Kätte oli jõudnud aprilli esimene nädal. Mina aga ei suutnud kuidagi oma mõtteid tervise juurest mujale saada ja ühel hetkel lõi pähe mõte, et mis oleks kui kirjutaks viljatusravi kliinikusse? Tundsin, et kaotada pole mul ju reaalselt enam mitte midagi ja miks mitte proovida? Valisin endale Tartust kliiniku välja ja kirjutasin neile oma loo ära, lõppu veel lisasin, et kas mul oleks üldse näidustust viljatusraviarsti poole pöörduda või ma peaksingi lihtsalt veel mõned kuud ootama? Vastust ei oodanud ma kaua ja kirjas seisis, et näidustus on täiesti olemas ning kui ma soovin, siis neil on mulle järgmiseks nädalaks aeg pakkuda. Ausalt öeldes olin ma toimuvast sillas, õnne voolas sisse ustest ja akendest. Ma ei suutnud ära uskuda, et ma nii kiiresti endale aja sain. Taaskord olin ma tagasi saanud lootuse, et asjad hakkavad lõpuks ometi liikuma.
Ma ei teadnud kuni esimese visiidini kes mu raviarstiks hakkab. Selle sain ma alles registratuuris teada. Enne kliinikusse sisse astumist mõtlesin, et see ei oleks ainult meesarst. Uh on niigi paras piin ja meesarstiga oleks see arvatavasti topelt piin olnud. Armas Virge! Palun ära mõtle! Registratuuris sain teada, et vot kus veab, sain aja ühe parima viljatusraviarsti juurde ja on teine täitsa mees mis mees. Läksin istusin ukse kõrvale diivanile ja mõtlesin endamisi, et pole hullu, endal seest keeras. Aeg venis ja venis, ise mõtlesin, et saaks ruttu oma visiidil käidud, korjaks oma kodinad kokku ja jookseks kodu poole minema.
Kui ma lõpuks kabinetti sain, rahunes hing sees maha ja ärevus taandus. Ootasin huviga mis saama hakkab. Laua taga istus minu raviarst, kirjutas üles minu andmed ja seejärel pööras pilgu minu poole. Küsis mis mul mureks on. Alustasin oma lugu 2017 aasta jaanuarist mil võtsin viimase paki pille ja seejärel algavatest probleemidest, pikkadest ja ebaregulaarsetest tsüklitest, peetunud rasedusest, LH dominantsusest ja hüsteroskoopiast. Ühel hetkel ma tundsin kuidas mul lihtsalt pisarad voolama hakkasid, ma ei suutnud neid mitte kuidagi tagasi hoida. Mul hakkas nii kerge, nagu oleks millestki vaevalisest ja suurest vabanenud ning see tunne oli nii meeletult hea. Ma ei olnud enam oma probleemidega üksi.
Arst jälgis mind ja hakkas küsima detailsemaid küsimusi, umbes millal oli viimane menses, kui pikad olid olnud viimased tsüklid jne. Omakorda imestas veel selle üle, et günekoloog minu probleemiga tegelema ei hakanud ja edasi oodata käskis. Arst nägi mulle juba peal vaadates, et ma olen nii tüdinud ja meeletus stressis. Luges mulle sõnad peale ja keelas foorumites käimise ning basaali mõõtmise ära, sest vaimse poole pealt polnud need sugugi head tegevused minu jaoks. Tekitasid ainult rohkem pinget ja muud midagi. Lisaks soovitas ta mulle psühholoogi. Rääkisime natukene minu vaimsest poolest ja ühtlasi sain teada, et ma olen tema noorim patsient, mis oli minu jaoks natukene hirmutav. Arst ise selles väga probleemi ei näinud, ütles, et see saab lihtne olema ja ta teeb mu probleemideta rasedaks. Jah, mitmeti mõistetav lause. Natuke sain veel pragada, et ma vahekordi ei planeeriks, sest seksitakse armastusest ja mõnust, siis tulevad ka lapsed. Unustagu ma see planeerimine kohe heaga ära, sest kehale pole seda lisastressi vaja.
Lõpuks olime jõudnud uh-ni. Oi kui piinlik mul oli. Läbivaatus oli korrektne ja kiire. Midagi ma tollel korral teada ei saanud ja ise ei kippunud küsima ka, sest noh, sain just mõni minut tagasi natukene pragada, et üritan kõike liigselt palju kontrollida (see on mul ju loomuses...kontrollifriik nagu ma olen). Tollel päeval oli mul äkki CD12. Basaali järgi oli ovulatsioon toimunud aga kas see ka päriselt toimus, seda ma teada ei saanudki.
Peale uh-d kirjutas arst mulle tsüklilise raviplaani. Ehk CD15 pidin alustama Duphastoniga ja viimased tabletid pidin võtma CD25 ehk kokku 10 päeva ravi, et tsükkel lühemaks muuta. Peale Duphastoniga lõpetamist tuleb mõned päevad hiljem menses ehk minul algasid punased 2 päeva peale Duphastoniga lõpetamist. Seega jäi tsükli pikkuseks 27 päeva. Oi seda õnne ja rõõmu (ma kasutan seda lauset ilmselgelt liiga palju). Ma ei mäletanudki millal mul nii lühike tsükkel oli. Igatahes uue tsükli 3-5 päev pidin andma vereanalüüsid, kuna mu menses algas neljapäeval, siis ainus võimalus oli veri anda CD5 ehk ma jäin üsna piiri peale. Vereanalüüsid olid seekord palju mahukamad. Võeti TSH, LH, FSH, östrogeen ja prolaktiin. Analüüsid tuli anda söömata ja joomata. Peale analüüse ootasin nädala ja seejärel panin endale uue aja arsti vastuvõtule.
Oma arstist jäi mulle väga hea mulje. Ta ei ajanud suust välja mingit iba ja tilu-lilu teksti. Oli mõnusalt konkreetne ja tegutses samuti konkreetselt ja kiiresti. Ta nagu ei tulnud selle pealegi, et saata mind koju ootama ja vaatama, mis siis lõpuks edasi saama hakkab. Mul oli selle üle nii hea meel, et lõpuks ometi olin ma leidnud inimese kes reaalselt tegutseb mitte lihtsalt ei mulise. Mitte kordagi ei olnud meil momenti kus ta oleks lihtsalt laua taga hõljunud ja mõelnud, et mis nüüd edasi. Peale esimest visiiti olin ma oma arstist täiesti vaimustuses, ma olin nii õnnelik. Asjad hakkasid liikuma.
Postita kommentaar