Nagu ma juba maininud olen, siis meie raseduse algus ei olnud sugugi lilleline ja roosa. Pigem oli esimene trimester minu jaoks täielik õudusunenägu. Ma lugesin lausa päevi, et see esimene trimester juba lõppeks. Mul oli pidevalt hirm ja ma kartsin meeletult, et rasedus peetub või katkeb. Kui me oma esimesed triibud saime, siis ma ei osanud kunagi arvata, et me peame peetumisega silmitsi seisma. Ma teadsin, et rasedused katkevad ja peetuvad aga ma poleks kunagi arvanud, et mina olen üks neist kellega see juhtub. Kui ma juulis oma triibud sain, lõi mul kohe ohutuli peas põlema, ma teadsin mis kõik võib juhtuda ja see ei andnud mulle sugugi südamerahu. Vastupidi, mind haaras meeletu hirm ja paanika. Kui ma ühel hetkel avastasin, et mul
määrib, olin ma täielikus paanikas. Räägitakse ju sellest nagu esimesest märgist mis peetumisele vihjab. Minu jaoks sai alguse vaimselt väga raske teekond.
Mina siin oma 14+ kõhuga ja ma arvasin tollel hetkel, et küll on suur kõht. Alles nüüd ma näen ja tunnen mis see suur kõht tegelikult on. 10 nädala pärast imestan veel rohkem selle üle kui suureks saab üks kõht paisuda. Vaatasin siin kalendrit ja juba 13 nädala pärast on meie Sipu nn. valmis ja võib sündida. Küll on tore, et aeg nii kiiresti läheb :D