Ma ei tea kui paljud teist mind mäletavad aga loodetavasti keegi ikka? Ma olen varemgi igapäevaelust bloginud aga need korrad on kõik soiku jäänud, sest ma lihtsalt tundsin, et mul pole oma lugejatele mitte midagi tarka enam öelda ja midagi uut edasi anda, seega tundus blogimine üsna...mõttetu? Aga nüüd...nüüd me ootame oma esiklast!
14+ nädalat. Täiesti uskumatu aga mul tuli kõht ette juba 7+ nädalal. Paistetus aga noh, peaasi, et kõht ikka näha oleks :D
2017 septembris seisime silmitsi äärmiselt kurva olukorraga. Meie pisikese oodatud pereliikme süda seiskus 8+5 nädalal ja tollel hetkel ma tundsin, et tahan neid emotsioone teiega jagada ja need endast välja kirjutada. Meie jaoks oli väga raske aeg. Rasedus ise ei katkenud ja tuli esile kutsuda tablettidega, mis pani nii füüsiliselt kui ka vaimselt sellele kõigele mis toimus veel suurema ja valusama punkti. Peale esimest peetumist ma ei teadnud mida ma edasi teha tahan või kuhu ma jõuda tahan. Ma olin terves oma elus nii pettunud, igasugune motivatsioon ja teotahe kadus lihtsalt ära. Ma istusin 2 kuud oma voodis ja mõtlesin, et mis nüüd edasi saab? Saan ma sellest vaimselt kuidagi üle? Läheb see ajaga valutumaks? Mul polnud aimugi. Tollel korral ma jagasin oma emotsioone ja läbielamisi mis olid eelkõige seotud peetumise ja medikamentoosse puhastusega (ehk arstikeeli tabletiabordiga). Sellega minu tahe blogida lõppes.
Kui ma olin 3 kuud oma elukest ja mõtteid kuidagi edasi veeretanud, otsustasin, et ma olen piisavalt saanud leinata ja ma olen valmis uuesti proovima ning ma ei lõpeta enne kui ma hoian oma kätel päris enda pisikest inimest. Ma otsustasin, et ma ei anna alla, tulgu mis tuleb ja andku elu mis tal anda on aga ma teen enda poolt kõik, et jõuda sinna kuhu ma jõuda tahan ja ma tahtsin oma perekonda! Lihtne.
Ütleme nii, et kergem on alati mõelda kui teha, sest järgnevate kuude jooksul avastati mul terve rida probleeme mis takistasid raseduse kandmist. Maikuus sain ma endale külge sekundaarse infertiilsuse diagnoosi. Minu raseduse peetumine oli teinud minust viljatusprobleemidega naise ja mu keha lihtsalt tegi seda mida ise tahtis ja millal tahtis. Minu organismi hormonaalne pool ei teinud enam minuga koostööd ja üksinda polnud ma võimeline enam ei rasestuma (nagu ükski naine suudaks üksi rasestuda, eks) ega oma rasedust kandma. Ma vajasin viljatusravi arsti abi.
See teekond oli üsna raske. Eelkõige selle poolest, et kogu aeg lisandus uusi probleeme mida tuli lahendada. Kuna ma ise leidsin sellel eluperioodil üsna vähe toetust, siis nüüd tahan ma jagada enda teekonda ja anda lootust teistele naistele kes minuga samastuvad ning sama rada jalge all kõnnivad. Näidata, et kõik ei olegi alati lootusetu ja vahel võtavadki armsad asjad natukene kauem aega. Kõige tähtsam on see, et tegelikult ei ole sa üksi! Ma ei tea miks see nii on aga peetumistest ja viljatusprobleemidest räägitakse kuidagi vähe, kuigi statistika on sellest kõigest üsna kurva pildi maalinud. Teisalt tunnen ma suurt vajadust see kõik endast lihtsalt välja kirjutada, ma ei taha seda enam endaga kaasas kanda ja loodetavasti läheb minu hingel ka natukene kergemaks.
Nüüd, täna, saan ma lõpuks ometi öelda, et me ootame oma pisikest märtsibeebit. Lõpuks ometi! Kahjuks ei ole mind selle rasedusega poputatud ja see on minu jaoks olnud nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske aga küll me sinnani juba jõuame.
Postita kommentaar