Ma olen siin viimasel ajal oma mõtetega nii eemal, et ei pannud isegi teise trimestri lõppu tähele. Seega saan ma suure rõõmuga teatada, et ma sain siin paar nädalat tagasi oma teisele trimestrile adios öelda ja tervitada algavat kolmandat trimestrit! Uskumatu aga umbes 7 nädala pärast saab meie Siputis rohelise tule. Juba! Kui algus läks nii meeletult aeglaselt ja raskelt, siis lõpp pigem tuhiseb kiirelt mööda.

Peale esimese raseduse peetumist hakkasin ma otsima võimalust kuidas oma keha paremini tundma õppida. Valikutes olid ov testid, vooluse hindamine ja Daysy viljakusmonitor. Kuna mu tsükkel oli ühest äärmusest teise, siis ei näinud ma ov testidel mitte mingisugust mõtet, seega, need kriipsutasin ma oma valikute seast kiiresti maha. Voolus üksi ei ole aga mingi näitaja, sest selle poole aasta jooksul sain ma näha, et seda ''viljakat'' voolust võib isegi paar päeva enne mensest tulla. Nii jäigi alles Daysy viljakusmonitor. Aga siin oli üks suur aga, kohe üldse ei tahtnud mu käsi tõusta maksma pea 300€ mingi julla eest, mida ma võib-olla heal juhul mõned kuud kasutan ja seejärel asi lihtsalt sahtlipõhja vedelema jääb. Nii ma olingi üsna nõutu ja tiksusin omasoodu edasi. Seda seniks kuni avastasin välismaisest foorumist basaaltemperatuuri mõõtmise (basal body temperature ehk BBT). Ja üllatus-üllatus, selle sama meetodi peale on üles ehitatud ka Daysy viljakusmonitor, ainus vahe on selles, et üks maksab 290€ ja teise jaoks saab digitaalse termomeetri alla 10€.

Esmaspäeval käisime oma kaua oodatud armsas 3D/4D uh-s. Ootasin seda vist lausa 7 nädalat. Tegelikult oleksin ma pidanud minema 26+0 ITK-sse uh-sse aga kuna meie perele meeldib Dr. Šois nii väga, siis panin aja tema juurde ja ütlesin ämmakale, et ITK-sse pole mulle vaja aega panna, sest ma ei näe sellel lihtsalt mõtet. Uh põhjuseks ei olnud meie puhul pildid nagu tihti arvatakse või see, et oh, lähme vaatame niisama beebit, sest see on nii äge! Meie põhjuseks oli pigem platsenta verevarustus. Kuna Dr. Šois on meiega läbi ja lõhki kursis ning meie usaldus tema vastu on nii suur, siis tundus just tema meie jaoks ainuõige valikuna.

Ma tahtsin siin see kuu hästi eeskujulik blogija olla. Mõtlesin, et teen endale plaani ja hakkan postitusi vorpima nagu homset päeva ei tulekski, sest öelda ja kirjutada on tegelikult ääretult palju. Reaalsus on aga täiesti teine, kahjuks, sest ma olen kogu aeg nii väsinud, et nutt tuleb kurku. Kõige kummalisem on see, et ma isegi ei tea millest ma täpsemalt väsinud olen, sest ma reaalselt ei tee mitte midagi. Mitte midagi! Lihtsalt tiksun ja olen! Siin ükspäev magasin ma 16 tundi tervest ööpäevast. Hästi ''asjalik'' olen!

Viimased nädalad on olnud minu jaoks peaaegu meelakkumine. Pole olnud midagi väga hirmsat ja muret tekitavat, kõik on olnud kuidagi nii lihte ja nn. ''normaalne'', seda kuni eelmise teisipäevani. Teisipäeval ma avastasin, et mul on kuidagi jube kehv olla, naba ümbert kõik valutas ja üldse kuidagi ebameeldiv oli liikuda. Püsti tõustes, pikali heites, külge keerates andis alati naba endast märku terava ja ebameeldivalt tugeva valuga. Eks ma tegelikult teadsin, et see on normaalne ja emakas on juba nii suur, et selle kasvamine tekitabki igasuguseid imelike valusid. Seega ma leppisin sellega. Kolmapäeval aga lisandus juba valu nabast pika sirgena nii vasakule kui paremale, tunne oli täpselt selline nagu oleks kõhulihaseid liiga palju teinud ja kuna see oli veel vähe, siis valu läks veel pika sirgena üles välja ja kadus natukene enne magu. Valu oli pidev, seega liikumine oli paras väljakutse. Kuna mu hing rahu ei saanud, kirjutasin ämmaemandale ja küsisin, et kas see on ikka normaalne? Sain kinnitust, et jah, see on täiesti normaalne. Nimelt algab 24. nädalast emakal kasvuspurt ja pole ime kui kõik lihased venima ja valutama hakkavad. Ma ise muidugi pelgan kõige rohkem diastaasi ja nabasonga. Õnneks ma nendega vast rinda pistma ei pea, sest tänaseks on valu tagasi tõmmanud.

Nagu ma juba maininud olen, siis meie raseduse algus ei olnud sugugi lilleline ja roosa. Pigem oli esimene trimester minu jaoks täielik õudusunenägu. Ma lugesin lausa päevi, et see esimene trimester juba lõppeks. Mul oli pidevalt hirm ja ma kartsin meeletult, et rasedus peetub või katkeb. Kui me oma esimesed triibud saime, siis ma ei osanud kunagi arvata, et me peame peetumisega silmitsi seisma. Ma teadsin, et rasedused katkevad ja peetuvad aga ma poleks kunagi arvanud, et mina olen üks neist kellega see juhtub. Kui ma juulis oma triibud sain, lõi mul kohe ohutuli peas põlema, ma teadsin mis kõik võib juhtuda ja see ei andnud mulle sugugi südamerahu. Vastupidi, mind haaras meeletu hirm ja paanika. Kui ma ühel hetkel avastasin, et mul määrib, olin ma täielikus paanikas. Räägitakse ju sellest nagu esimesest märgist mis peetumisele vihjab. Minu jaoks sai alguse vaimselt väga raske teekond.

Peale oma viljatuse probleemide olen ma hakanud seda maailma täiesti teise pilguga vaatama. Viljatus ei ole mingi väike probleem, juba vaimselt paneb see sinu enda ja elukaaslase mõistuse ja suhte proovile. See on nagu üks nendest takistustest mille te koos ületate või hoopis ületamata jätate. Mina vaatan neid paare alt üles, kes sellega toime tulevad. Pole ju eriti suur saladus, et suur osa suhetest lõppevad lahkuminekuga, sest seda kõike on lõpuks liiga palju ja ühel hetkel üks osapooltest murdub ning tihti arvatakse, et üksi on parem edasi minna.

Ma hakkasin siin ükskord endamisi mõtlema, et mille pärast mina, esmarase, kõige rohkem olen oma raseduse ajal muretsenud? Mis on need sümptomid mis on mulle kõige rohkem peavalu tekitanud? Mainin kohe ära, et tegelikult tuleks oma küsimustega alati pöörduda pigem ämmaemanda poole, mitte googeldada. Googeldamine on selline kahe otsaga asi, suure tõenäosusega ajad sa ennast veel rohkem närvi ja paanikasse kui asi tegelikult väärt on. Võtame kohe näiteks toonused. Esmalt ma googeldasin neid ja seejärel sain Nupsu leheküljelt teada, et suure tõenäosusega olen ma kohe sünnitama hakkamas, seega, ärge googeldage! Alles ämmaemandalt sain seda adekvaatset infot. Need rasedusega kaasas käivad sümptomid lihtsalt põimuvad omavahel nii hästi ja tihedalt, et googeldades ei saa sa tõepärast informatsiooni ja kui normaalsed need sümptomid on, see jääb siiski valvekabineti arstide otsustada.

Ma tegin ühe hästi ''suure'' avastuse. Nimelt olen ma juba peaaegu 3 kuud bloginud ja seda isegi üsna edukalt. Tuult siin veel ei ulu, seega suur areng seegi. Eile hakkasin siin mõtlema, et mu blogi on totaalne ''preggo'' blogi ja oleks aeg natukene midagi muud ka siia sisse põimida. Mulle meeldivad inimesed kes meenutavad mulle mind ennast. Blogisid lugedes hakkan ma alati esmalt neid sarnasusi otsima, sest siis on kuidagi palju kergem seda sidet luua ja tunne on ka kohe soe, nagu loeks oma sõbra blogi. Ma olen hetkel blogimaastikul lühikest aega eksisteerinud ja ma kujutan ette, et selle ajaga pole veel väga hästi välja joonistunud see isiksus kes minus tegelikult peidus on. Seega lugejate jaoks olen ma tõenäosusega keegi 24 aastane Virge Lääne-Virumaalt, kes võitles sekundaarse viljatusega ja nüüd on õnnelik rase kellel on pidevalt midagi viga ning kes halab päevast päeva kui raske kõik on!

Pole mingi saladus, et ma olen terve raseduse aja kõhukinnisusega võidelnud. Ükskõik mida ma ei tee või söö, kõht lööb kinni. Kui varem ei olnud riisil minu seedimisele mitte mingisugust mõju, siis nüüd lööb mul riisi tarbides kõhu nii kinni kui kinni üldse saab lüüa, nagu sellest veel ei piisaks, löövad veel kinnised gaasid ka otsa. Ja mis asi see Espumisan on? See ei aita mitte midagi...mitte midagi.

Ma ei tea kust kohast mulle see mõte ajudesse kinni oli jäänud, aga ma olin kunagi täiesti kindel, et rase naine paisub igast otsast. Kui ma viljatusraviarsti juures käima hakkasin ja rasedust planeerisin, siis üks mu sõbranna ütles mulle kohe, et nüüd vaata viimast korda oma keha peeglist, sest midagi sellist sa enam ei näe, hormoonravi ja rasedus muudab keha drastiliselt. Noh, juba eos tekkis mul arusaam, et rasedus muudab naise lodevaks ja mitte nii ihaldusväärseks. Nagu, et nüüd ongi ilusa kehaga kõik!

Nüüd kus looteanatoomias on käidud, ei oskagi midagi muud oodata. November on täiesti tühi kuu, mitte midagi ei toimu, isegi mitte ämmaemanda vastuvõttu, ei, tegelikult valetan! Kuu lõpus pidin uuesti GTT testi tegema minema. Jeesus, ma ütlen! See on küll üks elu suursündmustest!

On vist 18+ või 19+ midagi... Rasedana läheb aeg nii kiiresti, et ma ise ka enam ei tea mitte midagi :D Lisaks võtan ma endale õiguse olla laisk ja ei blurri oma näonahka. Ei ole midagi nii, et tüdruk võtab ja poiss jätab ilu. Minu poiss on küll kogu mu ilu ära võtnud :D

Rasedus on selline tore aeg mil terve alumine korrus venib, torgib, pistab, pakitseb, valutab jne. Nagu ma juba maininud olen, siis see kõik on äärmiselt normaalne, senimaani kuni ei esine regulaarseid kokkutõmbeid ja määrimist/veritsust.

Peale viimast verejooksu ei saanud ma enam üldse aru mida ma siin enam ootan ja passin. Pidevalt peksis sireen peas jalaga, et äkki oleks aeg endale hoopis Tallinnasse mõni kogenum ämmaemand valida. Mul ei olnud minu praeguse ämmaemanda vastu ka midagi aga need on need väikese koha ''rõõmud''. Kokkupuuteid minusuguste santidega oli tal kindlasti tunduvalt vähem, sest ta võttis mind kuidagi väga lihtsa rasedana. Näiteks oli mu tühja kõhu suhkur 5.2 ja see on juba näit millega saadetakse GTT testi tegema. Mind ei saadetud. Rääkisin südameaspiriinist. Tema arvates olevat see tänapäeval juba rohkem moeasi ja suur osa rasedatest võtavad seda. No olgu! Minu süda rahu ei andnud ja septembri lõpuks skoorisin endale aja Tõnismäe polikliinikusse uue ämmaemanda juurde.

Ma ei tea kas valvetoa külastamisest on hakanud saama väikest viisi pühapäeva õhtune traditsioon aga siin ma taaskord olin, pühapäeva õhtul, wc-s ja veritsesin. Taaskord ei olnud mitte mingisugust märkigi sellest, et kohe varsti võiks alata verejooks. Ei valusid, kokkutõmbeid ega muud sellist. Käes oli 15+1 nädal ja ma ei oleks osanud arvatagi, et ma pean veel veritsusega rinda pistma. Istusin tardunult wc-s ja tundsin kuidas keha hakkas üleni värisema nagu haavaleht. Seekord oli verd rohkem ja see oli palju vedelam. Pole kahtluski, et südameaspiriin minu puhul toimis. See on muidugi tore aga nüüd rippus jälle üks küsimus õhus, kas see ei pruugi mulle hoopis karuteenet teha?

Meie esimesed 3 kuud möödusid üle kivide ja kändude aga siiski täis rohkelt õnne ja rõõmu. Sipu on nii tubli, et mul pole isegi sõnu selle kõige kirjeldamiseks. Meie teekond triipudeni ei olnud kõige lihtsamate killast ja mul on meeletult hea meel, et ma ei jäänud käed rüppes ootama, sest kes teab kus ma praegu alles oleksin. Okei, suure tõenäosusega valges pehmete seintega ruumis või ootaks seda õnnis päeva millal mu tsükkel ise mitte millegi peale paika läheb. Kui nüüd asjale tõsiselt peale vaadata, siis tegelikult võitsin ma oma jonniga meeletult palju aega ja minu saaga ei veninud aastate pikkuseks ning selle üle on mul tõesti väga hea meel.

Kätte oli jõudnud meie kaua oodatud päev. Oscar oli meil 3.09 ja kell 8.00. Seega äratus käis meil juba kell 5.30, sest noh, Mürakas ja tema kiiksud. Seekord sain ma temast isegi aru, sest hommikuti on Tallinna liiklus päris hull ja kuna nüüd olid veel paljudes koolides algamas aktused, siis pidime minema hakkama natukene suurema ajavaruga. Kohale jõudsime kell 7.30, Mürakas parkis auto ära, mina jõin oma kakao lõpuni, kammisin oma heinakuhja veel korra üle ja kell 7.40 läksime kohale.

Kätte oli jõudnud õhtu ning Mürakal oli kurk valus ja mõtles endamisi, et võtab pitsi Jägerit. Mõeldud tehtud. Mina läksin oma õhtusele wc tuurile ja Mürakas Mustikaga õue. Istusin õndsalt potil, hakkasin pühkima ja mida minu silmad näevad? Punane veri! Terve paber oli kattunud tulipunase värske verega, wc pott oli verd täis. Minu esmane reaktsioon oli ''OH SA VANA VI**''! Olgu mainitud, et tegelikult ei ole ma üldse ropu suuga aga see moment pani mulle sellise paugu, et ma olin täiesti šokis. Ma ei osanud midagi sellist oodatagi, sest valusid ega midagi muud kahtlast ei olnud eelnevalt olnud, seega see verejooks oli minu jaoks täiesti ootamatu. Mu käed hakkasid värisema ja ühtäkki oli wc ukse taga Mürakas.

Kätte oli jõudnud 9+4 ja aeg oli end rasedusega arvele võtta. Minust sai täitsa ametlik rase. Nii vahva. Kuna rasedus oli möödunud määrimistega ja tuli stimulatsiooni teel, siis arutasime Mürakaga kas teha ka Panorama test või mitte? Kuna sisetunne loeb ka midagi ja otseselt ma ei tundnud, et midagi halvasti oleks ja tegelikult polnud meil mitte mingisuguseid näidustusi ka, siis otsustasime, et hetkel pole selleks mõttet. Saame seda ka vajadusel natukene hiljem teha. Mainin kohe ära, et Panorama test on tasuline ja tuleb enda taskust kinni maksta, hind jääb sellel 600€ kanti. Samal päeval kui ma end arvele võtsin, andsin ära ka analüüsid Oscar uuringu jaoks. Ma ei kavatsenud seda riiklikusse haiglasse tegema minna, sest tahtsin professionaalset lähenemist. Aga kuuldes kuidas mõnel võtab uuring pool tundi ja teisel ainult 15 minutit, siis oli kindlam kohe erakliinikusse panustada. Arst ütles mulle samal päeval, et ta helistab mulle kui midagi natukene vale tundub. Mind pani see muidugi kukalt kratsima, sest ainuüksi hormoonide järgi ei tehta kunagi järeldusi! Mis kõige naljakam, siis sellel samal visiidil pakuti (või õigem oleks öelda, et suruti) mulle väga sihikindlalt Panorama testi peale, millest me siiski loobusime.

Minu õnnelik ja muretu meel ei kestnud kahjuks kaua. 2 päeva peale ultraheli hakkas tulema õrnalt helepruunikat voolust. Algul vähem ja pärast juba natukene rohkem. Olgem ausad, see tõmbas tuju nulli ja klomp tõusis kurku, sest mul tekkis meeletu hirm. Mida mitte teha kui sul on meeletu hirm ja tiksud teadmatuses? Googeldada. Palun, ärge googeldage, see teeb asja ainult hullemaks! Kergem ei hakka kohe kindlasti. Üldiselt on foorumites põhilised vastused määrimistele, et rasedus on peetunud. Võid kohe puhastusse minna, sest noh, kindlasti on rasedus peetunud, midagi muud ei tule kõne allagi. Seetõttu võikski googeldamine sellistel hetkedel ära ununeda.

Raseduse algus oli minu jaoks pehmelt öeldes paras piin. Peale seda kui ma sain oma triibud kätte algas uuesti vana tuttav rebiv valu, mida olin tundnud ka kõige esimesel korral. Ma ei tea kas mu emakas andis sellega märku, et mul peaks punased olema või ta lihtsalt niisama venis. Igatahes olin ma valudest kõveras ja neelasin No Spa tablette mis natukenegi valusid leevendas. 4+3 läksime me Saaremaale ja seal oli olukord kus ma reaalselt arvasin, et mu munasari lendab õhku. Mul lõi krambi taoline valu  munasarja, mis omakorda lõi kõhu paiste. See oli nii hirmus, et ma juba mõtlesin emosse pöördumisele, sest mine tea äkki on emakaväline rasedus ja see on ju üsna ohtlik asi. Õnneks peale No spa manustamist kadus see ühel hetkel ära. Umbes 5+0 kadusid need valud täielikult. Küllap see oli põhjustatud sellest, et mul oleksid pidanud looduse poolt punased olema.

2.06 algasid mul lõpuks minu kaua oodatud punased. Tundsin kuidas hing on elevil ja keha ootusärevuses, sest lõpuks ometi hakkas stimulatsioon pihta. Kirjutasin kalendrisse üles oma graafiku ja silmasin seda päris pikalt. Mul oli mida oodata. Kõige naljakam oli see kui mul tulid meelde arsti sõnad, et seksitakse armastusest ja mõnust. Nüüd olime me reaalselt jõudnud siiani kus hakkas käima kõik päevade ja kella järgi. Hehee, nii palju armastusest ja mõnust :D See aja peale minek oli natukene ebamugav aga ülla eesmärgi nimel olime me selleks valmis, sest ammu oli teada, et ega puhtast armastusest ei tule meile mitte midagi. On vaja natukene meditsiiniga kaasa aidata. Nii kurb kui see ka ei olnud aga siiski lootustandev!

30.04 andsin ma oma vereanalüüsid. Uus visiit oli 10.05. Ma ei läinud visiidile eriliste tunnetega ega lootusega, sest ma teadsin mis sealt tuleb. Kuna LH dominantsus ise ei kao, siis oli täiesti loogiline, et see oli mul alles ja tuli hakata lihtsalt mõtlema kuidas ma seda ravima saan hakata.

Kätte oli jõudnud aprilli esimene nädal. Mina aga ei suutnud kuidagi oma mõtteid tervise juurest  mujale saada ja ühel hetkel lõi pähe mõte, et mis oleks kui kirjutaks viljatusravi kliinikusse? Tundsin, et kaotada pole mul ju reaalselt enam mitte midagi ja miks mitte proovida? Valisin endale Tartust kliiniku välja ja kirjutasin neile oma loo ära, lõppu veel lisasin, et kas mul oleks üldse näidustust viljatusraviarsti poole pöörduda või ma peaksingi lihtsalt veel mõned kuud ootama? Vastust ei oodanud ma kaua ja kirjas seisis, et näidustus on täiesti olemas ja kui ma soovin, siis neil on mulle järgmiseks nädalaks aeg pakkuda. Ausalt öeldes olin ma toimuvast sillas, õnne voolas sisse ustest ja akendest ja ma ei suutnud ära uskuda, et ma nii kiiresti endale aja sain. Taaskord olin ma tagasi saanud lootuse, et asjad hakkavad lõpuks ometi liikuma.

Hommikul astusin autost välja, käes oli 9. märts. Ilm oli soe ja kevadine. Lumi sulas, linnud laulsid ja mina jätsin dramaatiliselt Mürakaga hüvasti, sest noh, iial ei tea, äkki koolen seal opilaual ära ja ei jõuagi enam koju. Rong väljus Tapalt 7.05 ja 8.45 olin juba Tartus, seega ei jäänud mul muud tarka üle kui tunnike Tartu vahel jalutada ja mõelda igasugustele hirmutavatele asjaoludele. Kõht oli ka mega tühi, mõtlesin veel endamisi, et äkki suren enne üldse nälga kui opilauale jõuangi.

Lõpuks ometi oli kätte jõudnud mu kaua oodatud uus visiit. Oh seda õnne ja rõõmu, sest mul oli lootust, et arst hakkab äkki lõpuks mu muredega tegelema, mitte ei lase niisama oodata ja vaadata mis edasi saab. Ukse taga oodates olin ma äärmiselt elevust ja lootust täis.

27. september läksin ma haiglasse, et saada oma viimased 12 tabletti. Neist 4 pidin ise kohe vaginaalselt sisestama ja seejärel pidin 12 tunni tagant uuesti 2 korda täpselt sama kordama, et olla kindel emaka täielikus puhastumises. Selles olukorras olles võiksin öelda, et mul läks hästi. Emakas puhastus täielikult ja põletiku ei löönud. Suurem veritsus algas juba kodus enne haiglasse minekut  ja kestis kokku umbes 10 tundi. Järgmised 3 päeva määris ja väljus nn. hüüvet. Seega, mul läks isegi kergelt, et mul ei veritsenud ja määrinud nädalaid nagu paljudel kipub olema.

Ma ei tea kui paljud teist mind mäletavad aga loodetavasti keegi ikka? Ma olen varemgi igapäevaelust bloginud aga need korrad on kõik soiku jäänud, sest ma lihtsalt tundsin, et mul pole oma lugejatele mitte midagi tarka enam öelda ja midagi uut edasi anda, seega tundus blogimine üsna...mõttetu?