5 kuud peale peetumist

Kommentaare ei ole
27. september läksin ma haiglasse, et saada oma viimased 12 tabletti. Neist 4 pidin kohe vaginaalselt sisestama ja seejärel pidin 12 tunni tagant uuesti 2 korda täpselt sama kordama, et olla kindel emaka täielikus puhastumises. Selles olukorras olles võiksin öelda, et mul läks hästi. Emakas puhastus täielikult ja põletiku ei löönud. Suurem veritsus algas juba kodus enne haiglasse minekut  ja kestis kokku umbes 10 tundi. Järgmised 3 päeva määris ja väljus nn. hüüvet. Seega, mul läks isegi kergelt, et mul ei veritsenud ja määrinud nädalaid nagu paljudel kipub olema. 

Oktoobris ei osanud ma mitte midagi teha ega peale hakata. Lugesin foorumitest igasuguseid hirmujutte ja mõtlesin, et küll on alles jama kui organism üles ütleb ja peetumisest ei taastu. Mõtlesin endamisi, et peaks kuidagi oma organismil algul silma peal hoidma. Ovulatsioonitestid välistasin kohe, sest tsüklid pikad ja ebaregulaarsed ning nende kasutamine oleks olnud raha musta auku loopimine. Igatahes, ühel toredal päeval leidsin ma välismaa foorumist sellise toreda asja nagu basaaltemperatuuri mõõtmine, kuna ma tahtsin oma keha jälgida kõrvalt ja vaadata mis ta teeb, siis otsustasin, et hakkan toda sama temperatuuri mõõtma ja vaatan kuidas sellega lood on. Sellest temperatuuri mõõtmisest tahan kirjutada veel eraldi postituse.

Samal ajal kui kõik tundus nii must ja murelik, mõõtsin oma basaali ja ootasin uut arsti visiiti mis jäi novembri algusesse. Selle kõige kõrvalt avastasin, et mu basaal hüppas ühel hetkel kõrgustesse ja see tähendas teoreetiliselt seda, et ovulatsioon toimus, mis omakorda tegi mulle suurt rõõmu, sest mu keha hakkas kohe peale puhastust tööle. No mida sa hing veel ihkad, eks? Igatahes näitas basaali mõõtmine mulle seda, et ovulatsioon toimus CD28 (ehk tsüklipäev).

Kui ma novembri alguses arstile kontrolli läksin, siis arst kinnitas, et ovulatsioon oli toimunud. Kollaskeha oli olemas. Limaskest oli heas seisus ja põhimõtteliselt andis ta mulle rohelise tule uuesti rasestumiseks. Ma olin meeletult õnnelik, sest ma tundsin, et mu keha töötab ja see andis mulle nii palju julgust juurde. Küll aga ei olnud mul plaanis hakata uusi triipe püüdma, sest ma ei olnud peetumisest vaimselt täielikult üle saanud. Ma tahtsin veel nutta ja leinata. Minu esimesed punased peale puhastust tulid 42 päeva hiljem, umbes nädal peale arstil käiku. Kahjuks ei saanud ma neid ''punaseid'' punasteks nimetada, sest see oli pigem pruun vana veri mis määris minimaalselt. Ma olin täiesti nõutu ega saanud mitte millestki enam aru. Kuna ma poleks elu sees saanud endale oma günekoloogi juurde kiiresti aega, sest TÜKis on lihtsalt meeletult pikad järjekorrad, siis otsustasin, et pöördun oma väikelinna günekoloogi poole ja palun temal asjad üle vaadata, sest vastasel juhul ma lihtsalt ei teadnud, kas lugeda see määrimine punasteks ja alustada uue tsükliga või mitte.

Aja sain juba 3 päeva hiljem. Arst vaatas ja mõõtis ning kõige paksemaks kohaks sai ta 0.4cm, seega see määrimine oli minu punased, sest enne oli kõige õhem koht 0.8cm. 'boonusena' avastas ta vasakust munasarjast 2 tsüsti. Okei, mis siis ikka. Alustame uue tsükliga ja hakkame jälle basaali mõõtma. 

Minu õnn ja rõõm möödus kiiresti, sest uus tsükkel sai alguse 8. november ja peale seda hakkas kõik allamäge minema. Ma tundsin juba sügaval hinges, et midagi on väga jama. See tsükkel lihtsalt venis ja venis. Ma reaalselt mõtlesin, et mu tsükkel ei lõppegi ära. See oli lihtsalt nii pikk, koguni 63 päeva!. Basaal andis mulle vähemalt natukenegi infot ja tolle järgi oli mul ovulatsioon alles CD45. Tervel naisel pole isegi tavatsüklid nii pikad. Seega pani see jama kukalt kratsima ja kohe päris kõvasti. 14 päeva hiljem sain oma üllatuseks positiivse rasedustesti, mis tuli mulle ikka väga suure üllatusena, sest me kasutasime kaitsevahendeid. 4 päeva peale positiivset rasedustesti algasid mul tugevad valud ja suur verejooks. Rasedus katkes juba 4+4 nädalal. Ma olin natukene löödud aga mitte liiga, sest ma olin end ümber häälestanud ja teadsin, et ma eelistan igal hetkel varajast katkemist kui peetumist. Kuna rasedus katkes nii vara, siis võis seda lugeda looduslikuks valikuks. Võib-olla oli mu keha veel liiga stressis.

Jaanuaris kui ma olin oma nutmised ära nutnud ja vaikselt end üles turgutanud ning jälle oma hobid, sauna ja ujumise üles leidnud, tundsin, et ma olen vaimselt valmis. Luurasin erinevates foorumites ringi ja lugesin mida teised triibupüüdjad soovitavad hormoonide tasakaalustamiseks tarbida ja otsustasin ise ka midagi proovida. Valisin välja Inofolicu ja Vitexi ehk mungapipra. Inofolicut jõin 1 pakikese 2x päevas. Ma ei tea kas see oli platseebo efekt aga mu ovulatsioon toimus juba CD13 ja see oli minu jaoks täielik ulme, sest see tundus minu keha kohta nii vara. Antud tsüklil õnnestus mul rasedaks jääda aga meie õnn oli taaskord üürike, sest 5+6 mu rasedus katkes, taaskord rohke vere ja valudega. Sellest olin ma juba märksa rohkem löödud, sest ma ei mõistnud, ma ei saanud aru mis toimub. See ei saa ju loogiline olla, et taaskord oli see looduslik valik. See tundus ebanormaalne. Kuna mul detsembris venis tsükkel väga pikaks, siis panin kuu lõpus endale aja ja sain selle ei varem ega hiljem kui 2. märts, seega sain 2 kuud oodata ja basaali mõõta. Selle tsükli pikkuseks tuli 38 päeva, mis oli juba tunduvalt normaalsem kui 63 päeva.

TMI! Kes ei taha verest lugeda, pangu lehekülg kinni! Selle kõige kõrval oli kaks asja mis mind ääretult häirisid. Nimelt minu pikad ja ebaregulaarsed tsüklid ning punased. Mu punased olid muutunud ikka väga imelikuks. Ma ei saanud tampoone kasutada, sest veri oli paks ja limane, ei tampoon ega hügieeniside imanud seda normaalselt sisse. Punaste ajal eksisteerimine oli äärmiselt rõve ettevõtmine, sest mul oli reaalselt selline tunne, et ma istun 24/7 kusagil lima sees ja see ei tundunud üldse normaalne. Aga ega ma mitte midagi teha ei saanud ka kui ainult oodata ja natukene googeldada. Nii palju suutsin ma välja googeldada, et limane mensese veri võib viidata progesterooni vaegusele ehk hormoonile mida hakkab kollaskeha peale ovulatsiooni tootma, et tekkivat rasedust toetada. Mis mul üle jäi kui oma visiiti õndsalt oodata.

Kommentaare ei ole