Me ootame!

Kommentaare ei ole
Ma ei tea kui paljud teist mind mäletavad aga loodetavasti keegi ikka. Ma olen varemgi igapäevaelust bloginud aga need korrad on kõik soiku jäänud. Ma lihtsalt tundsin, et mul pole oma lugejatele mitte midagi tarka öelda ega midagi uut edasi anda, seega tundus blogimine üsna...mõttetu? 

2017 septembris seisime silmitsi kurva olukorraga. Meie pisikese oodatud pereliikme süda seiskus 8+5 nädalal ja ma tundsin, et tahan neid emotsioone jagada ja need endast välja kirjutada. Oli väga raske aeg. Rasedus ise ei katkenud ja tuli esile kutsuda tablettidega, mis andis nii füüsiliselt kui ka vaimselt sellele kõigele veel suurema ja valusama punkti. Peale esimest peetumist ma ei teadnud mida ma edasi teha tahan või kuhu ma jõuda tahan. Ma olin terves oma elus nii pettunud, igasugune motivatsioon ja teotahe lihtsalt kadus. Ma istusin 2 kuud lihtsalt oma voodis ja mõtlesin, et mis edasi saab. Saan ma sellest vaimselt kuidagi üle? Läheb see ajaga valutumaks? Mul polnud aimugi. Tollel korral ma jagasin oma emotsioone mis olid seotud peetumisega ja läbielamist mis oli seotud medikamentoosse puhastusega. Sellega minu tahe blogida lõppes.

Kui ma olin 3 kuud oma elukest kuidagi edasi veeretanud, otsustasin, et ma olen piisavalt saanud leinata ja ma olen valmis uuesti proovima ning ma ei lõpeta enne kui ma hoian oma kätel enda pisikest inimest. Ma otsustasin, et ma ei anna alla, tulgu mis tuleb aga ma teen enda poolt kõik, et jõuda sinna kuhu ma jõuda tahan. Ja ma tahan oma perekonda.

Ütleme nii, et kergem on mõelda kui teha, sest järgnevate kuude jooksul avastati mul terve rida probleeme mis takistasid raseduse kandmist. Maikuus sain ma endale külge sekundaarse infertiilsuse diagnoosi. Minu raseduse peetumine oli teinud minust viljatusprobleemidega naise ja mu keha lihtsalt tegi seda mida ise tahtis ja millal tahtis. Mu organismi hormonaalne pool lihtsalt ei teinud minuga enam koostööd ja üksinda polnud ma võimeline enam ei rasestuma (nagu ükski naine suudaks üksi rasestuda, eks) ega oma rasedust kandma.

Oli raske. Kuna ma ise leidsin sellel eluperioodil üsna vähe toetust, siis nüüd tahan ma jagada enda teekonda ja anda lootust nii mõnelegi naisele kes minuga samastub. Näidata, et kõik ei olegi alati lootusetu ja vahel võtavad asjad natukene aega. Sa ei ole üksi. Millegi tõttu räägitakse vähe peetumistest ja viljatusprobleemidest, kuigi statistika on sellest kõigest üsna kurva pildi maalinud. Teisalt tunnen ma suurt vajadust see kõik endast lihtsalt välja kirjutada, ma ei taha seda enam endaga kaasas kanda ja loodetavasti läheb minu hingel ka kergemaks.

Nüüd, täna, saan ma öelda, et me ootame oma pisikest märtsibeebit. Lõpuks ometi! Kuid mainin ära, et antud rasedus on minu jaoks olnud nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske aga küll me jõuame sinnani ka kunagi.

14+ nädalat

ZZFWUEKP

Kommentaare ei ole