Umbes paar aastat tagasi otsustasin enda elus mõned muudatused teha ja oma eriala vahetada. Väljavalituks sai logistika valdkond ja nii ma 2017 aasta sügisest logistikat õppima asusin. Kuna tollel hetkel leidis meie elus aset üks katastroof, siis jäi mul kool pooleli. Ma lihtsalt ei suutnud koolis käia, sest mitte miski ei motiveerinud mind selleks. Võtsin ühendust õppedirektoriga ja koos otsustasime, et jätan aasta vahele ja uuel õppeaastal alustan uuesti.
teisipäev, 29. oktoober 2019
Teate mida ma pikisilmi ootasin? Just, lisatoiduga alustamist. Ärge küsige miks, sest ega ma ise ka päris täpselt ei tea mis valu mul sellega oli. Tundus jube vahva ja tore olevat. Tegelikkus on muidugi midagi muud ja see midagi muud on suur peavalu. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Ja ei, asi pole selles, et minu igaõhtune rutiin on kuskilt maast tatart või muud säärast ja toredat korjata, köögiviljadest mingit körti keeta, puuvilju riivida vms. Ei, see kõik on tegelikult päris vahva aga mis ei ole üldse tore on see, et Sipul on iga natukese aja tagant kõht kinni ja minu mõistus on juba otsakorral.
Alles nädal tagasi ei tahtnud Sipu köögiviljapüreest veiselihaga üldse kuuldagi aga nüüd on see tema üks lemmikutest. Täpselt sama lugu on pirnipüreega. Varem tuli see suust kiiremini välja kui ma selle sinna suunata jõudsin. Nüüd läheb terve pakk ühe korraga.
esmaspäev, 16. september 2019
22.09.2017 pöördusin ma Rakvere haiglasse. Tartusse on meie kandist päris pikk sõit ja ma ei tahtnud kohe üldse sellist sõitu sellises olukorras ette võtta. Jube raske oli ja ma tundsin, et lähen parem Rakvere ja lasen seal endale saatekirja puhastusse kirjutada. Kuna Haigla oli teine, tehti uuesti uh, mis jälle kõik eriti värskelt meelde tuletas ja igasugused lootused tappis (lootus ei sure ju kunagi). Arst tõdes, et rasedus on tõesti peetunud ja kirjutas mulle esmaspäevaks saatekirja.
Tellimine:
Postitused (Atom)
