Analüüside tulemused ja raviplaan

Kommentaare ei ole
30.04 andsin ma oma vereanalüüsid. Uus visiit oli 10.05. Ma ei läinud visiidile eriliste tunnetega, sest ma teadsin mis sealt tuleb. Kuna LH dominantsus ise ei kao, siis oli täiesti loogiline, et see oli mul alles ja tuli hakata lihtsalt mõtlema kuidas ma seda ravima saan hakata. 

Mis see LH dominantsus üldse on? Tervel naisel on LH ja FSH hormoonid tasakaalus. Kui LH on kõrgem (ja üle normi) kui FSH, siis tekivad munarakkude valmimisega probleemid. LH matab FSH ehk hormooni mis kasvatab ehk stimuleerib munarakke ehk folliikuleid. Seega munarakud kasvavad väga aeglaselt, ovulatsioonid ei pruugi üldse toimudagi ja munarakud kipuvad olema ebakvaliteetsed ehk viljastumisvõimetud. Kui LH on meeletult üle normi, siis tekivad munarakkude asemele tsüstid. Niisiis FSH ja LH suhte muutumine LH kasuks viitab PCOS sündroomile. Minu õnneks oli mu LH ja FSH suhe 2:1 ning õnneks ei olnud asi veel nii hulluks jõudnud minna. Mul oli küll tihti tsüste aga üle 2 tsüsti korraga mul ei olnud kunagi.

Astusin kliinikusse, nagu alati, oli seal soe vastuvõtt, inimesed positiivsed ja naeratavad. Tunne oli hea. Hingasin sügavalt sisse ja astusin oma saatusele vastu, sest täna pidi olema see päev kus asjad hakkavad liikuma.

Kabinetti astudes istusin laua taha, silmasin arsti ja hakkasime taaskord minu probleemidest rääkima. Arst küsis millal oli viimane menses ja kuidas mul läinud on. Saime oma jutud räägitud ja seejärel oli aeg kordanalüüside vastuste käes. Nagu ma ütlesin, siis muutunud ei olnud midagi. LH domineeris siiani FSH suhtes. Ma olin selle teadmisega leppinud, küll aga oli minu jaoks ootamatu TSH tulemus. Umbes aasta tagasi oli mu TSH 1.13 ja nüüd oli tulemus 3.58 norm on 0.4-4.00. Minu näit hakkas tüürima vaikselt alatalitluse poole. Tore! Fertiilses eas naise TSH võiks olla 1.00-2.00. Ma oleks tahtnud seal laua taga lihtsalt vanduda. Ma pole eriline vanduja aga no selline kamarajura ajab vanduma. Minu mõtetes keerleski lõpuks kaks mõttetera, ''mida kura*it'' ja ''no jeesus''. Ärge küsige, ma ei tea kust need mõtted pärit olid. Lihtsalt iga korraga tuli mõni uus probleem välja ja see oli jälle väike tagasilöök.

Seejärel oli aeg teha uh. Käes oli CD15 ehk tervetel naistel toimub sellel ajal ovulatsioon (mõnel paar päeva enne, mõnel paar päeva hiljem). Läksin pukki, arst alustas uh-d ja rääkis mida ta seal näeb. Pööras ekraani minu poole ja ütles, et 2 folliikulit on vasakus munasarjas olemas aga need on nii väiksed, et suure tõenäosusega täisväärtusliku ovulatsiooni oodata ei ole ja ''ovulatsioonini'' võib minna veel nädalaid. Ma olin kergelt öeldes pettunud aga samas ma poleks saanud seda ovulatsiooni niikuinii ära kasutada, sest mul jooksis alles teine tsükkel peale hüsteroskoopiat, seega las ta olla. Tuli leppida, et keha ei taha koostööd teha ja see tegi mind kurvaks. Oli ilmselge, et üksinda ma enam oma jõududega hakkama ei saa ja vajan abi.

Istusin laua taha ja arst hakkas kiiruga mulle raviplaani kokku panema. Kohe pidin hakkama võtma D-vitamiini 4000iu-d, Foolhapet 400mg, Inofolicut 1pk 2x päevas, L-thyroxin Berlin Chemiet 0.25mg hommikuti tühja kõhu peale ja pool tundi enne sööki ning lõpuks Duphastoni CD15-CD25. See oli siis käimas oleva tsükli ravi. L-thyroxin Berlin Chemie oli vajalik, et TSH langeks fertiilse naise normi lähedale. Pidin võtma 2 nädalat järjest ja seejärel andma uue analüüsi ning siis vähendama ehk võtma 0.25mg üle päeva ja nii 14 päeva. Viimane ravim nimekirjas oli Clostilbegyt ja toda kartsin ma kõige rohkem. Sellega pidin algust tegema alles uuel tsüklil.

Kui 14 päeva oli möödas andsin uue analüüsi ja TSH tulemus oli 0.98, see oli hea, lausa väga hea. Selle kõige kõrvalt ei tahtnud mul aga punased alata. Vaatamata sellele, et ma olin Duphastoniga juba lõpparve teinud, ei olnud punaseid mitte kuskil. Tsükkel venis 37 päeva pikaks ehk peale viimast tabletti läks aega 12 päeva, enne kui punased tulid. Ma mõtlesin, et ma koolen enne ära kui oma uue tsükliga alustada saan. Paras ärevus oli sees, lootused olid nii meeletult suureks paisunud, sest oli mida oodata. Eks keha oli ka natukene stressis, sest tegelikult elasin ma teadmatuses. Ma ei teadnud mis saama hakkab, kuidas mu organism stimulatsioonile reageerib ja kas üldse reageerib. Olin foorumitest lugenud lugusid kus naisel ei hakanud isegi antud ravimit kasutades munarakud kasvama ja see hirmutas mu ära. Ei tasu neid foorumeid lugeda!

Kommentaare ei ole