36+0. Oh seda imede ime, uh ja +16 kilogrammi

Veel pühapäeva õhtul lasin oma näppudega õrnalt ribide all olevast muhust üle ja ütlesin Mürakale, et meil tuleb keiser. Sinna pole midagi parata, sest aeg on juba nii kaugel ja ilmselgelt Sipu enam ennast ümber ei pööra. Öösel kell 3 hakkas selline trall pihta, et ma ehmatasin üles. Kõht lainetas, kõhu küljed olid meeletult valusad, jalahoobid tulid siit ja sealt ning lõpetuseks sain toonused, mille käes ma piinlesin oma 2 tundi, enne kui emakas uuesti maha rahunes.

Ah, ma siin niisama mõtlen oma elu üle järele!

Kuidas on lood siinpool sood?

Mõtlesin, et kirjutan endale tuleviku tarbeks ühe niisama hala täis postituse, siis on kunagi tore lugeda ja vaadata mis olid ühe 35+1 nädalat raseda naise ''probleemid''. Ütlen ausalt, et neid probleeme on mul murdu. Küll sain värvis pettuda, ämmaka peale olen solvunud, kõik kohad valutavad ja ma vajan endale reaalselt jalutuskeppi, sest mul on tunne, et kohe-kohe ütlevad mu puusad üles. Kes ütles, et laiade puusadega on rasedust kergem kanda ja sünnitada? Põle põrgus!

32+6. Uskumatu, et ma veel painduma mingil määral andsin :D
Fotograaf: Siiri Kumari

Kas sa kardad?

Heh, ei!

Mind paneb alati imestama, et kust kohast leitakse inimesi kes rumalaid küsimusi küsivad? Minult pole siiani mitte mingit totakat küsimust küsitud (ei kahtlustata kaksikuid ega muud säärast) ja selle üle on mul ainult hea meel, sest mõnus on eksisteerida koos teravamate pliiatsitega. Küll on aga sagenenud küsimus hirmu kohta enne sünnitust. Ma ei tea kas ma olen naiivne või mul pole peas kõik päris paigas aga kui aus olla, siis ma ei karda sünnitust mitte üks põrm. Mul on ausalt öeldes sellest täiesti ükskõik, ma isegi ei mõtle sellele eriti.

32+3. UH, kaalu saaga ja tuharseis

Ma ei tea mis värk on aga ma tahan ennast tühjaks vinguda. Eile õhtul kell 18.00 oli meil aeg ITK-s uh-sse. Tegemist oli siis esimese planeeritud uh-ga ITK-s. Siiani olin ma käinud ainult Šoisi juures, valvetoas ja korra 16+ nädalal platsentat vaatamas.

31+1. Ämmaemanda visiit ja hülgemöla

Ma enam ei suuda. 

Eile oli taaskord see imeline visiit ämmaemanda juurde. Kahe visiidi vahele jäi 5 nädalat ja oi kuidas ma seda visiiti ootasin. Eelkõige juba sellepärast, et EPK mõõt teada saada. On see ju üks esimesi asju mis beebi kasvupeetuse tekkides maha jääb.

Basaaltemperatuur//Ovulatsiooni määramine

Kuidas basaaltemperatuuri mõõta? Sellest leiad postituse SIIT

Tegelikult ma tahtsin basaaltemperatuurist ühe pikema postituse kirjutada aga kuna ma sain kirja stiilis, et muidu on kõik väga ilus ja tore aga mu postitused on liiga pikad ja enne lõppu juba väsitakse lugemisest ära, siis ma otsustasin teha 2 eraldi seisvat postitust. 

Lisan siia selle sama vana tabeli, siis on lihtsalt hea silma peal hoida ja vaadata

Aitäh, 2018!

Ma ei teagi kust otsast alustada, sest eelmine aasta pakkus mulle nii palju uut, et sellest võiks lausa terve raamatu kirjutada. Kui nüüd minevikule mõelda, siis võin käsi südamel öelda, et eelmine aasta oli meie üks parimaid ja õpetavamaid aastaid. Kuigi meie päevakorras oli rasestumine, pakkus see aasta meile veel nii palju muud positiivset. Näiteks lõpetas Mürakas täiendõppe oma erialal ja tõstis sellega nii enda taset kui ka väärtust tööturul, teeb karjääri ja tõuseb palgaredelil, mina sain uue ja parema palgaga töö, kohtusin uute inimestega kes on tänaseni minu elus igapäevased kaasalööjad jne. See oli äärmiselt rikastav aasta meie jaoks. Vaatamata sellele, et aasta algus oli üsna negatiivses võtmes ja kokkuvõttes oli see aasta meie jaoks täis stressi ja hirmu (pidev hirm raseduse katkemise ees), oleme me ikkagi nii õnnelikud ja tänulikud, et meile nii palju uusi võimalusi anti ja pakuti. Oma ühist eesmärki püüdes ei pannud me kõike muud meie ellu tulevat üldse tähelegi.