Explore the blog
neljapäev, 23. jaanuar 2020
Kui ma nüüd eelnevatele aastatele tagasi mõtlen, siis päris ausalt ei leia ma sealt mitte ühtegi teist aastat mille algus oleks juba nii pekkis olnud kui tänavuse oma. Ma ei oska isegi midagi tarka kosta. Ahastusse ajab see räpane roti aasta.

I'm Dying GIF - ImDying Sick InBed GIFs
neljapäev, 2. jaanuar 2020
Ma tahtsin juba ammu sellest proovist ühe postituse kirjutada aga no ei viitsi. Mul on viimasel ajal jõhker läbipõlemise tunne peal ja ma tahaks kõigele lihtsalt käega lüüa. Õnneks on pühad läbi ja saab oma argiellu tagasi pöörduda. Mitte, et see argielu nüüd kuidagi vähem stressirohke oleks (oligi, kuni sinnani mil ma pidin pulmi planeerima hakkama). Ma pole viimasel ajal saanud oma unetundidega hiilata, sest neid lihtsalt pole. Mul ei ole öösiti enam und ja ma olen juba vaikselt paanikasse minemas, sest see ei saa ju eriti normaalne olla kui ma ööpäeva peale 3 tundi magan aga see selleks.
pühapäev, 15. detsember 2019
See pole enam kellelegi eriline uudis, et me Mürakaga abiellume. Jeiii, lõpuks koidab see päev mil ma saan tanu alla. 

Pilt: someecards.com
neljapäev, 21. november 2019
Umbes paar aastat tagasi otsustasin enda elus mõned muudatused teha ja oma eriala vahetada. Väljavalituks sai logistika valdkond ja nii ma 2017 aasta sügisest logistikat õppima asusin. Kuna tollel hetkel leidis meie elus aset üks katastroof, siis jäi mul kool pooleli. Ma lihtsalt ei suutnud koolis käia, sest mitte miski ei motiveerinud mind selleks. Võtsin ühendust õppedirektoriga ja koos otsustasime, et jätan aasta vahele ja uuel õppeaastal alustan uuesti. 
teisipäev, 29. oktoober 2019
Teate mida ma pikisilmi ootasin? Just, lisatoiduga alustamist. Ärge küsige miks, sest ega ma ise ka päris täpselt ei tea mis valu mul sellega oli. Tundus jube vahva ja tore olevat. Tegelikkus on muidugi midagi muud ja see midagi muud on suur peavalu. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Ja ei, asi pole selles, et minu igaõhtune rutiin on kuskilt maast tatart või muud säärast ja toredat korjata, köögiviljadest mingit körti keeta, puuvilju riivida vms. Ei, see kõik on tegelikult päris vahva aga mis ei ole üldse tore on see, et Sipul on iga natukese aja tagant kõht kinni ja minu mõistus on juba otsakorral.

Alles nädal tagasi ei tahtnud Sipu köögiviljapüreest veiselihaga üldse kuuldagi aga nüüd on see tema üks lemmikutest. Täpselt sama lugu on pirnipüreega. Varem tuli see suust kiiremini välja kui ma selle sinna suunata jõudsin. Nüüd läheb terve pakk ühe korraga.