Hüsteroskoopia ehk hüvasti vahesein ja tere ükskõiksus

Kommentaare ei ole
Hommikul astusin autost välja. Ilm oli soe ja kevadine. Lumi sulas, linnud laulsid ja mina jätsin dramaatiliselt Mürakaga hüvasti, sest noh, iial ei tea, äkki koolen seal opilaual ära ja ei jõuagi enam koju. Rong väljus Tapalt 7.05 ja 8.45 olin juba Tartus, seega ei jäänud mul muud tarka üle kui tunnike Tartu vahel jalutada ja mõelda igasugustele hirmutavatele asjadele. Kõht oli ka mega tühi, mõtlesin veel endamisi, et äkki suren enne üldse nälga kui opilauale jõuangi.

Jõudsin lõpuks TÜKi ja tundsin kuidas hing väriseb sees. Ma ei tea isegi miks ma seda narkoosi ja lõikust nii hirmsasti kartsin. Istusin ukse taha diivanile ja jäin ootama millal keegi minuga tegelema hakkaks. Selle aja sees tuli veel üks naine. Kuna tema aeg oli enne mind, siis sisse sai ta ka ennem ja mina sain veel 15 minutit üksi ukse taga praadida ja paanitseda.

Mis puudutab hüsteroskoopiat ennast, siis tegelikult on see uuring mis viiakse läbi emaka kontrollimiseks ja pisidefektide eemaldamiseks. Näiteks otsitakse emakast liiteid, polüüpe, võetakse biopsiat (limaskesta tükk) ning viiakse läbi väiksemaid lõikuseid (anomaaliate, liidete ja polüüpide eemaldamine jne). Ma tean nii palju, et emakas täidetakse steriilse veega, seejärel emakakael venitatakse lahti ja sinna sisse viiakse väike jublakas mille otsas on kaamera. Lõikused ei ole muidugi 100% ohutud, nende tagajärjel võivad tekkida emakasse uued liited, armkude võib hakata kasvatama nn. lisakude ja võib ette tulla, et tulevikus tuleb lõikust korrata. Lisaks narkoosiga seotud ohud. Mis puudutab otseselt vaheseina eemaldamist, siis see kõrvetatakse tükk-tüki haaval emaka küljest lahti, seega see 'kõrvetaja'' kõrvetab kohe eemaldamise järel kõik kinni, et ei tekiks verejooksu. Olenevalt põhjustest kestab lõikus umbes 0.5-1 tundi. Nagu ikka, süüa ei tohi ja peale lõikust autoga sõitma minek on keelatud. Kindlasti tuleb kaasa võtta oma hügieeniside, sest seal topitakse peale lõikust jalge vahele üks suur sideme sarnane tomp aga no selle tombuga küll kuhugi liikuda ei saa.

Kell oli vist juba 11 läbi kui mind sisse kutsuti. Seejärel tundsin veel eriti hästi kuidas jalad all värisema hakkasid, ise mõtlesin samal ajal, et mulle aitab, mina lähen koju tagasi. Õnneks jäi seekord kaine mõistus peale. Panin oma asjad kappi, võtsin riided seljast ja panin suure öösärgi selga ning jäin voodisse vedelema. Ühel hetkel tuli minu juurde anestesioloog, kes küsis täpsustavaid küsimusi. Iseenesest kogu see kaader kes seal olid, olid meeletult toredad ja sõbralikud, seega oli mul natukenegi kergem olla. Küsisin õelt veel erinevaid küsimusi aga tema palus mul lõikust läbi viivat arsti oodata, sest tema oskavat kõige paremini mulle vastata.

Ootasin seal voodis oma arsti ja kui ma teda nägin, siis ma pidin reaalselt ataki saama. See oli too sama arst kelle juures ma käisin peale puhastust valvekabinetis, sest mu munasarjad valutasid nii meeletult. Tookord ma lahkusin valvekabinetist silmad märjad ja nutt kurgus ning lootsin, et ma ei pea mitte kunagi enam temaga kokku puutuma. Hehee, no tere taas! Seekord oli ta nagu täiesti teine inimene. Hästi sõbralik, lohutav ja vastutulelik, seega hirm tema ees kadus kiiresti. Sain kõigile oma küsimustele vastused ja võisin õnnelikult oma aega ootama jääda. Naine kes enne mind tuli, oli teinud pisikese vea ja vett joonud, seega sain ma enne teda lõikusele, oh seda vedamist. Minu käest veel küsiti, et kas mu günekoloog mulle tableti andis mis emakakaela pehmendab. Heh, ei andnud ta mingit tabletti mulle. Hiljem sain teada, et isegi sõbrannale jättis ta tableti andmata, kuigi see on lõikuse mõttes väga tähtis!

Panin endale ''vannimütsi'' pähe, läksin saali ja viskasin end sinna laua sarnasele (appi, mul ei tule meelde kuidas seda nimetati) asjale pikali. Ise samal ajal tundsin kuidas närv aina suurenes. Õde hakkas mu veene otsima, et kanüül paigaldada. Kuna ma olin nii närvis, siis mu niigi halvad veresooned tõmbasid end spasmi ja võimatu oli veenile pihta saada. Lõpuks suure pusimise peale sai ta kanüüli paika aga see ei aidanud. Ma ei tundnud midagi. Ainult lihas muutus kuidagi valusaks ja imelikuks. Ei jäänud muud üle kui kanüül välja võtta ja uus paigaldada. Samal ajal paitas anestesioloog mu pead ja rahustas mind. Lõpuks saadi kanüül paika randme küljele. Seejärel tundsin kuidas elu hakkas lillelisemaks muutuma. Anestesioloog veel ütles, et paneb mulle maski ette ja siis mu pilt kaob. Kole öelda aga päris mõnus tunne oli. Nii kui mask ette pandi, oligi kõik.

Minu lõikus kestis natukene üle poole tunni aga ärkasin alles 13.15. Narkoosist toibumine ei olnud minu jaoks üldse raske, ma ei tea miks ma seda kõike üldse nii paaniliselt kartsin? Ainus asi mis mind häiris, oli see, et mul oli jube külm. Samal ajal kui ma toibusin, käidi mind hästi tihti kontrollimas ja see oli nii armas. Algul olid mõned minutid emakas tugevamat sorti valud, sarnased punaste valudele aga natukene tugevamad. Veerand tundi peale ärkamist suutsin juba ise jalgadele tõusta ja wc-sse minna. Esimesel wc külastusel tuleb kõige rohkem verd, seega ära ei tasu sellest ehmatada. Peale seda juba veritsus väheneb märgatavalt. Minul isegi ei määrinud. Valud kadusid ka üsna kiiresti ja õhtul oli juba selline tunne, et midagi pole olnudki. Umbes 3 nädalat tuleks hoiduda seksist, saunast, ujumisest ja raskuste tõstmistest.

Peale toibumist tuli minu juurde arst ja rääkis mida ta nägi ja ära tegi. Vaheseina sai ta täielikult eemaldatud ja see oli hea uudis. Biopsia võttis ka aga tolle tulemused sain ma teada alles 2 nädalat hiljem. Emakast midagi muud häirivat ei leitud, munajuhad olid korras, kunagisest operatsioonist liiteid ei olnud. Ühesõnaga kõik oli ilus ja hea. Seejärel võeti üles minu limaskesta probleem, sest too oli liiga õhuke. Arst ütles, et paratamatult tuleb alustada ravi aga sellest rääkigu ma oma günekoloogiga edasi. Peale limaskesta häiris teda LH dominantsus, mis vajas ka ravi kiiremas korras, et see hullemaks ei läheks. Kõige lõpuks sain teada, et mul oli lõikuse ajal välja löönud allergia ja kogu mu keha oli läinud laiguliseks. Õnneks said nad selle kiiresti kontrolli alla.

2 nädalat hiljem helistasin oma günekoloogile, et pärida biopsia tulemuste kohta ja rääkida edasistest plaanidest. Sain teada, et biopsia oli täiesti korras ja see oli järjekordne hea uudis. Järgnev pani mulle aga paraja lataka. Kui ma arsti käest küsisin, et mis edasi saab, vastas ta mulle rahulolevalt, et ma ootaksin kolm kuud ja vaataks mida mu tsükkel teeb, kui jääb ebaregulaarseks pangu ma uus aeg ja ta kirjutab mulle Duphastoni. Seejärel soovis kõike head ja lõpetas kõne. Mina ei saanud muidugi midagi aru. Ma mõtlesin ja analüüsisin oma peas, et mul on vaja spetsiifilisemat ravi kui ainult kuntsliku progesterooni, sest sellest üksi ju ei piisa. Selge sõnaga oli anamneesi kirjutatud, et vajalik on edasine hormoonravi. Ma lihtsalt istusin oma voodi peale ja hakkasin nutma pettumusest. Ma olin nii löödud, sest mind jäeti mu probleemidega üksi. Jälle! Alati ei loegi see, et arst on armas ja sõbralik, kui ta on ikka ebapädev, siis ei suuda isegi tema suhtumine seda kuidagi leevendada. Ma istusin ja mõtlesin, et mida ma siis edasi teen? Ootangi 3 kuud, seejärel panen aja ja ootan veel 3 kuud? No andke andeks aga see tundus nii kuradima absurdne. Lõpuks sain ma aru, et mul ei jää muud üle kui hakata otsima uusi lahendusi ja päris ausalt, mul polnud aimugi mida ma edasi teen või kuhu ma pöörduma peaksin. Mu pea oli ideedest täiesti tühi.

Kuna peale vaheseina eemaldamist ei ole soovitatav 3 kuu jooksul rasestuda, siis tundus mulle, et aega mul ju on, küll ma selle 3 kuuga midagi välja mõtlen. Märtsi lõpus tulid mul punased ja tsükli pikkuseks tuli 42 päeva. Väga ''hea'' algus, eks? Esimesed punased peale hüsteroskoopiat olid väga valulikud. Ilma valuvaigistiteta ma hakkama ei saanud ja mul oli reaalselt tunne, et ma annaks kõigile kolakat, kes mu teele satuvad. Ei erinenud needki punased eelmistest, olid teised taaskord limased ja ebameeldivad (nagu menses saaks üldse meeldiv olla :D).

Kommentaare ei ole