Vaalake käis Noorus spas

Ma tahtsin siin see kuu hästi eeskujulik blogija olla. Mõtlesin kohe, et teen endale plaani ja hakkan postitusi vorpima, sest öelda ja kirjutada oleks palju. Reaalsus on aga täiesti teine, sest ma olen nii väsinud, et nutt tuleb kurku. Kõige kummalisem on see, et ma isegi ei tea millest ma täpsemalt väsinud olen. Lihtsalt olen! Siin ükspäev magasin ma 16 tundi tervest ööpäevast. Hästi asjalik olen!

Nädalavahetusel käisime Müraka jõulupeol mis toimus tänavu Noorus spas. Ma olin täiesti kindel, et teen ühe arvustava postituse ja panen hunnikuga pilte juurde aga... kellele seda vaja on? Seega las olla. Pealegist jõudsin ma spas oleku ajal teha max 3 pilti ja need on ka kõhupildid. #kõhtonelu

Spa ise asub Narva-Jõesuus, seega meie jaoks tähendas see 1,5 tunnist sõitu. Eks see natukene ebamugav oli, sest mul on pikalt istuda jama kuna see kutsub mul toonuseid esile. Seega nende ennetamiseks võtsin juba enne autosse istumist paar No spa tabletti. Ma ei tea miks aga ma olin täiesti kindel, et spa asub Narvas, seega ma ütlesin kohe Mürakale, et sõidame Narvani ilma gps-ita ja siis vaatame edasi. Õnneks nägi Mürakas tee ääres teeviita ja oh üllatust, spa ei asunudki Narvas. Vedas, et Mürakas seda teeviita nägi, vastasel juhul oleksime julmalt ja tuimalt Narva välja sõitnud.

Ma ei tea mis toimub aga mulle tundub, et keegi ei taha oma kõnniteede eest hoolitseda, sest spa juures oli nii meeletult libe, et ma oleks mitu korda seal enne sisse jõudmist ümber käinud. Õnneks hoidis Mürakas minust kinni, sest ta teadis juba eos, et minu tasakaal annab hetkel väga kõvasti soovida. Pehmelt öeldes on see lausa puudulik.  

Check-in algab seal kell 15.00 aga meie saime oma kaardid juba enne kolme kätte. Tuba asus 6. korrusel, oleks tahtnud merele vaatega tuba aga samas, mida sa ikka pimedas seda merd ''vaatad''. Tuba oli mõnusalt avar ja normaalse suurusega. Ei tekkinud tunnet, et olen tikutopsi roninud. Olemas oli tugitool, laud, veekeetja, teepakid, rõdu jne. Rõdul oli mõnusalt ruumi ja terve sein oli akent täis. Vaatasin veel, et hästi äge oleks seal mõned lahedad pildid teha aga kuna spa ootas, siis mõtlesin, et lükkan tolle plaani hommikusse.

Ma ise olin ujuma minemise osas üsna skeptiline. Esiteks ma kartsin, et äkki see ei mõju hästi ja kutsub esile toonused või hullemal juhul platsenta nihkumise ja järjekordse veritsuse. Teiseks polnud mul mitte midagi selga panna. Ostsin küll eelneval päeval uued bikiinid aga lõpuks ikkagi otsustasin, et need ei meeldi mulle ja nendega ma küll kuhugi ei lähe. Õnneks vedelesid mul sahtlis  2 aastat vanad Lindexi bikiinid, need olid ainsad mis suutsid mu tagumiku normaalselt ära katta, ilma, et ma näeks välja nagu rase strippar. Muidugi oli veel valikus trikoo ka aga sellega nägin ma välja nagu ehtne lumememm. Lõdvalt oleksin võinud spa ukse kõrvale külalisi tervitama minna, nagu maskott või midagi sellist. 

Spa kompleks meeldis mulle väga. Mitte rasedana oleks kindlasti veel rohkem meeldinud, sest ega ma tegelikult ujuda ei saanudki. Hõljusin niisama basseinist basseini. Kui ma päris esimest korda basseini läksin, siis tõmbas emakas õrnalt toonusesse ja mul tekkis pisikene hirm. Surve oli vee poolt üsna tugev kõhule aga õnneks toonus möödus kiiresti ja ülejäänud 2 tundi oli kõht mega pehme ja Sipul oli ka vast kõik hästi. Samas mina seda basseinides olemist eriti ei nautinud, ei olnud lihtsalt oma suure kerega seal just kõige mugavam olla. Samas teate, mu suurim lemmik on jaapani vann (+40C) ja seal oli jaapani vann mitu korda suurem kui tavaliselt. Tavaliselt ongi jaapani vann umbes mullivanni suurune aga seal oli normaalne suur ristküliku kujuline ning see mahutas rohkem inimesi kui 5. Mina seal muidugi istuda ei saanud ja leppisin sellega, et saan seal äärel istuda ning natukene oma jalgu vees sulistada. Saunad käisin ka kõik läbi. Saunu oli seal palju. Lisaks veel suuremat sorti laste bassein, ujula, välisbassein jne.

Ma ei tea mis eriline nähtus see rase naine spas on aga minul hakkas küll lõpuks mega imelik kui vene babad ainult üksisilmi vahtisid ja midagi üksteisele sosistasid. Väga ebameeldiv oli olla. Nagu mul poleks õigust oma suure kerega spas käia. On küll! Oleks pidanud minema ja raha küsima, sest noh, vaateväärsus! Ega iga päev ju rasedaid spas ei näe.

Peale mitut tundi vedelemist otsustasime ennast õhtusöögi jaoks valmis panna. Mul tekkis muidugi meeletu janu ja teate mis? See vesi seal ei kõlba juua, see oli nii pehme, et mul reaalselt tekkis vajadus potti kallistada. Samas juuksed jäid peale pesu mega pehmed.

Õhtusöök oli nii ja naa. Samas üsna kesine ja millegi pärast oli suur osa toitudest magedad. Mina suur kalasõber võtsin kala ja see oli paras pettumus, sest kala oli nii luid täis, et seda oli absurdselt raske süüa. Mul lõpuks olidki igemete vahel luud püsti ja see oli mega valus. Ahjukartul polnud ka eriti maitsev, kuidagi liiga toores. Magustoiduks oli kohupiima kook ja tuuletasku. Viimane meeldis mulle rohkem, sest kook oli väga kuiv.

Peale õhtusööki oli aeg end üles lüüa, sest kell 21.00 algas ühine istumine. Enda arust läksime õigeks ajaks aga ikka olime viimased kes kohale jõudsid. Oi kui piinlik. Mina väga kaua seal vastu ei pidanud, sest ühel hetkel muutusid toonused taaskord liiga tihedaks ja seega läksin ma mõneks tuniks tuppa vedelema. Teate, see on esimene spa kus on reaalselt telekanaleid rohkem kui 2 ja kvaliteet on ka neil normaalne. Vaatasin seal natukene ''Mida oodata last oodates'', tegin paar pilti, vedelesin ja ühel hetkel läksin teiste juurde tagasi kui parem hakkas. Magama jõudsime alles kell 03.00 ja Sipu tegi mulle juba 6.30 äratust. Tekid ja padjad olid mõnusad aga madrats ei kannatanud minu jaoks mingit kriitikat. Kuna ma olen sunnitud magama külili ja madrats oli nii kõva, et puus ei vajunud sinna kuidagi sisse, siis hommikuks oli terve mu alumine korrus nii surnud ja valus. Püsti tõustes pidin päris palju liikuma, et kontide raksumine ära kaoks ja sümfüüsivalu ära ei tapaks. Muidu oli kõik timm. 

Hommikusöök algas kell 07.00 aga kuna terve meie korrus oli kahtlaselt vaikne, siis saatsin Müraka alla vaatama kas saab ikka sööma minna. Mürakas käis vaatas ja ütles, et tema küll üksinda sinna sööma ei lähe, sest noh, veidi imelik on seal kahekesi süüa. Seega ootasin ma veel pea tunnikese enne kui sööma läksime. Hommikusöök oli mõnus, valik oli normaalne ja sain oma põhjatu kõhu täis söödud.

Peale hommikusööki käisime veel viimast korda ujumas ja saunades. Umbes kell 11 korjasime oma kodinad kokku ja hakkasime kodu poole end sättima. Minu plaan hommikul pilte teha kukkus haledalt läbi, sest ma lihtsalt ei viitsinud. Pidime veel mõned Ida-Virumaa vaatamisväärsused läbi käima aga kas ma viitsisin? Loomulikult mitte. Ära tulles viis Mürakas kaardid tagasi ja seejärel küsis töötaja kas teine isik jäi veel tuppa. Ma ei tea miks ta seda küsis või millest ta seda järeldas aga see tundus kuidagi nii ebaloogiline :D

26+5. Juuksed sorakil ja tore olla. Vabandan end sellega välja, et enne ujumist ei peagi normaalne ja korrastatud olema :D

24+3. Järjekordsed toonused ja muret tekitav emakakael

Viimased nädalad on olnud minu jaoks peaaegu meelakkumine. Pole olnud midagi väga hirmsat ja muret tekitavat, kõik on olnud kuidagi nii lihte ja nn. normaalne, seda kuni eelmise teisipäevani. Teisipäeval ma avastasin, et kuidagi jube kehv on olla, naba ümbert kõik valutas ja üldse kuidagi ebameeldiv oli liikuda. Püsti tõustes, pikali heites, külge keerates andis alati naba endast märku terava ja ebameeldivalt tugeva valuga. Eks ma tegelikult teadsin, et see on normaalne ja emakas on juba nii suur, et selle kasvamine tekitabki igasuguseid imelike valusid. Seega ma leppisin sellega. Kolmapäeval aga lisandus juba valu nabast pika sirgena nii vasakule kui paremale, tunne oli täpselt selline nagu oleks kõhulihaseid liiga palju teinud ja kuna see oli veel vähe, siis valu läks veel pika sirgena üles välja ja kadus natukene enne magu. Valu oli pidev, seega liikumine oli paras väljakutse. Kuna mu hing rahu ei saanud, kirjutasin ämmaemandale ja küsisin, et kas see on ikka normaalne. Sain kinnitust, et jah, see on täiesti normaalne. Nimelt algab 24. nädalast emakal kasvuspurt ja pole ime kui kõik lihased venima ja valutama hakkavad. Ma ise muidugi pelgan kõige rohkem diastaasi ja nabasonga. Õnneks ma neid vast ikka ei saa, sest tänaseks on valu tagasi tõmmanud.

Minu suurem mure sai alguse kolmapäeva õhtul, sest järsku olid tagasi jälle vanad sõbrad toonused ja need ei olnud sugugi nii lihtsakesed kui eelmine kord. Täitsa valusad olid, veel valusamad. Emakas oli iga natukese aja tagant toonuses ja mina kõveras. Mõtlesin, et kuna ITK-s viimasel korral öeldi, et minu puhul on need eripära ja ma pean leppima, siis ma ei hakanud kuhugi valvetuppa pöörduma. Võtsin No spad, käisin sooja dušši all ja peale seda üritasin kuidagi magama jääda. Magama ma aga ei jäänudki, sest toonused muutusid aina tihedamaks, Sipu müdistas ja mul hakkas iga tunniga aina hullem. Lõpuks oli mul tunnis 6 toonust (õnneks üsna ebaregulaarsed) ja ma helistasin öösel kell 1 Pelgulinna valvetuppa. Sealne ämmaemand kuulas mu mure ära ja ütles, et kui üle ei jää, siis kindlasti peaksin pöörduma kontrolli. Võtsin taaskord No spad aga see ei aidanud, mitu tundi üritasin magama jääda aga nii kui toonus tuli, olin ma kohe üleval. See valu lihtsalt äratas üles.

Kell oli midagi 3 läbi kui ma otsustasin, et mina enam olla ei suuda ja äratasin Müraka üles, et ta mu Pelgulinna valvetuppa viiks. Umbes tunni ajaga jõudsime kohale ja vastuvõtule sain kohe. Mul on siiani süümekad, et ma sellisel kellaajal ämmaemanda üles ajasin aga mis sa ära teed kui emakas valutab. Ämmaemand oli nii mõnus ja armas inimene. Nii sõbralik ja sooja suhtumisega (ja väga väsinud). Kuulas mu mure ära, pani kõik kirja, kraadisin, mõõtis vererõhku, võttis uriinikülvi ja vereanalüüsid ning lõpuks kuulas doppleriga Sipu südant. Süda lõi ilusti ja regulaarselt. Lõpuks läksin ootasin koridoris Müraka juures oma analüüsi tulemusi. Kuna valvearst ei olnud kohe saadaval, siis nad suhtlesid ämmaemandaga telefoni teel ja arst arvas, et võiks proovida KTG-d aga, et sealt midagi oodata vast ei tasu, sest nädalaid selle jaoks veel vähe. Lamasin 10 minutit KTG all ja kui toonus tuli, siis graafikus oli muutus nii väike, et nad ei saanud sealt vajaliku infot. Peale KTG-d andis ämmaemand mulle 2tbl. Paracetamoli. Uskumatu aga see isegi aitas natukene. 

Varsti tuli valvearst sünnitusosakonnast. Oli taaskord noorem naisterahvas, selline tagasihoidlikum ja vaiksemat sorti aga jällegist nii sõbralik. Kutsus mu uh-sse. Algul kuulas veel kord mu mure üle, seejärel küsis mõned küsimused ja andis teada, et analüüsidega oli kõik korras, ning alustasime kontrolliga. Esmalt vaatas ta peegliga, tundus, et sealt ta midagi halba ei leidnud. Issand kuidas ma vihkan seda peegliga vaatamist, sest ükskõik kui lõdva ma ka ei oleks, mul on alati nii kuramuse valus, et tahaks paar pisarat valada. Järgmisena vaatas ta vaginaalse uh-ga emakakaela, peale seda muutus ta juba tõsisemaks, sest emakakael oli vähenenud 3.12cm-le. See polevat küll katastroofiline aga pidavat juba olema selline näitaja millel tuleks silma peal hoida. Lõpetuseks tegi uh kõhu pealt, Sipu oli peaseisus ja surus õrnalt vaagnasse. Peale uh-d ütles, et kindlasti on vaja veel üle kontrollida. Kuna tal polnud mulle aega anda, siis ütles, et ma reedel 8.00-16.00 valvetuppa pöörduksin, sest see on vajalik, niisama seda jätta ei saa. Ma olin üsna šokeeritud, sest just mõni nädal tagasi öeldi mulle ITK-s, et emakakael on 6cm pikk ja nüüd mõne nädalaga või hoopis päevaga oli see tulemus pea poole väiksem. Pelgulinna arst jäi muidugi mõttesse, sest 6cm olevat liiga palju. Samas ega ma ei imesta kui ITK puusse pani, sest see arst tegi uh nii kiiresti, et...tõesti pole ime. Emakakaela lühenemine võib anda aga märku sünnitusest ja olgem ausad ajab endast välja küll kui 24. nädalal midagi sellist ilmsiks tuleb. Valvearst luges kohe sõnad peale, et niipea kui toonused jälle tihenevad ja on valulikud ning valuvaigistile või No spale ei allu, pean viivitamatult tagasi pöörduma. Lubas võtta mul 4x 2tbl. päevas.

Terve tee koju ma lihtsalt istusin mokk töllakil ja silmad vesised, sest hirm tekkis. Ma kartsin enneaegset sünnitust. Kuna ma olin veel terve öö magamata, siis tundus asi kuidagi eriti sürr. Pea oli paks otsas ja ajud ka enam ei funganud. Koju jõudes nutsin veel ühe peatäie ja läksin magama. Peale ärkamist oli juba natukene parem olla. Samal päeval neelasin No spad ja ma vist saan öelda, et toonused ei olnud enam nii tihedad. Tunnis 1-3 toonust ja teatud tudidel puudusid need üldse.

Reedel pöördusin uuesti valvetuppa. Kuigi ma natukene kartsin, sest noh, äkki saan sõimata aga ei saanud. Esmalt pöördusin ma ämmaemanda poole (kes oli taaskord nii armas inimene), kes vaatas neljapäeva hommikul tehtud anamneesi üle, andis mulle kraadiklaasi, et mu temperatuur üle kontrollida, mõõtis mu vererõhku ja lõpuks kuulas Sipu südant. Südameke ilus ja regulaarne ning ämmaemanda sõnul aktiivsusest puudu ei jää. Kõik oli hästi ja võisin minna valvearsti juurde. Valvearst oli noorem naisterahvas ning ta oli nii tore ja toetav. Küsis kuidas toonustega on ja õnneks sain talle vastata, et harvemad ja valutumad kui enne. Läksin pukki ja arst katsus alustuseks kõhtu. Kõht oli pehme ja valusid ei olnud, ainult üks sidelihas andis õrnalt tunda aga see on äärmiselt normaalne. Igale arsti kompamisele järgnes seestpoolt üks kõvemat sorti müks. Arstil oli ka hea meel, et Sipu nii aktiivne on. Lõpuks oli kord vaginaalse uh käes. Minu suureks rõõmuks ja õnneks oli emakakael suletud ja keskmiselt (olenevalt nurgast) 3,4cm pikk. Arsti sõnul on see täiesti normaalne pikkus. Lima oli ka olemas ja Sipu oli oma asendit natukene vahetanud. Emakakaela ja Sipu pea vahel oli suur osa lootevett ja see oli hea, et ta enam kuhugi oma peakesega ei surunud. Kõik oli korras aga aja võtan ma siiski nädalaks paariks maha, seega olin sunnitud oma kõhupiltide aja üles ütlema ja analüüsid edasi lükkama. Oeh, kõik armsa eesmärgi nimel.

Toonuste põhjuseks taaskord minu emaka eripära, suure tõenäosusega juurde veel liiga kiire emaka kasv ja Sipu kes oma mürgeldamisega mõned toonused ise esile kutsub. Vaatamata sellele pean ma ikkagi oma toonustel silma peal hoidma ja mitte nii lihtsalt nendesse suhtuma nagu ITK soovitas, sest tugevad toonused võivad esile kutsuda emakakaela lühenemise/avanemise.

Ma ei tea mis vaimustus mul on aga vot Pelgulinna on minu koht. Ma olen seal tänaseks käinud vist 3 korda ja siiani pole ma seal saanud üleolevat käitumist tunda. Töötajad on nii sõbralikud ja siirad, keegi ei vaata su muredele üleolevalt nagu seda tehti ITK-s. See ITK valvetuba oli minu jaoks juba nii ebameeldiv, et ma ei tahagi sina sünnitama minna. Püüame ikka Pelgusse jõuda. Niisiis, kas keegi oskab soovitada tasulist ämmaemandat Pelgust? Nimelt ma tahan, et mu ämmakas oleks ainult minu päralt ja kogu aeg minu kõrval, sest teisiti ma sünnitust ette ei kujutaks :D

23+6 (tänasega 25+0). Täiesti teemaväline aga me siin käisime Blenderis mulle mahla ostmas ja see oli maailma suurim pettumus. Lootsin saada (Alice in wonderland) magusat ananassi maitset koos passiooniga ja natukese õunaga aga ainus mis ma sain oli nagu tavaline rõve õunamahl. Sain südamelt ära! Ma ei tea miks ma iga pildi peal nii kõveralt seisma pean.

Üritades hirmuga toime tulla

Meie raseduse algus ei olnud sugugi lilleline ja roosa. Pigem oli esimene trimester minu jaoks täielik õudusunenägu. Mul oli pidevalt hirm ja ma kartsin meeletult, et rasedus peetub või katkeb. Kui me oma esimesed triibud saime, siis ma ei osanud kunagi arvata, et me peame peetumisega silmitsi seisma. Ma teadsin, et rasedused katkevad ja peetuvad aga ma poleks kunagi arvanud, et mina olen üks neist kellega see juhtub. Kui ma juulis oma triibud sain, lõi mul kohe ohutuli peas põlema, ma teadsin mis kõik võib juhtuda ja see ei andnud mulle sugugi südamerahu. Vastupidi, mind haaras meeletu hirm. Kui ma veel ühel hetkel avastasin, et mul määrib, olin ma täielikus paanikas. Räägitakse ju sellest nagu esimesest märgist mis peetumisele vihjab. Minu jaoks sai alguse vaimselt raske teekond.

Esimesed nädalad olid kõige raskemad. Mul ei olnud mitte mingisuguseid sümptomeid. Ma nagu polekski rase olnud aga kuna ma sõelusin tihti haigla vahet ja ma sain pidevalt ultrahelisid, siis see nagu mingil määral rahustas mu maha. Iga kord kui aeg oli uh käes, oli mu mõtetes ainult see, et ta süda lööks. Iga kord oli ukse taga ootamine nii närvesööv, et mu käed lihtsalt värisesid. Kuni esimese trimestri lõpuni ei julgenud ma isegi mõelda sellele, et ma rase olen, sest see oli kõige ohtlikum aeg, mitte miski ei olnud kindel. Selle kõige keskel olin ma aga ääretult pettunud ja kurb, sest ma tundsin, et kogu mu rõõm oli mult ära võetud. Minevik oli oma jälje jätnud ja see ajas mind ahastusse, ma tahtsin ka olla nii muretu ja õnnelik, mitte kogu aeg muretseda ja mõelda, et kas kõik on ikka korras? Kas ta süda ikka lööb? On ta terve? Ühel hetkel võttis mu hirm sellised mõõtmed, et mul tekkisid paanikahood, ma tõmbasin end lihtsalt kerra ja nutsin, ise ahmisin õhku ja üritasin samal ajal hingamisega end maha rahustada. Meie maja kõige levinum küsimus oli Mürakale: kas temaga on kõik ikka hästi? Ma tean, et ega Mürakas ei saanud mulle seda garanteerida aga kui ta vastas, et kindlasti on, siis see vastus andis mulle mingigi turvatunde, see näitas mulle, et tema usub ja seega usun ka mina.

Kui ma olin taaskordselt haiglast välja saanud (12+ nädalal), pöördusin ma ämmaemanda poole ja palusin talt saatekirja raseduskriisi nõustaja juurde. Uskumatu kuidas ma pidin inimest veenma, et ma tõesti vajan seda saatekirja. Õnneks ma selle sain ja aja sain 2 päeva peale OSCAR uuringut. OSCAR uuring läks meil nii hästi, et peale seda tundsin ma esimest korda suurt kergendust ja tunnistasin end uhkelt rasedaks. Nüüd julgesin mõelda, et ma olengi rase ja kõik on hästi. 

Raseduskriisi nõustaja juurde läksin ma ääretult suure optimismiga. Ma tundsin end hästi ja olin kindel, et peale visiiti on mul veel parem. Visiit ise kestis kokku pool tundi aga see tundus minu jaoks ääretult lühikene aeg. Samas sellest piisas, et aru saada selle visiidi mõttetusest. Nõustaja ise oli sõbralik ja mahe naisterahvas kuigi mulle jäi tema iseloomust rohkem silma tema rinnapartii mis tahtis iga hetk särgi august välja hüpata. Mürakas üritas samal ajal aknast välja vaadata või seinu imetleda. Natukene imelik oleks olnud pidevat silmsidet hoida, samas mujale vaatamine tundus ka kuidagi piinlik. Igatahes algas meie seanss sellega, et ma rääkisin oma murest ja tunnetest. Ma ei tea kas mulle tundus aga nõustaja nagu üldse ei süvenenudki sellesse. Suure osa ajast jutustasin mina ja nõustaja ise küsis lihtsalt vahepeal mõne küsimuse nii muuseas. Kuna Mürakas oli ka kaasas, siis läks see seanss üle poole kohaga paariteraapiaks. Nii me seal leelotasime ja ühel hetkel tulistas nõustaja välja, kas me oleme sellega arvestanud, et antud rasedus ei pruugi samuti positiivselt lõppeda? Ma jäin automaatselt vait ja oleks tahtnud seal samas nutma puhkeda. Ma tean, et kunagi pole miski 100% kindel aga kas see on õige asi mida niigi hirmul rasedale öelda? Eriti veel siis kui selja taga on tegelikult positiivsete tulemustega uuring? Igatahes peale seda ma ootasin, et ma saaks sealt minema. Enne kui seanss läbi sai, jõudis nõustaja mainida oma pakutavat paariteraapiat mis maksab küll 50€ aga seal õpime me Mürakaga suhtlema ja üksteist kuulama. Peale seda olid mu juhtmed täiesti lühises. Visiidilt lahkusin ma ääretult halva enesetundega. Ma just olin saamas oma roosa ja rõõsa sära aga see lasti lihtsalt verbaalses mõttes põhja. Teiseks hakkasin ma mõtlema, et kas meil on Mürakaga probleeme mida me ise ei näe? Sest tema on ju nõustaja, inimeste tundja. Niisiis suutis ta mind veel meie suhtes ka kahtlema panna. Väga 5+.

Kui kätte oli jõudnud 14+ nädal, otsustasin endale doppleri soetada, see tundus kõige targem viis kuidas end maha rahustada, sest ainult positiivsed mõtted mind ei aidanud. Ma küll proovisin raskematel hetkedel kohe positiivsetele mõtetele mõelda aga ega sellest ka lõpmatuseni kasu ei olnud. Nii me sõitsimegi ühel õhtul Tartu ja ostsime mulle pea 40€ maksva doppleri. Mina olin muidugi sillas, Mürakas mitte nii väga, sest temale ei meeldinud mõte, et ma hakkan pisikest sellega pidevalt torkima ja kontrollima. Kui ma doppleri kätte sain, proovisin kohe järgi. 2 minutit ja südamelöögid olid käes, milline südamerahu! Mürakas pani kohe kindlad reeglid paika ja lubas mul ainult ühe korra nädalas kuulata ja seda ka ainult siis kui tõesti tekib hirm ja vajadus. Mina ise oleks vast võinud iga päev kuulata aga eks ma sain ise ka aru, et see pole päris mõistlik tegevus. Kokku olen ma kasutanud seda 5 korda ja nüüd see lihtsalt seisab ema juures kapis. Seega kui keegi tahab, siis annan 25€ (post hinnas) eest ära :D

Suurimast hirmust vabastas mind 19+ nädal ehk see nädal mil ma hakkasin tundma liigutusi ja mükse regulaarselt ning tugevalt. Iga löök on minu jaoks suur kergendus. Ma tundsin liigutusi juba varem aga sellised konkreetsed ja päris liigutused koos mingisuguse reziimiga tekkisid alles 19+ nädalast. Õnneks on Sipu väga koostöö aldis ja annab endast üsna tihti agressiivselt märku, seega on eluke praegu palju muretum ja ilusam. Roosa ja rõõsa tunne on ka lõpuks ometi olemas. Samas saan ma tunnistada, et eks Sipu viskab vahel vingerpussi ka, sest nädalas on umbes 2-3 päeva mil ta ei ole nii aktiivne kui tavaliselt. Need on tavaliselt nädalalõpud. See on täiesti normaalne aga vahel ikka tekib mingi eriti lol*akas hirm. Õnneks aitab õrnalt näpuga togimine, see vist ajab ta lausa närvi, sest vastu antav löök on kõvasti tugevam ja kuidagi agressiivsema auraga.

Mina siin oma 14+ kõhuga ja ma arvasin tollel hetkel, et küll on suur kõht. Alles nüüd ma näen ja tunnen mis see suur kõht tegelikult on. 10 nädala pärast imestan veel rohkem selle üle kui suureks saab üks kõht paisuda. Vaatasin siin kalendrit ja juba 13 nädala pärast on meie Sipu nn. valmis ja võib sündida. Küll on tore, et aeg nii kiiresti läheb :D 

Emotsioonid oleks meid äärepealt enne rasedusest teada saamist lahku ajanud

Peale oma viljatuse probleemide olen ma hakanud seda maailma täiesti teise pilguga vaatama. Viljatus ei ole mingi väike probleem, juba vaimselt paneb see sinu enda ja elukaaslase mõistuse proovile. See on nagu üks nendest takistustest mille te koos ületate või hoopis ületamata jätate. Mina vaatan neid paare alt üles, kes sellega toime tulevad. Pole ju eriti suur saladus, et suur osa suhetest lõppevad lahkuminekuga, sest seda kõike on lõpuks liiga palju ja ühel hetkel üks osapooltest murdub ning tihti arvatakse, et üksi on parem edasi minna.

Kui ma märtsis teada sain, et mul on LH dominantsus ja peale selle vajan veel hüsteroskoopiat, sest mu emakas on põhimõtteliselt väärarenguga, siis minu jaoks oli see uudis üsna raske ja šokeeriv. Ma ju polnud iial arvanud, et meie teekonnale sellised probleemid viskuvad. Samas ma olen õnnelik, et mul olid probleemid mida sai parandada, palju hullem oleks olnud diagnoos: seletamatu viljatus. Vaatamata sellele oli mul raske olukorraga leppida. Ma tundsin ennast meeletult süüdi, sest mina olin süüdi kõiges selles mida me pidime läbi elama. Minu keha oli see mis ei teinud minuga koostööd. Need olid minu hormoonid ja emakas mis meid pidevalt alt vedasid. See jäi mu hinge kripeldama. Mulle tundus, et kõik halb mis eelnevalt aset leidis, oli minu süü. Tänu mulle olime me vaimselt juba nii kurnatud.

Mürakas on minu täielik vastand. Tema on rahulik, mõistev, leplik ja optimist. Ta ei teinud kunagi juttu sellest, et me oleme antud olukorras minu tõttu, sest tema jaoks oleme me üks. Ta oli alati minu jaos olemas ja väga toetav. Peale hüsteroskoopiat leidsime, et kõige targem oleks saata Mürakas kontrolli, sest alati tuleb ka mees üle kontrollida, sest iial ei tea kas sperma võib olla põletikus või on seal muud jamad. Mai lõpuks oli Mürakal läbitud nii hormoonide kontroll, spermaanalüüs ja eesnäärme kontroll. Juunis sai ta oma arstilt kõne, et reaalselt on kõik korras aga kaalu võiks nagu natukene kaotada, sest see võib kvaliteedi natukene alla tõmmata. Minu jaoks oli see mingil määral väga suur kergendus, sest jumal tänatud, vähemalt on tal kõik korras.

Märtsist maini me lihtsalt tiksusime ja ootasime millal mu emakas hüsteroskoopiast taastub. Selle aja sees oli mul palju erinevaid mõtteid mis mu hinge kriipisid aga need ei suutnud minu üle võimust võtta. Hullemaks läks asi juunis kui algas esimene stimulatsioon. Ma ei tea kas asi oli selles, et hormoonravi mõjus kuidagi vaimsele poolele või hakkas see ärevus ja kõik muu kokku kogunema ning oodata oli suurt plahvatust. 

Ühel hetkel kui ma olin oma stimulatsiooniga lõpetanud hakkas mul peas kummitama, et äkki Mürakas ei pinguta piisavalt, sest mul on küll vead aga tema tundus kuidagi nii rahulik. Mulle tundus, et tal on lihtsalt nii ükskõik. Ja see käis mulle nii närvidele. Kord oli ka jututeema, et kui me peaks IVF-ini jõudma ja see ei õnnestu, siis pole hullu kui me last ei saa ja kahekesi jääme, sest tema ju armastab mind täpselt samamoodi edasi ja tema jaoks pole see maailma lõpp kui meil ei õnnestu. Khm, minu jaoks oleks olnud. Ma ei saanud aru kuidas tal asjadest selline arusaam on. Ma ei suutnud teda lihtsalt mõista. Minu jaoks oli saanud beebi kinnisideeks ja ühel hetkel ütleb teine pool, et pole hullu kui ei tule. Sellel teemal ma lihtsalt ühel hetkel enam heietada ei viitsinud. See jäi niisama pähe kripeldama.

Peale stimuleeritud ovulatsiooni läks asi eriti hulluks. Mulle jäi pinnuks silma Müraka kaal. Ühel hetkel leidsin ma oma peast mõtte, et see kaal saab meile takistuseks, sest halloo, see muudab ju sperma kvaliteeti. See hakkas sees nii meeletult keerlema, et ühel hetkel ma plahvatasin ja hakkasin talle seda nina alla hõõruma ning nõudma, et ta trennis hakkaks käima, sest mis mõttes teen mina sellise kadalipu läbi ja tema lihtsalt vedeleb ja loodab heale õnnele? Mulle tundus, et ta ei pinguta üldse ja tänu talle võib kogu ettevõtmine rappa joosta. Ma otsisin süüdlast. Ma olin nii solvunud, nutsin omaette õues ja hädaldasin kui nõme see suhtumine on. Miks mina pean üksi vaeva nägema? Järgmisel hetkel ma leidsin end juba asju loopimas, kõik mis kätte jäi lendas kildudeks vastu seina. Mu vaimne pool ja emotsioonid olid nii sassis kui sassis said üldse olla. Ja isegi mina ise ei suutnud ennast enam mõista ega analüüsida.

Kui käes oli DPO10, tegin ma esimese testi ja see oli muidugi täiesti negatiivne. Tegemist oli veel mingisuguse Hiina ribatestiga (One step). Ma olin pettunud, vihane ja põlesin veel rohkem. Samal õhtul pidasime me maha oma ühe suurema tüli. Järgmisel päeval järgnes sellele kõigele veel suurem tüli ja ma reaalselt tegin ettepaneku oma teed minna. Ma lihtsalt tundsin nii suurt pettumust, pidevad kuumahood ajasid mu endast veel rohkem välja ja kõik tundus nii mõttetu ja lootusetu. Kuigi raviskeem nägi ette veel kahte stimulatsiooni, tundus mulle annuse suurendamine piisavalt nõmedana, et pigem mitte proovida. Järgmisel päeval pidin ma oma asju pakkima hakkama, sest ma lihtsalt ei tahtnud ega jaksanud selle kõige keskel enam olla. Minu üllatuseks hakkas mul öösel emakas krambitama ja ma juba aimasin millest see märku annab. Järgmine päev olid mul triibud käes ja elu oli õnnis.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tegelikult ajaksin ma suure osa sellest hormoonide kaela. Ei ole nendega kerge. Vaimne pool muutub kindlasti aga seda ei tea kas paremaks või halvemaks. Mina olin peale stimulatsiooni omadega nii läbi, et praegugi on vastik sellele mõelda. Enne stimulatsiooni veel mõtlesin, et tuleb mis tuleb, mina enne ei lõpeta kui triibud käes, isegi kui ma peaks ennast selle jaoks ise süstima hakkama. Järgmisel hetkel olin ma juba ainuüksi stimulatsioonist nii kurnatud ja läbi, et ma oleksin võinud reaalselt kellegi ära koristada. Nii kohutav oli see enesetunne.

Mul on nii maru hea mees. Uskumatu, et ma tahtsin teise ripakile jätta :D

8 asja mida esmarase peaks teadma!

Ma hakkasin siin ükskord mõtlema, et mille pärast mina, esmarase, kõige rohkem olen oma raseduse ajal muretsenud. Mis on need sümptomid mis on mulle peavalu tekitanud? Mainin kohe ära, et tegelikult tuleks oma küsimustega alati pöörduda pigem ämmaemanda poole, mitte googeldada. Googeldamine on selline kahe otsaga asi, suure tõenäosusega ajad sa ennast veel rohkem närvi ja paanikasse kui asi tegelikult väärt on. Võtame kohe näiteks toonused. Esmalt ma googeldasin neid ja seejärel sain Nupsu leheküljelt teada, et suure tõenäosusega olen kohe sünnitama hakkamas, seega, ärge googeldage! Alles ämmaemandalt sain adekvaatset infot. Need rasedusega kaasas käivad sümptomid lihtsalt põimuvad omavahel nii hästi ja tihedalt, et googeldades ei saa sa mingisugust normaalset informatsiooni.

Suurenenud voolus. Tegemist on tegelikult üsna tavalise sümptomiga, ja see on täiesti normaalne asi. Voolus suureneb seetõttu, et hormonaalne tasakaal muutub pidevalt ja ph tase tupes kõigub ning selle kõige tulemuseks on ei midagi muud kui see sama suurenenud voolus. Mul endal oli mingil hetkel voolus päris suur, vedel, vesine ja hallikas. Võite arvata kes kohe muretsema kukkus? Muidugi mina, sest ma reaalselt kartsin, et tegemist on hoopis tilkuva looteveega (haah, ma googledasin). Nii kui ma voodist end püsti ajasin, nirises kogu see kraam mööda jalga alla (või tilkus niisama) ja seda oli päris palju. Kirjutasin oma murest ämmaemandale ja tema soovitas mul teha tupekaudse probiootikumide kuuri. Aitas. Paar päeva hiljem ei olnud mul enam sellega probleemi. Teisalt võib suurenenud voolus viidata ka seenele aga üldiselt kaasneb sellega ka sügelus. Tuleb ka seda jälgida, et magusa tarbimisega liiga üle piiri ei läheks, sest ka see võib vooluse hulka kõvasti suurendada. Lohutage end sellega, et see voolus on raseduse lõpuks veel suurem ja see ei kaogi täielikult. Kui hirm lootevete ees on suur, siis tegelikult tehakse valvetubades kiire pulktest mis ütleb kohe ära millega tegu. Ma mõtlesin, et miks selliseid asju näiteks apteekides ei müüda kui need on nii lihtsasti tehtavad nagu rasedustestid? 

Torkivad valud tupes. Taaskord täiesti normaalne nähtus. Kujutage ette, et emakas paisub lõpuks arbuusi suuruseks, seal sees on veel mõnus kogus lootevett ja kasvav beebi. Ma pakun, et umbes 20+ nädalast annab kogu see komplekt päris hea kaalu välja. Nüüd mõelge sellele, et reaalselt on emakas ja sidelihased ainsad, mis seda kõike paigal hoiavad, kuna kaalu on juba päris hästi, siis ei ole mingisugune ime, et see hakkab vaagnasse suruma ja seetõttu tekivad naljakad torkivad ja tuimad valud tupekanalisse. Suuremalt jaolt on asi selles, et keegi või miski surub närvidele ja seetõttu tekivadki sellised ebameeldivad torked. Need ei ole ohtlikud, ei viita millelegi hirmsale ja on täiesti tavalised rasedusega kaasas käivad sümptomid.

Menstruatsiooni pakitsus ja valud. Kõige tavalisemad on need raseduse alguses kui emakas hakkab rasedusega harjuma. Seni kuni ei määri ja ei esine verd, on kõik korras. Mina tundsin siin just 22+ nädalal viimati sellist tugevamat mensese pakitsust ja noh, oli ikka päris ebamugav küll. Üldiselt need mööduvad ise mõne aja jooksul aga kui kannatust ei jagu, siis võib No spad ka võtta.

Toonused ehk braxton hicks kokkutõmbed. Üldiselt peaks nende puhul tegemist olema valutute kokkutõmmetega. See tähendab seda, et emakas tõmbab end mõneks sekundiks või minutiks kivikõvaks. Nendega hakkab emakas harjutama ees seisvaks sünnituseks ja need on täiesti loomulikud. Arstiga tuleks ühendust võtta kui kokkutõmbed on regulaarsed, valusad ja nendega esineb määrimist. Muul juhul pole muretsemiseks põhjust. Samas on ka naisi kelle puhul on valulikud toonused täiesti normaalne nähtus ehk nn. emaka omapärasus (nagu mina). Toonuste vastu võib võtta samuti No spad aga ütlen ausalt, mingi imeravim see nüüd küll ei ole. Pigem olen isegi vastupidist kuulnud, et liigse tarvitamise korral võib hoopis emakakaela pehmendada. Mina soovitaksin pigem magneesiumi üle tarvitada. Saab seedimine vunki juurde ja toonused muutuvad ka väljakannatatavamaks. Kui toonused käivad liiga tihti ja on valulikud, siis tasub kindlasti ka oma seedimise peale mõelda. Kas on kõhus liiga palju gaase või on kõht hoopis pikalt kinni olnud? Ka seedeprobleemid tekitavad probleeme toonustega! Räägin oma kogemusest nendega SIIN.

Kõhubeebi ei liiguta end regulaarselt. Räägitakse, et beebil areneb välja oma reziim alles 26+ nädalaks. Enne seda käib kõik nii nagu jumal juhatab. On täiesti normaalne, et näiteks esmaspäeval möllab ta suure osa oma ajast aga teisipäeval saad võib-olla heal juhul 2 müksu päeva peale. Sipul on juba praegu mingil määral oma reziim. E-N on ta üsna aktiivne. Kindlasti on tunda iga tund mükse. Kui kätte jõuab reede, muutub ta automaatselt rahulikumaks. Laupäeval ja pühapäeval on ta väga vaikne. Siis on tema aktiivsem periood õhtuti enne magama minekut. Päeva peale võib-olla tuleb 10 müksu kokku. Vahel ei tule sedagi. Eks see ikka paneb muretsema, eriti juhul kui oled endale külge saanud kehva verevarustusega platsenta ja kasvupeetuse riski. Põhjuseid miks beebi mõnel päeval mitte nii aktiivne ei ole, on palju. Kasvuspurdi ajal muutub ta vaiksemaks, nii väitis mulle ämmaemand. Asendist loeb ka väga palju. Kui ta on seljaga su naba poole, siis liigutused ei tundu nii tugevad, sest ta müksab sissepoole, seega sa ei pruugigi suurt osa liigutustest tunda. Tal on ka oma ''lebo'' päevad ehk päevad mil ta on vaiksem kui tavaliselt. Liigutusi hakatakse üldjuhul lugema alates 26+ nädalast, siis on need juba tugevamad ja annavad heaolu kohta rohkem infot.

Kiirenenud pulss. Teisel trimestril kipub pulss kiirenema ja vererõhk tõusma. Mina olen terve elu madala vererõhuga olnud, nüüd raseduse ajalgi on vererõhk keskmiselt 85/65. Nüüd kus käimas teise trimestri viimsed nädalad, on vererõhk keskmiselt 100/75. Tihti on päevi kus pulss on näiteks 90. Nii kaua kui see otseselt tervist ei mõjuta, pole tarvis muretseda. Aga arstiga võib alati konsulteerida. Üldjuhul see siiski ohtlik ei ole. 

Sümfüüsivalu. Sümfüüsivalu ehk tutivalu ehk tutiluuvalu on selline tore asi mis leiab aset jalge vahel. Sealne kõige madalamal olev kont (ma ei oska paremini seletada) hakkab ühel hetkel valutama, sest emakas kogu oma kaadriga surub peale ning lisaks hakkavad need luud natukene laiali tõmbuma, et keha sünnituseks ette valmistada. See ei ole sugugi hea tunne, sest kõndida on valus, külge keerata on valus ja olemine üldse on valus aga see selleks. Leevendada saab seda näiteks bandaazi abiga. Bandaaz toetab kõhtu ja emakat ning seetõttu on surve alla otsa väiksem. 

Sidelihase valu ehk round ligament pain. Ma selle sidelihase täpset nimetust eesti keeles ei tea aga põhimõtteliselt on tegemist lihasega mis asub kahel pool emakat, paremal ja vasakul. Selle lihase ülesandeks on hoida emakat paigal. Kui emakas hakkab kasvama ja muutub raskemaks, siis lihas venib emakaga kaasa ja see põhjustab valu. Valu saab alguse tavaliselt puusakondist mõni cm emaka poolt (issand, ma ei saa ise ka sellest lausest aru). Võib kesta päevi ja olla päris tugev. Üldiselt ta ei kipu korraga mõlemal pool olema. See on täiesti normaalne ja midagi ohtliku see endast ei kujuta. Räägin oma kogemusest sellega SIIN.

Kindlasti on midagi veel aga eks see tuleb mulle peale postitamist meelde :D

Mul on juba järgmisel nädalal pildistamine. Woop-woop. Aeg on hakanud lendama. Järgmisest nädalast läheb juba natukene tegusamaks see eluke mul. Pildistamine, GTT test(see on muidugi mu elu suursündmus) ja 100 muud analüüsi, spa, 3D/4DUH, ämmaemand, jõulud. Uskumatu, varsti tulevad jõulud! :D

Minu 15 fakti

Ma tegin ühe hästi ''suure'' avastuse. Nimelt olen ma juba peaaegu 3 kuud bloginud ja seda isegi üsna edukalt. Tuult siin veel ei ulu, seega suur areng seegi. Eile hakkasin siin mõtlema, et mu blogi on totaalne ''preggo'' blogi ja oleks aeg natukene midagi muud ka siia sisse põimida. Mulle meeldivad inimesed kes meenutavad mulle mind ennast. Blogisid lugedes hakkan ma alati esmalt neid sarnasusi otsima, sest siis on kuidagi palju kergem seda sidet luua ja tunne on ka kohe soe, nagu loeks oma sõbra blogi. Ma olen hetkel blogimaastikul lühikest aega eksisteerinud ja ma kujutan ette, et selle ajaga pole veel väga hästi välja joonistunud see isiksus kes minus peidus on. Seega lugejate jaoks olen ma tõenäosusega keegi 24 aastane Virge Lääne-Virumaalt, kes võitles sekundaarse viljatusega ja nüüd on õnnelik rase kellel on pidevalt midagi viga. 

Kuna ma tunnen, et ma tahaks oma lugejatega parema sideme luua, siis mõtlesin, et kirjutan ühe faktidel põhineva postituse. Ma luban, et see ei ole midagi sellises stiilis: 1. Mu nimi on Virge 2. Ma olen 24 aastane 3. Ma olen tähtkujult neitsi 4. Mulle hirmsasti meeldivad koerad... See on kõige absurdsem viis üldse kuidas end läbi faktide tutvustada ja samas ka meeletult igav. Mind reaalselt väga ei huvita mis tähtkujust keegi on ja kas talle meeldivad koerad või kassid. Mulle meeldib kui inimene väljendab rohkem oma isiksust, kiikse ja käitumismustreid läbi faktide. Seega, ma üritan...

 Ma ei tee kunagi midagi mida ma teha ei taha ehk ma oskan väga hästi EI öelda. Ja isegi süümepiinu ei teki. Ma olen isegi korra sellepärast tööd vahetanud. Oli 1. jaanuar ja ma töötasin tollel hetkel restoranis. Mul oli muidugi haigusleht, sest ma põdesin rasket angiini. Kurk oli täiesti paistes, ninast jooksis igasugu asju, silmad vesistasid, palavik oli meeletult kõrge ja vaatamata sellele kõigele ajati mind tööle. Mhm, hästi hügieeniline oli. Muidugi ma ei tahtnud minna aga kuna meil oli seal rase tööline, siis ega tema üksi ei saanud seal ju olla. Oleks too rase siis vähemalt mingit tänutunnet näidanud, tema pläkutas teiste töötajatega ma ei tea kus kui mina samal ajal hommikusööki jälgisin ja vajadusel uue ette viisin. See, et mind aeti vaatamata minu keeldumisest välja, ajas mul närvid nii krussi, et mõni päev hiljem panin ma lahkumisavalduse lauale. Mõtlesin veel töötervishoidu ka pöörduda aga Mürakas ütles, et ma ära lõpetaks ja oma jonni maha suruks. No ei saa sundida tegema mind midagi mida ma teha ei taha ilma, et sellele tagajärgi ei oleks. Ma lihtsalt pole nii paindlik. Olen isegi oma ämmaga sadu kordi sellepärast sõdinud :D

 Ma pole kõikide inimene. Ma pole kunagi olnud arvamusel, et kõikidega tuleks hoida häid suhteid. See lihtsalt pole võimalik. Kui juba temperamendid omavahel põrkuvad, siis ei tuleks sellest suhtlusest nii või naa midagi head välja. Ma lihtsalt ei näe isegi põhjust miks peaks kõigiga hästi läbi saama.

Natukene sürr aga ma sündisin oma vanavanaisa surma-aastapäeval ehk 2.09

Inimesed arvavad, et ma olen tagasihoidlik ja vaikne aga tegelikkuses on asi selles, et kui inimene mulle ei sümpatiseeri, siis ma ei hakkagi kunagi temaga ninnu-nännu tasandil suhtlema. Seega on olukordi kus ma olengi seltskonnas peaaegu täiesti vait. Ma olen ühes seltskonnas tänaseks juba peaaegu 9 aastat olnud aga suhtlema ei kipu ma siiani pooltega kes seal liiguvad.

Mul tekib vaimne blokk naiivsete, vaimselt nõrkade ja ''roosamanna'' inimeste ees. Ausalt, ma ei tea ise ka miks nad mind niivõrd haiglaslikult häirivad aga seetõttu olen ma lausa nii mõnegi blogi lugemise lõpetanud. Pole lihtsalt minu inimesed! Ärge küsige, ma ei tea! Vaimselt nõrkade inimeste puhul on mul alati tunne, et nad imevad oma lähedased energiast tühjaks (ma ei mõtle siinkohal haigeid inimesi). 

Ma ei ole ootaja vaid tegutseja. Mind ajaks täiesti ahastusse kui mul oleks probleem ja ma lihtsalt ootaks millal see ise lahenema hakkab või hullemaks läheb. Näide kohe võtta, viljatusravi. Kui ma sain teada, et ma peaks ootama veel mõned kuud, siis ma läksin täiesti põlema, sest ma ei salli kui ma ei saa asju kohe lahendatud. Asjad peavad leidma kohe lahenduse!

Ma olen käsi peseb kätt isiksus. Ükski heategu ei jää karistamata! See on vist üks neid kuldseid reegleid mille ma olen oma 24 eluaasta jooksul selgeks saanud. Mida vähem teisi heast südamest aitad, seda parem sulle endale (ma ei mõtle siin annetamist). 

Lisaks eesti juurtele on mul ka ukraina juured. Ohoo, sealt see minu temperament pärit ongi.

Ma olen otsekohene ja minust on väga raske kahepalgelisust leida. Ma ei saa öelda, et ma olen selline ''otsekohene'' inimene kes ütleb midagi välja, et teisele haiget teha. Ei ole nii. Ma löön tavaliselt tõega. Ma arvan, et saate aru küll mida ma mõtlen. Sellist mõttetut tilu-lilu ma ei kommenteeri aga kui mängu tuleb midagi suuremat, siis küll.

Ma ei lase endale liiga teha ja ma ei ole maaslamaja. Mu ego lihtsalt ei lubaks seda :D

Mulle meeldib kui sibulat või küüslauku hakkides jääb kätele nende lõhn. Ma lihtsalt jumaldan seda. Ma võiks 24/7 oma käsi nuusutada :D

Ma valin poes kõige kauem köögi-, puuvilju ja maitsetaimi. Toorained lihtsalt peavad olema parimad. Kui maitsetaimedel tugevat lõhn juures pole, siis pole need mitte midagi väärt.

Ma olen haige pedant. Kõik peab olema ja jääma täpselt nii nagu ma need paika panen. Vastasel juhul ei saa ma isegi öösel magada kui näen, et midagi on kuskilt paigast ära.

Ma olen enese vastu väga kriitiline. Võiks lausa öelda, et ma nutan vähemalt nädalas korra, sest mul pole kõrgharidust, kuigi mul on tore ja hea töö, tunnen ma ikkagi, et ülikooli paber on taskust puudu ja see kriibib valusalt. Selle vea kavatsen ma beebi kõrvalt tulevasel suvel parandada (jääb mulje nagu ajaks suvega asja joonde).

Ma olen väga temperamente...väga. See on olnud meie suhte üks probleemsemaid kohti, sest minu temperament võib võtta minutiga sellise tuuri üles, et terve maja jookseks elanikest tühjaks. Nüüd rasedusega olen ma õnneks väga rahulik ja rõõmsameelne aga enne rasedust... Ma ei hakka isegi mitte rääkima, eks seda mõistavad rohkem naised kelles voolab see sama tore slaavi veri :D Mürakas pole siiani nõus mulle pesapalli komplekti ostma.

Teate, praegu lugedes tundub, et ma olen maailma kõige hullema iseloomuga naine aga tegelikult vast päris nii ei ole. Mürakas ja mu pere on ju siiani vastu pidanud. Seega väga hull see asi olla vast ei saa. Kas tundiste ennast ka ära? :)

Kui ma veel maakera mõõte välja ei andnud :D

21+1. Oh, need toonused

Pole mingi saladus, et ma olen terve raseduse aja kõhukinnisusega võidelnud. Ükskõik mida ma ei tee või söö, kõht lööb kinni. Kui varem ei olnud riisil minu seedimisele mitte mingisugust mõju, siis nüüd lööb mul riisi tarbides kõhu nii kinni kui kinni üldse saab lüüa, et sellest veel vähe ei oleks, löövad veel kinnised gaasid otsa. Ja mis asi see Espumisan on? See ei aita mitte midagi...mitte midagi.

Igatahes, siin mõned päevad tagasi tundsin, et kõhul on jube ebamugav. Punnis, kõva ja valus. Elasin oma elukest edasi. Ühel hetkel aga tundsin, et mul on toonused. Ja need ei olnud niisama need normaalsed toonused, vaid päris valusad toonused. Kõht tõmbas kõvaks ja valu ei tahtnud kuidagi mööda minna. Tegin siis enda populaarset kõhu hingamist. Hingad nagu kõhu õhku täis, see natukene lõdvestab. Toonus kadus aga mõne minuti pärast oli tagasi. Nii ma kannatasin umbes 2 päeva oma toonuseid, mis olid ebaregulaarsed, valutud ja valusad ning üsna tihedad. Teise päeva öösel lugesin oma toonused kokku ja ma sain neid 3 tunni jooksul 14 korda, mõni kestis minuteid, teine sekundeid. Lõpuks mul viskas nii siibrisse ja kirjutasin oma ämmaemandale, et mis saab, kas see on normaalne, et need nii tihedalt käivad? Sain kirja vastu kus ämmakas väitis, et sellise raseduse suuruse juures ei ole see sugugi normaalne ja No spa peaks aitama. Tee või tina aga ei aita, ma ei saa aru mis imeravim see No spa arstide silmis on? Mul on kann siiani tuim nendest süstidest, sest need on mõttetult kanged aga kasu ei midagi. Ämmaemand aga arvas, et ma võiksin ITK valvetuppa kontrolli pöörduda. Nii igaks juhuks.

Samal hommikul võtsin veel kamaluga Duphalaci, lootes, et kui soolikas sirge, siis äkki hakkab emakal ka kergem. Hakkaski, toonuseid oli natukene vähem kui enne aga kindluse mõttes pöördusin ikkagi valvetuppa kontrolli. Ma vist ei pea mainimagi kui siiber mul sellest sõitmisest Tallinna vahet on, see võtab alati nii kaua aega. Jõudsin ITK valvetuppa umbes kell 19.00, kell 19.14 sain endale tolle käepaela. Andsin seal vere- ja uriiniproovi. Ämmaemand mõõtis mu vererõhku ja lasi kraadida. Ma ei tea kas mulle tundub või ongi nii, et Pelgulinn on iga kell etem kui ITK?  See ämmaemand oli selline, et mis sa siit otsid? Mine oma toonustega koju ja ole mureta. Igatahes küsis ta mu käest, et mis mureks. Rääkisin oma toonustest ja sellest, et ämmaemand suunas mu sinna kontrolli, sest ma olen riskirase ja mida kõike veel. Kuulas mu jutu ära ja siis küsis, et milles probleem? *facepalm* Jumal küll, ma rääkisin just pika jutu maha ja ta küsib, et milles probleem. Tead mitte milleski, niisama tulin siia aega veetma, sest ega mul kodus pole mitte midagi teha, mõtlesin, et tulen kaen valvetoa üle. Mul jäi selline tunne, et ta ei kuulanud mind üldse (mulle üldse tundub, et ega mitte keegi ei viitsi mind viimasel ajal kuulata). Mina ei viitsinud temaga enam seal pikalt juttu vesta ja ütlesin lihtsalt moka otsast, et probleemiks on toonused. Punkt. Peale seda küsisin veel, et kas see on normaalne kui beebi ei ole nii aktiivne kui tavaliselt? Selle peale kukkus ta oma silmi pööritama ja vastas mulle, et beebi on veel niiiii VÄIKE, et ma ei peagi midagi tundma. Oh sa püha jumal! Üks ütleb, et ma pean jälgima beebi liigutusi ja teine ütleb, et ma ei peagi veel mitte midagi tundma. Vaatas natuke mind ja saatis kabinetist välja valvearsti visiiti ootama (muidu ma tunnen Sipu liigutusi juba regulaarselt!). Nii ma seal ootasin poolteist tundi. Samal ajal üks vaene rase valutas seal koridori peal, ta oli seal juba enne meid ja ma ei saa hästi aru, et kas lähedki sünnitama ja valutad mitu tundi seal koridoris ja alles siis suunatakse kuhugi edasi? Sest riided olid tal vahetunud alles siis kui meie juba minema läksime mõni minut enne kella üheksat. Ma ise loodan siiralt, et ma hakkan öösel sünnitama, see selline tore aeg kus enamasti on rahulik.

Ootasin oma valvearsti visiiti. Arvasin, et lähengi sinna samma kontrolli kus teised kordamööda käisid aga ei. Mind kutsus enda juurde üldse täiesti teine arst ja viis mu ruumi kus tehakse arvatavasti Oscarit ja looteanatoomiat, sest terve uh aja sain ma ekraanilt vaadata mis seal sees toimub. Valvearst tuli koridori peale ja hüüdis mu nime, nähes mind, kukkus kabineti poole lippama ja eks ma üritasin temaga sammu pidada ja noh, tulemuseks jälle üks tugev ja valus toonus. Miks neil arstidel alati nii kiire on? Ma saan aru, et aega pole raisata aga no ma ei jaksa järgi joosta ju. Suunas mu kohe lauale ja hakkas uh-d tegema. emakakael oli 6.14cm pikk ja suletud. Sipu süda lõi regulaarselt ja ise oli aktiivne, siputas seal ringi. Seega õnneks toonused rasedust ei mõjuta. Sain teada, et see olevat mu emaka eripära (kui eriline saab üks emakas olla?) ja kõhukinnisus võib samuti toonuseid tekitada. Küsisin kohe huvist üle, et kas on päriselt ka tõsi, et toonuse ajal on beebil hapniku kätte saamine häirunud ja too arst väitis, et ei ole tõsi, toonus ei pidanud üldse beebit mõjutama. Igatahes arst ise üritas minust kiiremas korras lahti saada. Samas see pidavat olema selle arsti puhul üsna tavaline, et ta oma patsientidega suhelda ei viitsi. Selle eest olen ma tänulik, et ta mu üle viitsis vaadata ja mulle Polkovniku lese sündroomi ei pannud.

Nõuanded arstilt mida teha toonuste leevendamiseks:
* Võta No Spad 2tbl. 3x päevas
* Pane kuumaveekott kõhu peale
* Võta sooja vanni
* Manusta magneesiumi üle (see aitab kõhukinnisuse vastu ja lõdvestab lihaseid)

Ma ei tea kas mulle tundus aga minu arvates oli see suhtumine kuidagi väga ükskõikne ja seetõttu ka natukene ebameeldiv (+ pange juurde ühe raseda hell süda). Pärast sain läbi lillede muidugi ühelt emmelt pragada, sest see käitumine ämmaemandate/arstide poolt olevat põhimõtteliselt õigustatud, sest neid ''minusuguseid'' käib seal päevast päeva ja eks neil arstidel ja ämmaemandatel on juba kopp ees. Muidugi tundsin ma end üsna halvasti, nagu oleks kellegi aega raisanud aga otsust valvetuppa pöörduda ei teinud mina üksi, seda soovitas mulle ämmaemand kes on minu olukorraga kursis ja küllap ta ei näinud põhjust riskimiseks. Patsient patsiendiks aga selline suhtumine ei ole ikkagi õigustatud.

Teate, mul sai täna 22+ nädalat täis ja raseduspäeviku järgi hakkas jooksma 6 kuu. 6 kuu! Täiesti uskumatu :) Samas tuleb tõdeda, et ega see hirm vist ei kaogi kuhugi, tänu liigutuste tundmisele on küll kergem aga hirm Sipu heaolu ees on siiani suur. Saingi kohe uue teema idee ka, räägin millalgi oma vaimsest poolest ja toimetulekust.