Jamad hormoonid ja vahesein

Lõpuks ometi oli kätte jõudnud mu kaua oodatud uus visiit. Oh seda õnne ja rõõmu, sest mul oli lootust, et arst hakkab äkki lõpuks mu muredega tegelema, mitte ei lase niisama oodata ja vaadata mis edasi saab. Ukse taga oodates olin ma äärmiselt elevust ja lootust täis.

Astusin kabinetti, endal nägu naerul ja hea olla. Rääkisin kõigest mis eelnevatel kuudel toimunud oli ja sellest, et olen hakanud basaali mõõtma. Lõpuks kui jõudsin oma tõsiste muredeni, siis arst laua taga naeratas ja ütles, et ta näeb kui stressis ma olen. Ütlen ausalt, ma olingi stressis, sest mul oli oma tsüklitest kopp nii ees, ma ei viitsinud igal hommikul kell 7 ärgata, et oma temperatuuri mõõta ja seda mitu nädalat hiljem analüüsida ning mõelda kas sellest infost on üldse kasu või mitte. Jah, mul oli kõrini, et mul pole regulaarseid normaalse pikkusega tsükleid ja ma ju pöördusingi tema poole, et ta mu tsükleid reguleerima hakkaks ja mu üldise olukorra üle vaataks. Juba peaaegu aasta tagasi, istusin ma selles samas kabinetis oma probleemsete tsüklitega aga ta ei teinud mitte midagi, palus ainult oodata. Lihtne. Igatahes hakkas arst mulle igasugust kamarajura suust välja ajama. Rääkis, et ma tegeleksin rohkem oma hobidega ja ei mõtleks lapse saamisele nii pingsalt, sest sellest võib saada kinnisidee ja organism läheb stressi ning rasedust ei tulegi. Ühesõnaga minu mõtted hakkavad mu enda organismile vastu töötama. Jutt tüüris vaikselt sinnapoole, et mine koju, rahune maha, oota ja ela lillelist elu. Ma siis viisakalt suunasin arsti tähelepanu uuesti oma tsüklitele millega ma pöördusin tema poole juba 2017 aasta juulis. Juba siis olin ma nendega püsti hädas, sest need ei tahtnud mitte kuidagi peale pillidest loobumist taastuda. Lisaks tõin näiteks oma 2 raseduse katkemist mis toimusid peale peetumist.

Ma lihtsalt istusin seal ja vaatasin, et kui ma nüüd midagi nõudma ei hakka, siis ta reaalselt ei teegi midagi ja saadabki mu koju ootama. Ma ainult ei tea mida, viimset päeva? Hakkasin seal oma jonni ajama ja nii kaua vaidlesin vastu kuni ta oli nõus mu hormoone kontrollima ning uh-sse saatma. Tegi veel kiire läbivaatuse kus kontrollis mu emakakaela ja kõik. Ütles veel, et emakakael on avatud ja ovulatsioon peaks lähiajal toimuma. Tollel korral oli mul käsil CD14 (tsüklipäev) ja tagasi pidin analüüse andma minema CD20

Läksin koju ja elasin rahulikult oma elu edasi. Mõõtsin basaali ja sain aru, et ei toimu siin mitte mingisugust ovulatsiooni. CD20 hommikul andsin hormoonide vere, mõõdeti sealt progesterooni, FSH-d ja LH-d ja see oli kõik. Mis siis ikka, parem kui mitte midagi. Lõuna ajal läksin tagasi haiglasse 3D uh-d tegema. Lootsin, et saan sealt natukenegi positiivset tagasisidet aga noh, info mis sealt tuli, oli täiesti midagi muud ja laksas mulle niimoodi näkku, et ma ei osanud enam isegi A-d ega O-d öelda.

Astusin kabinetti.

Arst: Heida pikali ja alustame ultraheliga.

(tegi seal rahus 5 minutit ultraheli)

Mina: On mingit infot ka?

Arst: No tegelikult ei toimu siin mitte midagi. Pole mitte ühtegi folliikulit. Kollaskehast pole märkigi. Limaskest vastab esimesele faasile ja on ainult 0.5cm paks. Vaba vedelikku väikevaagnas pole ja tundub, et leidsin vaheseina.

Mina: Vaheseina? Mis? Mida see minu jaoks tähendab?

Arst: Kullake, ma ei tea mida see sinu jaoks tähendab, sellest räägib sulle sinu günekoloog. Vaata, siin on vahesein hästi ja ilma probleemideta näha. Ulatub emakasse 1.2cm pikkuselt. Kõik info läheb kirja ja arutate oma günekoloogiga edasi.

Kui ma kabinetist välja astusin, siis ma lihtsalt mõtlesin sellele kuidas tahaks end kerra tõmmata ja nutma hakata. Ma olin pool aastat elanud teadmises, et mul ei ole vaheseina ja nüüd tuli ikkagi välja, et on küll. Just 6 kuud tagasi, seal samas kabinetis kinnitas mulle üks teine arst, et pole mul mingit vaheseina. Tutkit!

Läksin tagasi oma günekoloogi juurde. 

Arst: Alustame hormoonidest. Progesteroon on sul kahjuks olematu. Tulemus oli 0.53. On ka LH dominantsus FSH suhtes 2:1. LH on üle normi aga mitte väga palju.

(Istusin laua taga ja hakkasin nutma. Hellad närvid)

Arst: Lugesin, et avastati vahesein. Mis me sellega teeme? Mina soovitaksin selle hüsteroskoopias eemaldada. Annan sulle koju kaasa infovoldiku ja siis saate elukaaslasega mõelda ja otsustada ning hiljem tagasi tulla.

Mina: Ei. Ma tahan selle kindlasti eemaldada ja nii kiiresti kui võimalik.

Arst (ämmaemandale): Palun vaata millal on esimene vaba aeg hüsteroskoopiasse.

Ämmaemand: Homme kell 11.

Mina: Homme sobib!

Ühesõnaga emaka vahesein on kaasasündinud emaka anomaalia ehk emaka väärareng. See võib kaasa tuua palju tüsistusi. Näiteks on raseduse kandmine üsna riskantne, sest laps ei pruugi mahtuda ennast tänu vaheseinale ümber pöörama, võib sündida enneaegselt või üldse surnuna. Rasedused võivad katkeda juhul kui munarakk pesastub vaheseina külge või lähedusse. Vaheseinaga emakas on tunduvalt halvem vereringe kui terves emakas ja see ei mõju samuti rasedusele hästi. Seega ei midagi ilusat ega positiivset.

Probleeme vaheseinaga on palju. Seetõttu ma otsustasingi, et ma pigem lasen selle eemaldada kui hakkan uuesti riskima. Koju läksin ma ikkagi meeletult kurva meeleoluga. Ma olin nii pettunud endas ja oma kehas. Kõik oli nii halvasti. Hormoonid olid korrast ära, mingi vahesein tilbendas emakas, järgmine päev ootas mind narkoos. Minu jaoks täielik katastroof. Ma nii meeletult kartsin seda hüsteroskoopiat ja ma reaalselt nutsin terve õhtu ning olin paanikas. Infot selle kohta leidus ka nii vähe ja vaheseinast ei hakka üldse rääkimagi. Seda nagu polekski kellelgi. Mõnes mõttes oli mul jälle hea meel, et ma ei andnud alla ja ei lasknud end lihtsalt koju ootama saata, sest minu sisetunne tunnetas siiski reaalseid probleeme, mitte ei olnud asi minu stressis. Kes teab kui kaua ma oleks veel sellises seisundis ringi hänginud, teadmata, et mul on reaalsed probleemid, mis vajavad ravi. Teisalt oli muidugi veel tore, et ma sain hüsteroskoopiasse nii kiiresti aja ja mu organism oli sellises seisus kus oli seda kõige parem läbi viia. Üldiselt eelistatakse hüsteroskoopiat läbi viia enne ovulatsiooni, sest siis on veel limaskest õhuke ja vaheseina on tunduvalt kergem eemaldada.

Mulle endale tundus muidugi, et elu teeb minuga päris õelat nalja. Samas kevad oli käes ja uus algus ei olnud enam mägede taga. Olin elevil, sest oli mida oodata. Mul oli lõpuks lootust, et mind võetakse tõsiselt ning minu hormoonidega hakatakse midagi tegema ja me saame lõpuks mu probleemidele lahendused.