27. september läksin ma haiglasse, et saada oma viimased 12 tabletti. Neist 4 pidin ise kohe vaginaalselt sisestama ja seejärel pidin 12 tunni tagant uuesti 2 korda täpselt sama kordama, et olla kindel emaka täielikus puhastumises. Selles olukorras olles võiksin öelda, et mul läks hästi. Emakas puhastus täielikult ja põletiku ei löönud. Suurem veritsus algas juba kodus enne haiglasse minekut ja kestis kokku umbes 10 tundi. Järgmised 3 päeva määris ja väljus nn. hüüvet. Seega, mul läks isegi kergelt, et mul ei veritsenud ja määrinud nädalaid nagu paljudel kipub olema.
Oktoobris ei osanud ma endaga mitte midagi teha ega peale hakata. Lugesin foorumitest igasuguseid hirmujutte ja mõtlesin, et küll on alles jama kui organism üles ütleb ja peetumisest ei taastu. Mõtlesin endamisi, et peaks kuidagi oma organismil algul silma natukene peal hoidma. Ovulatsioonitestid välistasin kohe, sest tsüklid olid mul pikad ja ebaregulaarsed ning nende kasutamine oleks olnud raha musta auku loopimine. Igatahes, ühel toredal päeval leidsin ma välismaa foorumist sellise toreda asja nagu basaaltemperatuuri mõõtmine, kuna ma tahtsin oma keha jälgida kõrvalt ja vaadata mis ta peale peetumist teeb, siis otsustasin, et hakkan basaaltemperatuuri mõõtma ja vaatan kuidas sellega lood on.
Samal ajal kui kõik tundus nii must ja murelik, mõõtsin oma basaali ja ootasin uut arsti visiiti mis jäi novembri algusesse. Selle kõige kõrvalt avastasin, et mu basaaltemperatuur hüppas ühel hetkel kõrgustesse ja see tähendas teoreetiliselt seda, et ovulatsioon toimus, mis omakorda tegi mulle suurt rõõmu, sest mu keha hakkas kohe peale puhastust tööle. No mida sa hing veel ihkad, eks? Igatahes näitas basaali mõõtmine mulle seda, et ovulatsioon toimus mul täiesti ise CD28 (ehk tsüklipäev).
Kui ma novembri alguses arstile kontrolli läksin, siis arst kinnitas, et ovulatsioon on tõepoolest toimunud. Kollaskeha oli täiesti olemas. Limaskest oli üllatavalt heas seisus peale puhastust ja põhimõtteliselt andis ta mulle rohelise tule uuesti rasestumiseks. Ma olin siiralt õnnelik, sest ma tundsin, et mu keha töötab ja see andis mulle nii palju julgust ja meelerahu juurde. Küll aga ei olnud mul plaanis hakata uusi triipe kohe püüdma, sest ma ei olnud peetumisest vaimselt täielikult üle saanud, see oli siiani minu jaoks väga raske teema. Ma tahtsin veel nutta, leinata ja niisama lihtsalt olla. Minu esimesed punased peale puhastust tulid 42 päeva hiljem, umbes nädal peale arstil käiku. Kahjuks ei saanud ma neid ''punaseid'' punasteks nimetada, sest see oli pigem pruun vana veri mis määris minimaalselt. Ma olin täiesti nõutu ega saanud mitte millestki enam aru. Kuna ma poleks elusees saanud endale oma günekoloogi juurde kiiresti aega, sest TÜKis on lihtsalt meeletult pikad järjekorrad, siis otsustasin, et pöördun oma väikelinna günekoloogi poole ja palun temal asjad üle vaadata, sest vastasel juhul ma lihtsalt ei teadnud, kas lugeda see määrimine punasteks ja alustada uue tsükliga või mitte ja oodata hoopis edasi, mis saama hakkab.
Aja sain juba 3 päeva pärast. Arst vaatas ja mõõtis limaskesta paksust ning kõige paksemaks kohaks sai ta 0.4cm, seega see määrimine oligi minu ''punased'', sest enne oli kõige õhem koht 0.8cm. ''Boonusena'' avastas ta vasakust munasarjast 2 tsüsti. Okei, mis siis ikka. Alustame uue tsükliga ja hakkame jälle basaali mõõtma.
Minu õnn ja rõõm möödus kiiresti, sest uus tsükkel sai alguse 8. november ja peale seda hakkas kõik allamäge minema. Ma tundsin juba sügaval hinges, et midagi on väga jama. See tsükkel lihtsalt venis ja venis. Ma reaalselt mõtlesin, et mu tsükkel ei lõppegi ära. See oli lihtsalt nii pikk, koguni 63 päeva! Basaal andis mulle vähemalt natukenegi infot ja tolle järgi oli mul ovulatsioon alles CD45. Tervel naisel pole isegi tavatsüklid nii pikad. Seega pani see jama mul kukalt kratsima ja kohe päris kõvasti. 14 päeva hiljem sain oma üllatuseks positiivse rasedustesti, mis tuli mulle ikka väga suure üllatusena, sest me kasutasime kaitsevahendeid. 4 päeva peale positiivset rasedustesti algasid mul tugevad valud ja suur verejooks. Rasedus katkes juba 4+4 nädalal. Ma olin natukene löödud aga mitte liiga, sest ma olin end ümber häälestanud ja teadsin, et ma eelistan igal hetkel varajast katkemist kui peetumist. Kuna rasedus katkes nii vara, siis võis seda lugeda looduslikuks valikuks (arengurikked). Võib-olla oli mu keha veel liiga stressis ja ei olnud uueks raseduseks valmis? Kes seda teab.
Jaanuaris kui ma olin oma nutmised ära nutnud ja vaikselt end üles turgutanud ning jälle oma hobid, sauna ja ujumise üles leidnud, tundsin, et ma olen nüüd vaimselt valmis. Luurasin erinevates foorumites ringi ja lugesin mida teised triibupüüdjad soovitavad hormoonide tasakaalustamiseks tarbida ja otsustasin ise ka midagi proovida. Valisin välja Inofolicu ja Vitexi ehk mungapipra. Inofolicut jõin 1 pakikese 2x päevas. Ma ei tea kas see oli platseebo efekt aga mu ovulatsioon toimus juba CD13 ja see oli minu jaoks täiesti ulme, sest see oli individuaalselt minu kohta väga vara. Antud tsüklil õnnestus mul rasedaks jääda aga meie õnn oli taaskord üürike, sest 5+6 mu rasedus katkes, taaskord rohke vere ja valudega. Sellest olin ma juba märksa rohkem löödud, sest ma ei saanud aru mis toimub. See ei saa ju loogiline olla, et kaks korda järjest oli see looduslik valik. See tundus minu jaoks natukene ebanormaalne. Kuna mul detsembris venis tsükkel väga pikaks, siis panin kuu lõpus endale aja ja sain selle ei varem ega hiljem kui 2. märts, seega sain 2 kuud oodata ja basaali mõõta. Selle tsükli pikkuseks tuli 38 päeva, mis oli juba tunduvalt normaalsem kui 63 päeva.
TMI! Kes ei taha verest lugeda, pangu lehekülg kinni! Selle kõige kõrval oli kaks asja mis mind ääretult häirisid. Nimelt minu pikad ja ebaregulaarsed tsüklid ning ''punased''. Mu punased olid muutunud olemuselt väga imelikuks. Ma ei saanud tampoone kasutada, sest veri oli nii paks ja limane, et tampoon ega hügieeniside ei imanud seda normaalselt sisse. Punaste ajal eksisteerimine oli äärmiselt rõve ettevõtmine, sest mul oli reaalselt selline tunne, et ma istun 24/7 millegi sees ja see ei tundunud üldse normaalne olukord. Aga ega ma mitte midagi teha ei saanud ka kui ainult oodata ja natukene googeldada. Nii palju suutsin ma välja googeldada, et limane mensese veri võib viidata progesterooni vaegusele ehk hormoonile mida hakkab kollaskeha peale ovulatsiooni tootma, et tekkivat rasedust toetada. Mis mul muud selle keskel üle jäi kui oma visiiti õndsalt edasi oodata ja loota, et sealt saan ma oma küsimustele vastused.
Postita kommentaar