Stimulatsioon Clostilbegytiga + Duphaston

Kommentaare ei ole
2.06 algasid mul lõpuks minu kaua oodatud punased. Tundsin kuidas hing on elevil ja keha ootusärevuses. Kirjutasin kalendrisse üles oma graafiku ja silmasin seda päris pikalt. Mul oli mida oodata. Kõige naljakam oli see kui mul tulid meelde arsti sõnad, et seksitakse armastusest ja mõnust. Nüüd olime me reaalselt jõudnud siiani kus hakkas käima kõik päevade ja kella järgi. Hehee, nii palju armastusest ja mõnust :D See aja peale minek oli natukene ebamugav aga ülla eesmärgi nimel olime me selleks valmis, sest ammu oli teada, et ega puhtast armastusest ei tule meile midagi. On vaja natukene meditsiiniga kaasa aidata.

CD5-CD9 oli mulle ettenähtud Clostilbegyt (vana nimega Serophene) 50mg 2x päevas. Mainin kohe ära, et kui sulle see ravi määratakse, siis oleks targem ravimid kiiresti välja osta, eriti juhul kui sa elad väikeses maakonnas. Mina jooksin reaalselt suure osa Rakvere apteekidest läbi ja 99% neist ei müünudki antud ravimit. Lõpuks sain ühest pisemast apteegist 2 väikest purki. Kõige parem on müüki vaadata SIIT. Antud ravim tuleb maksta kinni 100% enda taskust. Õnneks ei ole see sugugi kallis. Olenevalt apteegist 8€-17€ purk ehk 10 tabletti. Clostilbegyt on klomifeentsitraat (inglise keeles leiab hästi palju infot ''clomid'' alt). Kasutatakse toda ravimit ovulatsioonide puudumisest tingitud viljatuse raviks. Kasutada võib seda ainult juhul kui munasarjad ise funktsioneerivad. Antud ravi kasutatakse maksimaalselt 3 kuud järjest, mitte kauem. Kui ovulatsioone ka ravi saades ei teki, siis on asi suure tõenäosusega milleski muus ja viljatuse diagnoos tuleb ümber hinnata. Alustatakse tavaliselt 50mg ja kõige suurem doos on vist 150mg, ma pead ei anna. Olenevalt ravist võetakse seda CD3-CD7 või CD5-CD9.

NB! Antud ravimit (CD5-CD9) võttes tuleb arvestada sellega, et peale viimase tableti võtmist on ovulatsioonitest positiivne 1-3 päeva, seega on soovitatav ov testidega alustada minimaalselt CD13, mitte varem. Ovulatsioon toimub keskmiselt peale viimast tabletti 5-10 päeva jooksul.

Enne ravi alustamist liikusin ma hästi palju välismaa foorumites ringi, sest meie Eesti on nii pisike ja infot leidub nukralt vähe. Oli neid kes ravi taevani kiitsid ja neid kellele ravi üldse ei mõjunud. Ühesõnaga seinast-seina arvamused. Kõige hullem mida ma kartsin oli ülestimulatsioon. Ma isegi ei tea miks ma seda nii hirmsalt pelgasin, tegelikult selliste annuste juures naljalt ülestimulatsiooni ei teki. Seega ei tasu pabistada.

Teine päev kui ma olin juba kolmanda tableti võtnud algasid mul kuumahood. No totaalsed kuumahood. Need ajasid mind nii närvi ja mul nii vastik olla, torisesin nagu porikärbes. Kuumahood lõppesid kohe kui ravi oli läbi. Teine asi oli munasarjade valulikkus. See on aga täiesti normaalne, sest munasarjad hakkavad täiskäigul munarakke kasvatama. Muid kõrvaltoimeid ma nagu tähele ei pannudki või ma lihtsalt ei mäleta enam. Mul läks isegi üsna kergelt see 5 päevane ravi. A, väike hirm oli veel nägemise pärast, sest see ravim võib tekitada probleeme nägemisega. Eelviimasel päeval hakkasid mul silmad virveldama aga ma ise arvasin, et asi on pigem väsimuses ja seetõttu ma ei kavatsenud mingi hinna eest oma ravi pooleni jätta. Aga üldiselt tuleb ravi kohe lõpetada kui tekivad nägemisega probleemid.

CD13 oli ettenähtud alustamine ovulatsioonitestidega. Mina kasutasin odavaid Hiina ribateste OneStep ovulatsiooniteste. Mulle tellis sõbranna need Ebayst ja maksin 50 testi eest mingi 10€. Ühesõnaga võit missugune. Kõige odavamad ovulatsioonitestid on vist Benu omad, 5tk on pakis ja hind oli vist midagi 10€ kanti. Kuna mina ei teadnud kui palju mul neid teste vaja läheb, siis tundus apteegist testide ostmine üsna kallis ja mõttetu raha raiskamisena. Tegin vist 2-3 testi päevas. Ma täpselt enam ei mäletagi. Igatahes selle nädala jooksul sai päris palju neid teste kulutatud. Ovulatsioonitestide lugemine on tegelikult üsna lihtne. T (test) joon peab olema sama tume kui C (kontroll) joon või veel tumedam. Mu munasarjad valutasid meeletult, ise tegin teste ja ootasin oma positiivset tulemust. Mida aga kuidagi tulla ei tahtnud oligi too positiivne joon. Seega pettumust oli päris palju kui kätte oli jõudnud CD17 ja positiivsest testist polnud jälgegi. Ma olin nii pettunud aga samas leppisin olukorraga. Mõtlesin endamisi, et äkki järgmisel kuul läheb paremini. Helistasin uuesti oma kliinikusse ja panin järgmiseks päevaks aja arsti juurde.

Kätte oli jõudnud CD18. Hommikul ma enam ei testinud. Mõtlesin kas alustan Duphastoniga või mitte, sest tegelikult nägi raviplaan ette, et CD18 tuleb hakata võtma Duphastoni. Mõtlesin mis ma mõtlesin aga igaks juhuks ma seda ei võtnud. Käes oli järjekordne visiit kus ma kurtsin oma arstile, et mul ei toimunudki ovulatsiooni. Arst palus mul pukki minna ja tegi uh. Uh-s selgus, et mul oli vasakus munasarjas 5 folliikulit mis olid 10mm läbimõõduga. Paremas munasarjas oli mul 4 folliikulit, 2 olid pisemad ja 2 olid juhtivad ehk läbimõõduga 25mm. Seega mul oli 2 potensiaalset munarakku. Kahjuks aga polnud märkigi ovulatsioonist. Arst ise oli väga rõõmus, sest keha oli nii hästi ravi vastu võtnud ja minu peal see ravi töötas. Küll aga olid juba munarakud nii suured, et nende vabanemiseks ei olnud mõttet hakata kirjutama mulle Ovitrelle süsti, mis ovulatsiooni esile kutsuks. Leppisime arstiga kokku, et uuel tsüklil läheb kõik sama rada pidi edasi ja kui kätte jõuab CD14-CD15, siis lähen uuesti vastuvõtule, tehakse uus uh ja seejärel kirjutatakse Ovitrelle süst, et ovulatsioon esile kutsuda.

Ma olin hästi natukene pettunud, et mu keha ise ei suutnud ovuleerida, sest see tähendas seda, et mina kes ma kardan süstlaid ja nõelu nagu tuld, hakkan end ise süstima, et ovulatsiooni esile kutsuda. Ma olin juba eos kindel, et kui ma hakkan ise end süstima, siis ma lõpetan kusagil toa nurgas, süstal kõhus püsti ja minul pilt taskus. Õudus kuubis.

Koju jõudes ma tundsin, et mu munasarjad on reaalselt jube rasked ja hästi ebamugav oli olla. Mõtlesin, et kaotada pole midagi ja teen ovulatsioonitesti. Minu suureks rõõmuks läks see põhimõtteliselt kohe täiesti positiivseks. Oh seda õnne ja rõõmu. Keksisin ja vehkisin oma positiivse testiga mööda tuba ringi ja olin seitsmendas taevas. Äge. Väga äge. Seejärel nutsin natukene, sest mul oli see tsükkel ikkagi võimalus olemas. Emotsioonid. Emotsioonid. Emotsioonid.

Järgmine päev oli käes CD19 ja õhtul ma tundsin, et parempoolne munasari on päris valus. Andis istudes ja astudes üsna tugevalt endast märku ja valu kiirgus lausa põlve välja. Ise veel mõtlesin samal ajal, et kuidas saab sellises olukorras üldse panustada kui ma liigun ringi nagu viimane sant ja nii valus on olla. Mida aeg edasi, seda hullemaks valu läks. Lõpuks olin ma valust kõveras ja kooberdasin voodisse, ise mõtlesin peas, et nüüd lendab see munasari koos mu munarakkudega õhku. Adios amigos! Ma ei saanud isegi magama jääda, sest see valu läks aina hullemaks ja külili oleks oli täielik põrgu. Võtsin valuvaigistit ja kui hommikul üles ärkasin, ei oleks nagu mitte midagi olnudki. Kõik oli hästi ja mitte miski tunda ei andnud. CD22 alustasin Duphastoniga.

Nüüd teadsin, et pean 12 päeva ootama enne kui testida saan. Need 12 päeva toppisin ma pilgeni tegevust täis, et mõtted ja liigsed lootused endast eemale hoida. Vaimselt olin ma kuidagi eriti viril ja agressiivne. Ma ei tea kas mu enesetunnet mõjutas hormoonravi aga ma olin täiesti absurde tõhk. Ma ainult mölisesin, virisesin ja nutsin. Mitte miski mulle ei meeldinud. Kõik oli vastik. Meie 12 päeva mööduski suuresti tülitsedes, sest ma lihtsalt pidin igast pisiasjast kinni haarama ja tüli tekitama. Ma lausa ootasin seda hetke, et Mürakas uksest sisse astuks ja ma saaks talle uut ja vana verbaalselt teha. No täiesti absurdne inimene! Mul endal hakkab ka halb kui ma sellele praegu mõtlen.

DPO10 mõtlesin teha esimese testi. Suurim viga üldse, sest see oli täiesti negatiivne. Ma ei tea mida ma üldse mõtlesin või lootsin, et nii vara testi tegin. Ega need munarakud turbiiniga pole. Keskmiselt jõuab munarakk 6-7 päeval emakasse, seejärel pesastub 2 päeva ja alles siis hakkab HCG mühinal kasvama. Igatahes olin mina täiesti pettunud. Valasin pisaraid ja saatsin kõik kuradile. Mõtlesin kuidas ma end juba järgmisel tsüklil süstin. DPO11 öösel tundsin, et emakas on krambid, sellised õrnad mis ennustavad punaste tulekut aga samas kuidagi teistmoodi ja jube tuttavad. Esimese raseduse ajal oli mul täpselt samamoodi. Järgmine hommik ehk DPO12 tegin uue testi ja sinna ilmus hele-hele teine triip. Ma ei suutnud seda kuidagi ära uskuda. Istusin ja nutsin voodis, sest kas meil päriselt õnnestus? Esimese korraga või? Kuna mul oli õhtul viiamane Duphastoni tablett (raseduse puhul tuleb sellega jätkata!) ja arstiga sai kokku lepitud, et positiivse testi puhul lähen annan kohe vereanalüüsi, et vajadusel jälg maha jääks, siis helistasingi Mürakale ja ütlesin, et mul on vaja Rakvere verd andma minna, sest me saime triibud! TRIIBUD! Käisin andsin oma vere ära ja seejärel pidin pea 3 tundi tulemust ootama. See oli närvesööv, sest ma ei teadnud mis sealt tuleb.

Peale 3 tundi ootamist valisin numbri ja helistasin laborisse.
Mina: Tere! Helistan hcg tulemuse pärast. Nimi Virge.
Töötaja: Jaa, kohe vaatame. Tulemus on... 77.93

Ma olin kui puuga pähe saanud, sest ma olingi rase. Ma olin päriselt rase! Lõpuks ometi! Ja kohe esimese stimulatsiooniga. Valasin oma õnnepisaraid ja olin maailma kõige õnnelikum naine. Andsin kohe oma arstile teada ja jätkasin Duphastoniga 1tbl. 2x päevas.

Kommentaare ei ole