Ma ei tea kuidas mul nii ''vedanud'' on, et iga jumala kord kui mingi jama on, siis on tegemist millegi sellisega mis ei ole nii levinud ja mille kohta otsi infot nagu viimane segane. Seekord tahan ma kirjutada Tirtsu nabasaagast mis pani mu närvid korralikult proovile.
Sünnitus oli mul kiire ja korralik. Peale seda ma hetkeliselt millegi uuega kokku ei puutunud, vaatamata sellele, et Tirtsul oli song. See iseenesest mulle muret ei tekitanud, sest Sipul oli samuti song kui ta sündis. Ühesõnaga oli see minu jaoks tuttav teema ja ma teadsin kuidas sellega tegutseda nii, et songa kokku kasvamist kiirendada ja mis märgid viitavad sellele, et nüüd on aeg EMOsse pöörduda. Ei midagi hirmsat ega uut.
Uus oli minu jaoks see, et nabakönt ei tahtnud mitte kuidagi ära kuivada ja veel vähem ära kukkuda. Tuleb tõdeda, et seekord oli nabaöör kõvasti korralikum ja jämedam kui Sipu ajal. Tirts oli juba nädala vanune aga nabakönt ei näidanud eemaldumisest märkigi! Sipul oli selleks ajaks ammu könt ära kukkunud ja naba paranemas (õigemini pereõde kruttis selle küljest ära). Sünnitusmajas soovitati naba puhastada puhta vee ja seebiga (Sipu ajal tuli veel NaCl-iga naba puhastada) aga kodus võtsin kasutusele ikkagi NaCl-i lootuses, et see aitab köndil kiiremini kuivada (eelviimasel päeval tõi mulle teine ämmaemand ka NaCl-i). Ei aidanud. Asjad läksid veel imelikumaks kui ma avastasin, et könt kuivab ainult poole pealt ära ehk sealt kuhu tõmmati ümber see kumm. Nii oligi, könt kuivas kummi ümbert ära ning kukkus ära. Mina ei saanud enam essugi aru, sest Tirtsule jäi naba külge alles umbes 5mm kõrgune jupp ja see muudkui leemendas. Üritasin seda piinliku täpsusega puhastada ja kuivatada aga mitte miski ei aidanud.
Võtsin ühendust enda perearstiga, rääkisin talle loo ära ja tema kutsus meid visiidile. Läksin visiidile ja rääkisin üle mis mulle muret teeb. Näitasin seda töllerdavat 5mm kõrgust juppi ja seletasin juurde, et see teeb muret. Küsisin veel, et kuidas see nüüd eemalduma peaks? Perearst vaatas natukene, katsus naba, lükkas songa sisse ja ütles, et ärgu ma üldse muretsegu, see paraneb ajaga ise ära. Mul jooksis juhe kokku. Vaatasin seda naba ja hakkasin uuesti sama teksti kordama mille just mõned minutid tagasi olin lõpetanud. Perearst vaatas mind, kutsus teise perearsti kes oli õppinud lastearstiks ja nii ma seal seletasin kolmandat korda kõigile seda sama mis mulle muret teeb. Lastearst vaatas seda naba ja vastas sama mida just mu enda perearst oli vastanud. Ma ei saanud enam essugi aru, kas ma seletasin nii imelikult, et keegi ei saanud aru või ma olin lihtsalt ise natukene puudulik ja ei saanud neist aru. Igatahes, seal ma seisin nagu viimane tainas ja ei osanud enam midagi kosta. Lõpuks ma surusin selle jupi nabast rohkem välja, suunasin näpuga selle peale ja rääkisin veel ühe korra mis mulle muret teeb. Lõpuks ütles lastearst nii palju, et peitsigu ma naba briljantrohelisega, küll see ära paraneb. No mis siis ikka.
Läksin koju, hing ei andnud üldse rahu ja juba samal õhtul kirjutasin oma ämmaemandale kes mu rasedust jälgis. Tema kirjutas kohe vastu, et naba peab olema kuiv ja määrigu ma seda vesinikuga, see aitab seda alles jäänud juppi kuivatada, kui muutusi pole, siis lastearsti juurde. Briljantrohelist ta ei soovitanud, sest kui põletik oleks tekkinud, siis rohelise värvuse alt poleks seda näinud. Nii ma möllasin nagu segane. Iga mähkme vahetuse ajal puhastasin naba vesinikuga (vesinikperoksiid 3%) ja nii mitu päeva järjest.
Aeg kadus käest aga erilist muutust ei toimunud. Mul hakkas juba vaikselt ahastus tekkima (ma siin majas ainult ahastuses olengi, see on juba mu teine nimi), sest ma kartsin, et ühel hetkel võib naba põletikuliseks lüüa ja siis on kuri karjas. Ühel päeval ma kuskil midagi jälle halasin ja selle peale soovitas üks tuttav mulle ühte lastearsti. Mõtlesin natukene, panin loogika tööle ja kirjutasin talle kirja. Kirja panin eelneva loo ja ühe pildi. Sain kirja põhimõtteliselt kohe vastu. Konkreetne ja hea. Sain ülesandeks puhastada naba 8x päevas, esmalt vesinikuga ja seejärel kohe saialille tinktuuriga. Aja sain ka tema vastuvõtule juba uueks nädalaks. Ravisin oma Tirtsu naba ja ootasin lootused laes visiiti.
Mõni päev hiljem, õhtul enne magama minekut otsustasin veel viimast korda naba puhastada. Mu silma riivas kohe see, et vatitikk ei mahtunud enam naba ääre ja liigliha vahele. Vaatasin, uurisin, mudisin ja surusin selle tiku sinna vahele ära kui ühel hetkel hakkas lihtsalt mäda jooksma. Seda lihtsalt tuli ja tuli ja tuli. Voolas mööda külge alla ja vatipadjad mille ma kätte haarasin, et nendega ruttu kõht puhtaks tõmmata, olid kõik momentaalselt läbi ligunenud. Ma olin šokis ja paanikas, sest ma kartsin sepsist. Hallooo eks, mis muud see tekkida saaks kui lapsel lihtsalt mäda voolab, eks! Mürakas kutsus kohe oma ema Siput valvama ja meie startisime kell 12 öösel Tallinna lastehaiglasse (kolmas kord juba aasta jooksul!).
Haiglasse jõudes rääkisin loo ära ja jäime kirurgi ootama. Kirurg tuli ja vaatas Tirtsu üle ning tõdes seal samas, et see väädi jääk on nii väike, et sellega ei saa enam mitte midagi teha. Ma suutsin seda küll kuivatada aga mitte piisavalt, et see täielikult eemalduks. Samal hetkel läbivaatluse ajal eritus jälle suures osas mäda. Ma olin enda peale nii vihane ja süüdistasin ennast selles, et me sellises olukorras olime. Ma oleks ju pidanud midagi rohkemat saama teha! Asja positiivne pool oli see, et raviarstiks saime me sama arsti kellega ma kirjavahetuses olin (ma ise küsisin teda) ja mäda mis nabast eemaldus, ei haisenud. Kõige selle juures oli naba ise oli ilus ja ei näidanud märkigi, et see põletikus oleks või seal kuskil üldse midagi toimuks. See oli suur ja ootamatu hoop!
Meid pandi isolatsiooni palatisse kuniks õde tuli ja võttis nii minult kui Tirtsult covidi proovi. See oli jõhker. Tirts ei olnud veel kuu vanunegi. Nii ma istusin seal, endal pisarad silmis ja üritasin täiest jõust end tagasi hoida, et mitte kisama hakata selle õega. Ta retsis nii jõhkralt Tirtsu. Toppis tiku ninna (see oli täpselt sama suur nagu see tikk mis mulle ninna topiti!), keerutas seda seal ja siis hoidis veel mõned sekundid seda paigal. Tirts samal ajal röökis endal hinge kinni, ise samal ajal võttis juba lilla tooni. Minule sutsas korraks tiku ninna ja kõik, ei mingit keerutamist ega hoidmist. Arusaamatu! Siis järgnes kanüüli paigaldamine, see oli veel hullem, sest ta ei osanud seda mitte kuidagi paigaldada. Väänas seda seal igatepidi, laps röökis ja mina mõtlesin, et ma tõmban kohe vasaku sirge ära tollele õele. Ema instinktid hakkasid nii tugevalt möllama. Ma ei suuda seda õnne ära kirjeldadagi kui see õde lõpuks minema läks. Võtsin oma Tirtsu kaissu ja jäime vastuseid ootama. Kell 3 öösel olid negatiivsed vastused digiloos üleval ja kell 7 viidi meid lõpuks vastsündinute ja imikute osakonda üle. Ma mõtlesin, et külmun enne isolatsiooni ära kui sealt minema saan. Jumal tänatud, et Tirtsu fliisi kaasa haarasin, sain talle topelt tekid peale panna, sest seal palatis oli tõesti väga külm! Ma ei suutnud seal isegi magada.
Hommik algas helgelt. Noor tore arst tuli visiidile, määras hunniku proove ja tõi esmased vastused. Veri oli korras ja põletikku ei näidanud. Midagigi positiivset. Mõtles seal kas paneb Tirtsu tilga alla, et ab-d manustada või mitte. Lõpuks otsustasime, et me ei hakka nii igaks juhuks talle midagi tilgutama. Jälgime olukorda ja vastavalt sellele tegutseme. Tirts sõi ilusti, kosus kenasti ja muretsemist sellega polnud. Pühapäevasel päeval võeti kaabe nabast, tehti kõhuorganite uh, võeti kordus vereanalüüsid. Kõik asjad olid täiesti korras! Mitte mingit märki polnud, et Tirtsul oleks sealt üldse mäda lahmanud. Kui valvearst poleks ise seda kõike eelneval ööl näinud, siis ma kujutan ette, et ma oleksin olnud väga rumalas olukorras. Hiljemgi oli raskusi nabast külvvi saamisega, lihtsalt polnud mitte midagi millest külvi võtta.
Arstid ja õed kes meiega seekord tegelesid, olid lihtsalt imelised. Ma tundsin, et me olime äärmiselt hoitud. 1 õde käis pidevalt ise Tirtsu naba puhastamas, kuigi ma oleks sellga ise ka väga hästi hakkama saanud. Eriti armas oli see kuidas töötajad Tirtsuga suhtlesid.
Järgmisel päeval ehk esmaspäeval tuli tööle meie arst kes oli juba varakult meie palatis platsis, ma veel magasin poole kohaga kui tema meid juba tervitama tuli. Meie arst vaatas üle eelnevad analüüsid, lisas uued analüüsid juurde, lasi teha ajust uh ja saatis meie juurde ka füsioterapeudi. Peale tema visiiti tuligi meie juurde füsioterapeut kes vaatas Tirtsu üle. Tirtsul olid mõned pinged lihastes ja seetõttu sain temaga erinevaid harjutusi praktiseerida. Hästi tore füsio oli, näitas kuidas, kus ja mida teha. Selline rahulik ja mõnus naine. Peale füsio visiiti läksime aju uh-sse. Tuleb tunnistada, et algul tundus veidi hirmutav, sest miks oli vaja teha ajule uh kui me olime seal üldse naba pärast? Meie arst lihtsalt on väga korrektne ja põhjalik. Kui juba, siis juba. Uh-s sain teada, et Tirtsul on ajus mõned tsüstid aga nende pärast ei olnud põhjust muretseda, sest paljudel vastsündinutel on ajus tsüstid. Need kaovad ajaga ise ära. Paljudel jäävad need üldse märkamata, sest ega igale lapsele ju ka uh-d ei tehtud. Algul oli see teadmine natukene pingeline, sest emadel on ju eriline võime kõik asjad suureks paisutada ja iseendale hirmu hinge külvata aga kui meie lastearst kinnitas, et muretsemiseks pole põhjust, siis ma rahunesin ise ka maha. Ma lihtsalt usaldan meie arsti nii jäägitult.
Peale uh-d läksime tagasi palatisse ja meie arst tuli meid jälle vaatama. Rääkis lahti kõik analüüside tulemused ja pani paika raviplaani. Kuna kõik analüüsid olid korras, siis ta ei näinud põhjust meid kaua haiglas kinni hoida. Tahtis ainult paar päeva veel jälgida ja siis lubas meil juba koju minna. Mulle nii meeldis arsti konkreetsus, avameelsus, korrektsus ja soojus. Mitte iga arst ei jaga nii avameelselt tulemusi ja järgmiseid samme. See oli midagi täiesti uut minu jaoks. Nii tore oli näha, et inimene teeb tõesti hingega oma tööd. Veel enne oma tööpäeva lõppu tuli ta meie juurde kolmandat korda lihtsalt niisama, et küsida kuidas läheb ja kas kõik on korras. Haiglas sain ma kangema kraami millega naba puhastada, see oli natukene efektiivsem ja kuivatas nabakönti agressiivsemalt.
Kui kolmapäev kätte jõudis, saime koju. Kõik oli hästi. Tuli tõdeda, et arvatavasti oli tekkinud mädakolle kuhugi naba alla ja selle vastu ei saanudki mina mitte midagi teha. Õnneks see kolle avanes ja mäda voolas välja ning oligi kõik. Enne koju minekut leppisime veel ühe visiidi kokku mis pidi toimuma Tirtsu neljandal elukuul, et naba üle vaadata, sest lisaks granuloomile oli tal ka nahknaba(?) ja song. Kodus olles määrisin naba edasi igal mähkmevahetusel (ka öösel) vesinikuga ja saialille tinktuuriga. Könt kuivas kokku Tirtsu teisel elukuul.
Oma neljanda elukuu visiidi olime sunnitud edasi lükkama, sest Mürakas oli lähikontaktne Covid positiivsega ja seetõttu ma ei tahtnud riskida, et pärast viin covidi imikute osakonda. Ei, aitäh! Õnneks olime ja jäime meie kõik terveks. Visiit toimus nädal enne viiendat elukuud ja seal ütles arst, et naba on ilusti paranenud. Song on peaaegu täielikult kadunud (kõhuli olek on kõige efektiivsem, sest see tugevdab kõhulihaseid!), granuloomi enam polnud ja kõik timm. Ainuke mis veel alles on, on üleliigne nahk. Mis sellest saab? Seda me veel ei tea. On 50:50 võimalus, et kasvades tõmbab see nahk naba juures trimmi ja kaob jäädavalt aga on ka võimalus, et see ei kao kuhugi. Õnneks on meil mõned aastad aega seda jälgida ja kui asi ei parane, siis laseme selle lihtsalt enne kooli ära korrigeerida. See on pisike ''ilu''lõikus mis kestab 15-30 minutit ja juba samal päeval saab laps koju tagasi.
Enne visiidi lõppu kurtsin muret, et Tirts higistab meeletult. Eriti magades. Selline tunne nagu oleks teise vanni magama pannud. Arst lasi kohe analüüsid võtta, et rahhiit välistada ja kui juba torkimiseks läks, lasi B12 ka üle vaadata. Minu suureks üllatuseks on Tirtsul B12 puudus! Ma ise olen ka B12 ainevahetuse häirega, seega ma ei saa seda toidust kätte vaid pean iga 3 kuu tagant tegema 3 kuulise kuuri, sest vastasel juhul on kohe närvipõletik peas kohal ja see on väga hull! Ma ise ei oleks iial arvanud, et Tirtsul B12 puudus on, sest mitte ühtegi sümptomit sellele ei viidanud. Väga hea, et arst lasi selle üle vaadata, vastasel juhul tiksuksin siin edasi õilsas teadmatuses.
Mis siin ikka, sai järjekordne mega pikk postitus aga mul on ääretult ''hea'' meel, et ma saan jagada pidevalt selliseid mitte nii levinud asju. A ja meie tegemistel saab silma peal hoida Instagramis!
