17+2 ja tugev valu alakõhus

Rasedus on selline tore aeg mil terve alumine korrus venib, torgib, pistab, pakitseb, valutab jne. Nagu ma juba maininud olen, siis see kõik on äärmiselt normaalne, senimaani kuni ei esine regulaarseid kokkutõmbeid ja määrimist/veritsust.

17+2. Mu väike Sipu. Nüüd kus ta on juba tunduvalt suurem ei ole enam nii kergelt muna eristatav kui ta end üles surub. Küll aga on terve naba alune nagu üks suur vorst mida on nii naljakas tollel hetkel silitada kui ta on end otsustanud suruma hakata. 

Read More

16+1. Kohtumine uue ämmaemandaga ja ultraheli

Peale viimast verejooksu ei saanud ma enam üldse aru mida ma siin enam ootan ja passin. Pidevalt peksis sireen peas jalaga, et äkki oleks aeg endale hoopis Tallinnasse mõni kogenum ämmaemand valida. Mul ei olnud minu praeguse ämmaemanda vastu ka midagi aga need on need väikese koha ''rõõmud''. Kokkupuuteid minusuguste santidega oli tal kindlasti tunduvalt vähem, sest ta võttis mind kuidagi väga lihtsa rasedana. Näiteks oli mu tühja kõhu suhkur 5.2 ja see on juba näit millega saadetakse GTT testi tegema. Mind ei saadetud. Rääkisin südameaspiriinist. Tema arvates olevat see tänapäeval juba rohkem moeasi ja suur osa rasedatest võtavad seda. No olgu! Minu süda rahu ei andnud ja septembri lõpuks skoorisin endale aja Tõnismäe polikliinikusse uue ämmaemanda juurde.

Käisime Mustikaga sõbrapilti tegemas

Read More

15+1. Järjekordne verejooks

Ma ei tea kas valvetoa külastamisest on hakanud saama väikest viisi pühapäeva õhtune traditsioon aga siin ma taaskord olin, pühapäeva õhtul, wc-s ja veritsesin. Taaskord ei olnud mitte mingisugust märkigi sellest, et kohe varsti võiks alata verejooks. Ei valusid, kokkutõmbeid ega muud sellist. Käes oli 15+1 nädal ja ma ei oleks osanud arvatagi, et ma pean veel veritsusega rinda pistma. Istusin tardunult wc-s ja tundsin kuidas keha hakkas üleni värisema nagu haavaleht. Seekord oli verd rohkem ja see oli palju vedelam. Pole kahtluski, et südameaspiriin minu puhul toimis. See on muidugi tore aga nüüd rippus jälle üks küsimus õhus, kas see ei pruugi mulle hoopis karuteenet teha?

Sügise tulek tuletas mulle meelde, et karvase titega on vaja arstile minna ja ennetatavat närimistabletti osta, sest varsti hakkavad jälle kährikud ja rebased ümber maja hiilima. NB!Koera pilt läheb postitusega äärmiselt hästi kokku :D Tegelikult ma ei tea kuhu ma oma kaamera toppinud olen #rasedaaju

Read More

Meie esimesed 3 kuud

Meie esimesed 3 kuud möödusid üle kivide ja kändude aga siiski täis rohkelt õnne ja rõõmu. Sipu on nii tubli, et mul pole isegi sõnu selle kõige kirjeldamiseks. Meie teekond triipudeni ei olnud kõige lihtsamate killast ja mul on meeletult hea meel, et ma ei jäänud käed rüppes ootama, sest kes teab kus ma praegu alles oleksin. Okei, suure tõenäosusega valges pehmete seintega ruumis või ootaks seda õnnis päeva millal mu tsükkel ise mitte millegi peale paika läheb. Kui nüüd asjale tõsiselt peale vaadata, siis tegelikult võitsin ma oma jonniga meeletult palju aega ja minu saaga ei veninud aastate pikkuseks ning selle üle on mul tõesti väga hea meel.

Kõht hakkas mul täiskäigul paisuma 13+0 nädalal. Mürakas käsib mul vahest seina äärde seista, et ta saaks mu kõhtu mõõta ja siis heldinud olla. Poleks arvanud, et mõnele mehele kõhu kasvamine nii tugevalt peale läheb :D

Read More

13+0. Kaua oodatud Oscar uuring

Kätte oli jõudnud meie kaua oodatud päev. Oscar oli meil 3.09 ja kell 8.00. Seega äratus käis meil juba kell 5.30, sest noh, Mürakas ja tema kiiksud. Seekord sain ma temast isegi aru, sest hommikuti on Tallinna liiklus päris hull ja kuna nüüd olid veel paljudes koolides algamas aktused, siis pidime minema hakkama natukene suurema ajavaruga. Kohale jõudsime kell 7.30, Mürakas parkis auto ära, mina jõin oma kakao lõpuni, kammisin oma heinakuhja veel korra üle ja kell 7.40 läksime kohale.

Read More

12+0. Totaalne verejooks

Kätte oli jõudnud õhtu ning Mürakal oli kurk valus ja mõtles endamisi, et võtab pitsi Jägerit. Mõeldud tehtud. Mina läksin oma õhtusele wc tuurile ja Mürakas Mustikaga õue. Istusin õndsalt potil, hakkasin pühkima ja mida minu silmad näevad? Punane veri! Terve paber oli kattunud tulipunase värske verega, wc pott oli verd täis. Minu esmane reaktsioon oli ''OH SA VANA VI**''! Olgu mainitud, et tegelikult ei ole ma üldse ropu suuga aga see moment pani mulle sellise paugu, et ma olin täiesti šokis. Ma ei osanud midagi sellist oodatagi, sest valusid ega midagi muud kahtlast ei olnud eelnevalt olnud, seega see verejooks oli minu jaoks täiesti ootamatu. Mu käed hakkasid värisema ja ühtäkki oli wc ukse taga Mürakas.

Read More

10+5. Oletatavad sündroomid

Kätte oli jõudnud 9+4 ja aeg oli end rasedusega arvele võtta. Minust sai täitsa ametlik rase. Nii vahva. Kuna rasedus oli möödunud määrimistega ja tuli stimulatsiooni teel, siis arutasime Mürakaga kas teha ka Panorama test või mitte? Kuna sisetunne loeb ka midagi ja otseselt ma ei tundnud, et midagi halvasti oleks ja tegelikult polnud meil mitte mingisuguseid näidustusi ka, siis otsustasime, et hetkel pole selleks mõttet. Saame seda ka vajadusel natukene hiljem teha. Mainin kohe ära, et Panorama test on tasuline ja tuleb enda taskust kinni maksta, hind jääb sellel 600€ kanti. Samal päeval kui ma end arvele võtsin, andsin ära ka analüüsid Oscar uuringu jaoks. Ma ei kavatsenud seda riiklikusse haiglasse tegema minna, sest tahtsin professionaalset lähenemist. Aga kuuldes kuidas mõnel võtab uuring pool tundi ja teisel ainult 15 minutit, siis oli kindlam kohe erakliinikusse panustada. Arst ütles mulle samal päeval, et ta helistab mulle kui midagi natukene vale tundub. Mind pani see muidugi kukalt kratsima, sest ainuüksi hormoonide järgi ei tehta kunagi järeldusi! Mis kõige naljakam, siis sellel samal visiidil pakuti (või õigem oleks öelda, et suruti) mulle väga sihikindlalt Panorama testi peale, millest me siiski loobusime.

Read More

7+1 ja 8+5. Issand, miks mul määrib?

Minu õnnelik ja muretu meel ei kestnud kahjuks kaua. 2 päeva peale ultraheli hakkas tulema õrnalt helepruunikat voolust. Algul vähem ja pärast juba natukene rohkem. Olgem ausad, see tõmbas tuju nulli ja klomp tõusis kurku, sest mul tekkis meeletu hirm. Mida mitte teha kui sul on meeletu hirm ja tiksud teadmatuses? Googeldada. Palun, ärge googeldage, see teeb asja ainult hullemaks! Kergem ei hakka kohe kindlasti. Üldiselt on foorumites põhilised vastused määrimistele, et rasedus on peetunud. Võid kohe puhastusse minna, sest noh, kindlasti on rasedus peetunud, midagi muud ei tule kõne allagi. Seetõttu võikski googeldamine sellistel hetkedel ära ununeda.

Read More

5+2 ja 6+2. Tühi lootemuna

Raseduse algus oli minu jaoks pehmelt öeldes paras piin. Peale seda kui ma sain oma triibud kätte algas uuesti vana tuttav rebiv valu, mida olin tundnud ka kõige esimesel korral. Ma ei tea kas mu emakas andis sellega märku, et mul peaks punased olema või ta lihtsalt niisama venis. Igatahes olin ma valudest kõveras ja neelasin No Spa tablette mis natukenegi valusid leevendas. 4+3 läksime me Saaremaale ja seal oli olukord kus ma reaalselt arvasin, et mu munasari lendab õhku. Mul lõi krambi taoline valu  munasarja, mis omakorda lõi kõhu paiste. See oli nii hirmus, et ma juba mõtlesin emosse pöördumisele, sest mine tea äkki on emakaväline rasedus ja see on ju üsna ohtlik asi. Õnneks peale No spa manustamist kadus see ühel hetkel ära. Umbes 5+0 kadusid need valud täielikult. Küllap see oli põhjustatud sellest, et mul oleksid pidanud looduse poolt punased olema.

Read More