Stimulatsioon Clostilbegytiga + Duphaston

2.06 algasid mul lõpuks minu kaua oodatud punased. Tundsin kuidas hing on elevil ja keha ootusärevuses, sest lõpuks ometi hakkas stimulatsioon pihta. Kirjutasin kalendrisse üles oma graafiku ja silmasin seda päris pikalt. Mul oli mida oodata. Kõige naljakam oli see kui mul tulid meelde arsti sõnad, et seksitakse armastusest ja mõnust. Nüüd olime me reaalselt jõudnud siiani kus hakkas käima kõik päevade ja kella järgi. Hehee, nii palju armastusest ja mõnust :D See aja peale minek oli natukene ebamugav aga ülla eesmärgi nimel olime me selleks valmis, sest ammu oli teada, et ega puhtast armastusest ei tule meile mitte midagi. On vaja natukene meditsiiniga kaasa aidata. Nii kurb kui see ka ei olnud aga siiski lootustandev!

Read More

Analüüside tulemused ja raviplaan

30.04 andsin ma oma vereanalüüsid. Uus visiit oli 10.05. Ma ei läinud visiidile eriliste tunnetega ega lootusega, sest ma teadsin mis sealt tuleb. Kuna LH dominantsus ise ei kao, siis oli täiesti loogiline, et see oli mul alles ja tuli hakata lihtsalt mõtlema kuidas ma seda ravima saan hakata.

Read More

Esimene visiit viljatusraviarsti juurde

Kätte oli jõudnud aprilli esimene nädal. Mina aga ei suutnud kuidagi oma mõtteid tervise juurest  mujale saada ja ühel hetkel lõi pähe mõte, et mis oleks kui kirjutaks viljatusravi kliinikusse? Tundsin, et kaotada pole mul ju reaalselt enam mitte midagi ja miks mitte proovida? Valisin endale Tartust kliiniku välja ja kirjutasin neile oma loo ära, lõppu veel lisasin, et kas mul oleks üldse näidustust viljatusraviarsti poole pöörduda või ma peaksingi lihtsalt veel mõned kuud ootama? Vastust ei oodanud ma kaua ja kirjas seisis, et näidustus on täiesti olemas ning kui ma soovin, siis neil on mulle järgmiseks nädalaks aeg pakkuda. Ausalt öeldes olin ma toimuvast sillas, õnne voolas sisse ustest ja akendest. Ma ei suutnud ära uskuda, et ma nii kiiresti endale aja sain. Taaskord olin ma tagasi saanud lootuse, et asjad hakkavad lõpuks ometi liikuma.

Read More

Hüsteroskoopia ehk hüvasti vahesein ja tere tulemast ükskõiksus!

Hommikul astusin autost välja, käes oli 9. märts. Ilm oli soe ja kevadine. Lumi sulas, linnud laulsid ja mina jätsin dramaatiliselt Mürakaga hüvasti, sest noh, iial ei tea, äkki koolen seal opilaual ära ja ei jõuagi enam koju. Rong väljus Tapalt 7.05 ja 8.45 olin juba Tartus, seega ei jäänud mul muud tarka üle kui tunnike Tartu vahel jalutada ja mõelda igasugustele hirmutavatele asjaoludele. Kõht oli ka mega tühi, mõtlesin veel endamisi, et äkki suren enne üldse nälga kui opilauale jõuangi. Opilaud...ilmselge ülepingutamine

Read More

Jamad hormoonid ja vahesein

Lõpuks ometi oli kätte jõudnud mu kaua oodatud uus visiit. Oh seda õnne ja rõõmu, sest mul oli lootust, et arst hakkab äkki lõpuks mu muredega tegelema, mitte ei lase niisama oodata ja vaadata mis edasi saab. Ukse taga oodates olin ma äärmiselt elevust ja lootust täis.

Read More

5 kuud peale peetumist

27. september läksin ma haiglasse, et saada oma viimased 12 tabletti. Neist 4 pidin ise kohe vaginaalselt sisestama ja seejärel pidin 12 tunni tagant uuesti 2 korda täpselt sama kordama, et olla kindel emaka täielikus puhastumises. Selles olukorras olles võiksin öelda, et mul läks hästi. Emakas puhastus täielikult ja põletiku ei löönud. Suurem veritsus algas juba kodus enne haiglasse minekut  ja kestis kokku umbes 10 tundi. Järgmised 3 päeva määris ja väljus nn. hüüvet. Seega, mul läks isegi kergelt, et mul ei veritsenud ja määrinud nädalaid nagu paljudel kipub olema.

Read More

Me ootame!

Ma ei tea kui paljud teist mind mäletavad aga loodetavasti keegi ikka? Ma olen varemgi igapäevaelust bloginud aga need korrad on kõik soiku jäänud, sest ma lihtsalt tundsin, et mul pole oma lugejatele mitte midagi tarka enam öelda ja midagi uut edasi anda, seega tundus blogimine üsna...mõttetu? Aga nüüd...nüüd me ootame oma esiklast!

14+ nädalat. Täiesti uskumatu aga mul tuli kõht ette juba 7+ nädalal. Paistetus aga noh, peaasi, et kõht ikka näha oleks :D

Read More