miks ma selle üles korjasin.
Read More

Hambad? Oh ei, kopsupõletik!

laupäev, 21. november 2020

See aasta ei ole kohe üldse meie vastu leebe olnud. Kõige hullem ongi see aasta olnud just tervisliku poole pealt. Ma ei teagi mis on kõige pikem vahe olnud kui kellelgi siin majas midagi viga pole? Aasta alguses olin ma angiinis, kolmiknärvi põletikus, Sipu oli RS viiruses ja pistis rinda rauavaegusest tingitud raske aneemiaga, Mürakal avastati nõrk uneapnoe, mina ropsisin mitu nädalat, mul oli hepatogestoos mis süvenes, ei allunud ravile ja mis lõppes omakorda sünnituse esilekutsumisega. Imeline, eks?


Ma ei hakka täpseid kuupäevi paika panema, sest ma olen aus ja ütlen kohe, et ega ma täpselt enam ei mäleta millal ja mis toimus ning ega see midagi ei anna ka. Igatahes mõni nädal tagasi, kolmapäeva öösel vastu neljapäeva üritasin wc-sse kooserdada aga kuna Sipu oli oma voodis üsna rahutu ja vähkres palju, siis otsustasin teda igaks juhuks kontrollida. Tundus teine kohe kuidagi liiga kuum ja peale seda kui ma ta palavikku kraadisin, sai selgeks, et tulemas on unetu öö. Esimese asjana süüdistasime hambaid, sest neid tuleb tal nagu seeni peale vihma ja nende lõikumine võtab ju meeletult kaua aega. 1 hammas võib juba mitu nädalat lõikuda vahelduva eduga ja tal on tulemas just need kõige hullemad ehk tagumised hambad (ja need lõikuvad siiani!). Andsin Panadoli ja jäin lootma, et kõik möödub peagi nagu tavaliselt. 


Neljapäeva päeval läks seis natukene hullemaks. Palavik tõusis kiiremini ja kõrgemale. Määrisin Siput vee-viina lahusega (1:1 viina ja vett), et venitada alandajate vahepealset aega pikemaks aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Oli hea kui suutsin alandajate enda vahe hoida 4 tunnisena (skeem: Panadol- 4 tundi- Nurofen- 4tundi- Panadol jne). Nii ma mässasin ja üritasin kuidagi õhtuni välja vedada. Eriti jätkusuutlik see ei tundunud, sest Sipul on jälle AD välja löönud ja viinalahus ju kuivatab natukene nahka ning seetõttu pidin midagi muud välja mõtlema. Neljapäeva öösel vastu reedet tekkis juba lootuskiir, sest alandajate vahepealne aeg venis lausa 6 tundi pikemaks ja mina juba jõudsin juubeldada, et ongi selleks korraks kõik. Noh, hambad!


Reede hommikul tuli tõdeda, et ma olin liiga palju lootnud. Palavik oli tagasi ja veel kõrgem kui eelnevalt. See hakkas minus juba vaikselt hirmu tekitama, sest alandaja järsku enam ei aidanud. Palavik liikus juba üle 39C ja langes heal juhul natukene alla 38C. Enne kui 4 tundi täis sai, oli palavik juba jälle 40C lähedal. Ma sain aru, et see ei ole kohe kindlasti enam normaalne, sest see palavik oli oma olemuselt väga agressiivne. Mind valdas juba vaikselt väike paanika. Ma ei saanud teha viinakompressigi, sest jäsemed ise olid külmad ja siis ei tohi seda teha. Mudisin jäsemeid ja ise samal ajal mõtlesin, et kuhu ma pöördun? Kas kohe emosse või helistan ja küsin nõu perearstilt/perearsti nõuandeliinilt. Valisin viimase, sest meie perearsti on lihtsalt võimatu kätte saada! Sealt ma targemaks ei saanud. Arvati, et on tuulerõuged või roseool ehk kolmepäevapalavik. Emo mõte tehti kohe maha, sest palavik ei olnud piisavalt kaua kestnud, kõigest 2 päeva alles. Soovitati jätkata sama skeemiga ja anda palju vett, et ei tekiks vedelikupuudust. Tiksusin paar tundi ja nägin, et Sipu hakkab ära vajuma. Silmad muutusid häguseks, terane pilk oli kadumas ja ta vajus lihtsalt lössi. Helistasin perearstikeskusesse, sealt anti mulle perearsti õe number ja lõpuks õe kaudu sain perearsti kätte. Võttis küll tunnikese aega aga asja sai. Samal ajal kui perearstiga suhtlesin, tekkisid Sipul värinad ja ilmselgelt ei olnud enam muud mõttes kui Rakvere EMO. Lastehaigla jäi liiga kaugele ja Sipule oleks see sõit liiga raske olnud. 


See ei ole mingi uudis, et ega ma Rakvere haiglast eriti vaimustuses ei ole aga seekord, seekord oli kõik väga super! Töötajad olid toetavad ja toredad ning mul pole mitte midagi halba öelda. EMOs saime kohe löögile. Kuulati mure ära ja suunati edasi. Kõrge palaviku juures oli äärmiselt imelik see, et muud sümptomid puudusid. Sipul ei olnud nohu, köha, kõrvad olid seest korras, kopsudes ei olnud raginat ja seega arstid mõtlesid, et kuidas kõige mõistlikum teha on, et last võimalikult vähe traumeerida. Algul otsustati, et võetakse verd ainult näpu otsast, kui see näitab kõrvalekaldeid, siis võetakse veenist. Proov võeti ära ja seejärel pandi Sipule tilguti. Vastused tulid kiiresti ja selgus, et põletiku näit oli 115! Ma ehmatasin seda kuuldes ära ja mõtlesin endamisi, et mis see nüüd siis on? Seejärel võeti uus analüüs ja natukene hiljem tuli välja, et põletiku näitaja on veres 188! See tundus nii meeletult suur näitaja, et süda tõmbas seest krampi ja mul tekkis meeletu hirm. Arst saatis meid otsejoones röntgenisse ja enne minekut lasi võtta viiruste ja covidi proovi. Sipu käis röntgenis ära ja pool tundi hiljem saime vastused, tegemist oli bakteriaalse kopsupõletikuga. Õnneks oli põletik ainult paremas kopsus aga ega see mind eriti ei lohutanud. Ma mõtlesin terve aja, et kust ta nüüd selle sai? Bakteriaalne kopsupõletik pidi levima inimeselt inimesele aga meie olime ju kogu aeg kodused olnud. Arst tuli ja seletas kõik lahti ning soovitas Tallinna lastehaiglasse pöörduda, sest Rakveres ei ole lastearsti kogu aeg kohal olemas. Ma isegi ei mõelnud ja olin sellega kohe nõus, sest kopsupõletik on raske haigus. Seega tundus rumal minna koju last ravima või jääda Rakvere haiglasse kus pole lastearsti kogu aeg kohal olemas. Meie Rakvere raviarst leppis Tallinna lastehaigla valvearstiga kokku, et me lähme sinna ja nii võisime teele asuda.


Lasin Mürakal poest vajalikud asjad ära osta ja seejärel hakkasime Tallinna poole sõitma. Meile pakuti võimalust kiirabiga minna aga ma tahtsin ise minna, seega otsustasime nii. Lastehaiglasse jõudes aitas Mürakas mul Sipu ja kotid sisse viia. Enne kui uksest sisse astusime, saime juba nähvava kommentaari, et lubatud on ainult 1 vanem. Võtsin Sipu, oma kimpsud-kompsud kaenla ja astusin edasi. Sealne õde hakkas kohe Covid testi peale suruma aga ma keeldusin sellest, sest Sipule tehti see Rakveres ära ja minu arust ei olnud mõttet last jälle torkima hakata. Teatasin tollele õele, et vastused peaks olema digiloos üleval või kui pole, siis võtku nad Rakvere haiglaga ühendust, sellised juhised jagas mulle Rakveres olnud arst. Seejärel hakkas see õde seal hädaldama, et mis mõttes tuleb patsient teisest haiglast ja ei tee koha peal testi? Et küll see meditsiin alles mädaneb. Pool õhtut veel hädaldas seal ja väljendas oma pahameelt kõva ja üleoleva häälega. Ma isegi ei saa aru mis põhjusel ta seal niimoodi halas. Laps oli ju covid negatiivne, kui oleks ka positiivne olnud, siis nende jaoks ei oleks see midagi muutnud, sest kokku puutusid nad ju meiega niikuinii, vahet pole kas see test oleks tehtud Rakveres või lastehaiglas. Rakvere valvearst leppis lastehaigla valvearstiga kokku, et me lähme sinna ja saame kohe vajaliku abi. Lõpuks istusin ikka Sipuga üksi tühjas koridoris ja ootasin, et keegi meid kuskil vastu võtaks. 


Aega läks aga asja sai. Valvearst võttis meid vastu, mina rääkisin umbes sajandat korda mis meile muret teeb, ulatasin neile veel lapse anamneesi mis Rakverest kaasa sain ja seejärel suunati meid lõpuks palatisse. Noorem õde kellega kokku puutusin oli väga tore. Tõi mulle veekeetja, rääkis reeglitest jne. Ühel hetkel aga tahtis ta Sipu protseduuride tuppa viia ja siis ma uurisin kas võin kaasa minna ning mida nad üldse temaga seal teevad. Kanüül oli ju käe peal olemas seega jäi mulle mõistmatuks miks teda protseduuride tuppa viidi. Noorem õde lubas mul kaasa minna aga niipea kui ma sinna sisse astusin lendas mulle verbaalselt kaela vanem õde kes põhimõtteliselt mu näo täis sõimas. Ma ei tohtinud sinna minna, sest ma olen neile ohuks, tekitan oma lapsele trauma ja üldse ma olen ju rase! Nagu...Mis see siia puutub, et ma rase olen? Ma ehmatasin päris ära, sest ma ei osanud sellist käitumist oodata. Läksin palatisse ja ootasin seal oma Siput, endal nutt kurgus, sest ma tundsin, et mind rünnati. Seda kõike oleks võinud ju öelda viisakalt ja rahulikult. Ma oleks asjast aru saanud. Öö oli õnneks rahulik, sest Sipu magas terve selle aja. Mina istusin nagu valvekoer. Jälgisin, et ta tilgutit kuidagi küljest ära ei rebiks ja kraadisin, et temperatuuri pidevalt jälgida. Selleks ajaks olin ma juba peaaegu 3 ööpäeva üleval olnud.


Käes oli laupäev ja tilguti saaga jätkus. Sipu ise oli juba elavam. Vaatasime youtubest koos multikaid ja Sipu mängis voodis legodega nii palju kui tilguti seda võimaldas. Jube lühike oli see tilguti voolik. Ma ei saanud teda isegi võrevoodisse panna, sest siis ta ulatus masinani aga voodit ei saanud kaugemale ka tõmmata, sest siis ta oleks selle vooliku lahti rebinud. Seega sain wc-sse ainult siis kui Sipu magas. Lisaks tilgale sai ta 3x päevas antibiootikumi. Laupäeva lõunal tõdesin, et ta isu on paranenud ja ta joob juba ise rohkem vedelikku, seega ütlesin lastearstile ka, et äkki aitab tilgast ja ta võiks vaikselt ise kosuma hakata. Arst nii ei arvanud ja lasi õhtul uuesti tilguti panna. Siin tekkis nüüd see suur aga. Sipu istus ainult voodis tilguti all, ta liikumine oli piiratud (muidu on ta väga elav ja liigub hästi palju) ja seetõttu oli tal korralik energia üleküllus. See tähendas halvemat und ja minule järjekordset magamata ööd. Öösel tekkis tal aga nutuhoog. Ta lihtsalt nuttis ja otsis oma issit taga. Võimatu oli teda rahustada, sest ta lihtsalt ei rahunenud. Kuna ma tunnen oma last läbi ja lõhki, siis ma tean isegi, et vahel ta lihtsalt tahabki ennast välja elada ja nutta. Ma saan aru, et ega me haiglas üksi ei olnud aga kui laps tahab end tühjaks nutta, siis sinna ei saa midagi teha. Mida ma tegema oleks pidanud? Suu kinni kleepima või padja näkku suruma? Ühel hetkel hüppas õde palatisse ja kukkus kurja häälega tõrelema, et mis see nüüd on, mis ta karjub keset ööd? Rahustage ta maha. Ma siis ütlesin viisakalt, et laps igatseb oma isa taga. Kuna see õde oli mega kurja häälega, siis Sipu ehmatas ära ja jäi momentaalselt tasa. Mõni tund hiljem kõik kordus. Sipu hakkas jälle paaniliselt nutma. Üritasin teda seal rahustada, kussutasin, paitasin aga mitte miski ei aidanud. Ühel hetkel tuli jälle see sama õde ja hakkas jälle pragama, et mida ta jälle karjub, seejärel ütles Sipule ''kui sa kaua karjud, siis tuleb kuri tädi ja teeb sulle ata-ata''. Ma olin ausalt öeldes šokis, sest mida kura*it? Taaskord ehmatas Sipu ära ja jäi tasa. Peale õe lahkumist istusin ma ise voodi äärel, nutt kurgus. Kopp oli lihtsalt nii ees. Ma ei saanud aru, et kuidas need töötajad osakonniti nii erinevad on? See kõik oli lihtsalt nii absurdne. Kui Sipul öösel viimane tilk ära lõppes, siis see sama õde tuli pani masina kinni aga tilguti vooliku jättis ikka kanüüliga ühendusse, kuigi ta oleks võinud selle ära võtta, see poleks ju mingit aega võtnud. Mulle tundus see natukene kiusamisena, sest selle vooliku võttis kanüüli küljest ära lõpuks uue vahetuse õde. See-selleks. Öösel langes vahepeal Sipu temperatuur 35.1C ja mul tekkis tõsine hirm, et äkki laps hakkab vaikselt alajahtuma. Kutsusin õe, kes nähvas taaskord, et võtku ma laps kaissu ja mudigu ta jäsemeid, siis peaks temperatuur tõusma hakkama. Nojah, seal oli nii külm, et isegi kaks õhukest tekki ei suutnud sooja pakkuda ja mul oli endalgi nii külm ja keha üsna jahe, et see kõik oleks võrdunud selle samaga kui panna laps külma radika äärde soojenema.


Kätte oli jõudnud pühapäev ja mul oli juba igasugune koll ees, sest ma tundsin ennast seal nii halvasti. Me olime kahe päeva jooksul saanud juba mitu korda sõimata ja see tõmbas igasuguse tuju nulli. Sipul võeti lõpuks tilguti küljest ja ta sai palatis vabamalt ringi liikuda. Kohe oli näha, et lapse tuju muutus märgatavalt paremaks. Lõunasöögi ajal aga juhtus uus intsident. Sipu sõi oma lõunasööki ja järsku tekkis tal tugev köhahoog. See oli nii tugev, et kutsus esile oksendamise. Ma kutsusin häirenupuga (palatist ei tohtinud välja minna) õe appi, tuligi üks vanem õde, mina samal ajal üritasin oksendavat Siput söögitoolist kätte saada ja teise käega pühkisin okset kokku, ise küsides, et kas see on normaalne ja äkki saaks aidata (seda kõike oli üsna raske suure kõhuga teha). Vanem õde vaatas, ütles, et see ei ole kindlasti kohe normaalne ja lahkus palatist. Ma ei osanud rohkem midagi öelda ega arvata. Mõtlesin ainult endamisi, et okei siis. Peale lõunat oli aeg AB käes, seda sai Sipu 3x päevas süstlaga läbi kanüüli. Tuli jälle see vanem õde, võttis Sipu käe ja hakkas AB süstima. Surus seal ja mina vaatasin kõrvalt hirmuga, et mida ta jälle teeb. Mina kes ma nendest asjadest essugi ei jaga, sain aru, et midagi on väga mäda, see AB ei liikunud süstlast mitte kuhugi. Ma juba hakkasin kartma ja ütlesin, et äkki on hüüve ette tekkinud või midagi sellist aga õde ei teinud sellest väljagi. Tema surus seal seda AB-d edasi oma toore jõuga. Lõpuks kui süstal tühi, siis küsisin, et kas varsti on lootust koju ka saada, sest ma pean kolmapäeval ÄE visiidile minema ja selleks ajaks tahaks koju saada (seal visiidil avastatigi mul hepatogestoos). Õde vastas, et kindlasti ei saa ma niipea koju. Ma ei mäletagi enam kas ta ütles, et ma pean seal veel nädala olema või kaks. Seega jään siin vastuse võlgu. Õde lahkus palatist ja läks teiste tööliste juurde lihtsalt klatšima. Kõik oli palatisse kuulda ja mina mõtlesin seal, et kas enam saab hullemaks minna? Rääkis seal teistele, et see tahab koju minna aga issand, inimesel on ju kopsupõletik, mida ta seal kodus teeb... Käes oli õhtu ja ma lootsin, et ma ei pea rohkem seda õde nägema. Õnneks ei näinudki, tuli üks noorem õde. Hästi rahulik ja tore. Hakkas Sipule AB süstima ja sai kohe aru, et midagi on valesti, sest AB ei liikunud edasi. Vastupidiselt vanemale õele, kontrollis ta kohe kanüüli üle ja seal see kala oligi. Sipul oli kanüül paigast ära liikunud, see oli marli sees kõveras ja eks see vanem õde süstis selle AB rahus sinna marli sisse, seega päevane doos jäi Sipul saamata. Noorem õde võttis Sipu, et viia ta protseduuride tuppa ja paigaldada uus kanüül. Küsis, et kas ma tahan ka kaasa minna aga ma ei hakanud minema. Juba paari minuti pärast olid nad tagasi ja õde kiitis Siput, et nii tubli, ei teinud piiksugi, ütles ainult ''oi oi oi''. Öö oli juba rahulikum ja mina mõtlesin, et kuidas ma skeemitama hakkan, et saaks ÄE visiidil käidud, isaga ju vahetada ei saanud ja seetõttu tekkis hinge vaikselt mure. 


Esmaspäeva hommikul oli kõik juba nagu tavaliselt. Isegi see köha mis eelneval päeval oli olnud, oli kadunud. Sipu möllas ringi ja mina tundsin kergendust, et ta ilusti paranema hakkas. Valvearst tuli meie juurde, vaatas Sipu üle ja tõdes, et me võime koju minna, sest palaviku enam pole, laps sööb/joob ise ja seega ei hakka nad meid seal kinni hoidma (osakond oli lapsi täis). Ma olin nii õnnelik, et ma sealt minema sain ja ma isegi ei pidanud küsima, et millal me koju saame, arst ise pakkus võimalust koju minna. Korjasin kimpsud-kompsud kokku ja kutsusin Müraka meile järgi.


Ravi jätkus kodus siirupiga ja pidime seda andma kuni tuli 10 päeva täis haigla esimesest päevast. Peale seda lasime teha kordus röntgeni ja alles siis saime kindlad olla, et nüüd on laps terve. Kopsupilt oli ilus ja puhas ning asi meie jaoks lõpetatud.


Mul teemale sobilike pilte pole, seega ma panen lihtsalt ühe ilusa pildi, et postitus täitsa tühi poleks :D
Foto: Siiri Kumari
MUAH: Maret Ubaleht
Read More