10+5. Oletatavad sündroomid

Kommentaare ei ole
Kätte oli jõudnud 9+4 ja aeg oli end rasedusega arvele võtta. Minust sai täitsa ametlik rase. Nii vahva. Kuna rasedus oli möödunud määrimistega ja tuli stimulatsiooni teel, siis arutasime Mürakaga kas teha ka Panorama test või mitte? Kuna sisetunne loeb ka midagi ja otseselt ma ei tundnud, et midagi halvasti oleks ja tegelikult polnud meil mitte mingisuguseid näidustusi ka, siis otsustasime, et hetkel pole selleks mõttet. Saame seda ka vajadusel natukene hiljem teha. Mainin kohe ära, et Panorama test on tasuline ja tuleb enda taskust kinni maksta, hind jääb sellel -600€ kanti. Samal päeval kui ma end arvele võtsin, andsin ära ka analüüsid Oscar uuringu jaoks. Ma ei kavatsenud seda riiklikusse haiglasse tegema minna, sest tahtsin professionaalset lähenemist. Aga kuuldes kuidas mõnel võtab uuring pool tundi ja teisel ainult 15 minutit, siis oli kindlam kohe erakliinikusse panustada. Arst ütles mulle samal päeval, et ta helistab mulle kui midagi natukene vale tundub. Mind pani see muidugi kukalt kratsima, sest ainuüksi hormoonide järgi ei tehta kunagi järeldusi! Mis kõige naljakam, siis sellel samal visiidil pakuti (või õigem oleks öelda, et suruti) mulle väga sihikindlalt Panorama testi, millest me siiski loobusime.

Nädal aega hiljem kui rasedust oli juba 10+5 nädalat, helises mu telefon. Mulle helistas minu arst. Alustas juttu sellega, et ta lubas mulle helistada kui midagi valesti tundub. Niisiis, ta helistas.

Arst: Tere! Ma lubasin helistada kui ma vereanalüüsides midagi halba näen. Aga alustame võetud veresuhkrust. Tühja kõhu veresuhkur oli 5.2 ja seda tuleks uuesti korrata. Ärge sööge puuvilju, mett, magusat, mitte midagi mis sisaldab suhkrut.
Mina. Tere! Issand, mis mul on nüüd siis rasedusdiabeet või?
Arst: Kindlat ei saa veel midagi öelda, teeme uue analüüsi, siis vaatame edasi.
Mina: Olgu.
Arst: Oscar uuringu vereanalüüsid olid halvad ja paigast ära. 
Mina: Ja millele see otseselt viitab?
Arst: Sellele, et suure tõenäosusega on lootel sündroom ja selleks on vaja kindlasti homme tulla ja Panorama test ära teha. Peale seda saame edasi vaadata. Võib ka olla juhus, et platsentas on halb verevarustus aga seda saab ravida.
Mina: Ahah (ma ei osanud rohkemat öelda, ma olin täiesti šokis)
Arst: Ootan teid homme siia Panorama testi tegema. Kena päeva!
Mina: Head aega!

Peale kõne lõppu olin ma täiesti kivis. Ma ei saanud algul üldse aru, et mis see nüüd siis oli? Sa kurjam helistad ja ütled, et põhimõtteliselt on mu lapsel sündroom aga äkki kui veab, siis on hoopis halb verevarustus ja lõpuks soovid veel kena päeva ka. Ma olin täiesti löödud. Kui mulle meie jutuajamine lõpuks kohale jõudis, siis ma lihtsalt purskasin nutma, ma olin endast nii väljas. Nii pikk tee oli käidud ja nüüd sellised uudised. Terve pool tundi möödus ahastusest nuttes, lõpuks kui mu silmad juba täiesti paistes olid, pea valutas, otsustasin Mürakale helistada ja rääkida mida ma just kuulsin.

Mina: Ma lähen homme Panorama testi tegema.
Mürakas: Miks?
Mina: Arst helistas ja ütles, et suure tõenäosusega on lapsel sündroom, sest hormonaalsed näitajad verest olid väga halvad ja alla normi.

Seejärel lõpetasin kõne ja nutsin edasi. Ma hakkasin ette mõtlema ja see kõik tundus mulle nii ebaaus ja vastik. Ma olin siiani suutnud kõigest välja tulla ja nüüd tundus, et teele tekib reaalne probleem mis võib jalad täielikult alt lüüa. Lõpuks olin ma nii palju nutnud, et mu emakas tõmbas täiesti toonusesse, see oli nii valus, et ma sain aru, et oleks vaja oma vesistamine ära lõpetada ja päev korraga edasi elada ning mitte oma last maha kanda. Mõtlesin, et läheks veel dramaatiliselt õue, ajaks käed laiai ja kohe küsiks, et mis järgmiseks? Noh, hirmust ma muidugi ei läinud, sest kes teab mis sealt veel tuleb. 

Rääkisin oma sõbrannaga kes arvas, et ma ei peaks Panoramat tegema, nii talle kui mulle tundus see natukene manipulatsioonina. Ma olin juba nii kaugel, et vastused oleksin saanud alles samal päeval kui oleks olnud Oscar uuring. Ma ei oleks aega võitnud. Teisalt ei arvestata kunagi vereanalüüse üksinda vaid koos ultraheliuuringuga. Kui Panorama oleks olnud korrast ära, siis reaalselt ei oleks puhastust tehtud ainuüksi selle tulemustel vaid ma oleks pidanud ikkagi valima looteveeuuringu ja koorioni biopsia vahel. Seega oleks ma oma kindlad uudised kätte saanud alles 17+ nädalaks. Kõige naljakam selle kõige juures oli see, et mu sisetunne ei andnud märku, et midagi valesti oleks. Ja sisetunne ise loeb ka ju midagi. Mulle tundus hinges, et tegelikult on kõik korras. 

Ma olin väga pettunud, et arst mu niimoodi ära hirmutas. Veel samal päeval otsustasin, et ma ei tee Panoramat, sest ma ei taha ja ongi kõik. Seejärel helistasin Dr. Šoisi registratuuri. Rääkisin nutt kurgus oma loo ära ja küsisin kas neil oleks mulle aega pakkuda. Ma teadsin, et ma ei pruugi aega saada, sest Oscarini oli jäänud ainult 3 nädalat aga neil on ajad alati suht täis olnud. Lisaks oli neil augusti viimasel nädalal puhkus. Minu õnneks leiti mulle aeg kui rasedust oleks pidanud olema 13+5 ehk üsna viimasele minutile. Oi kui õnnelik ma olin. 

22.08 läksin andsin oma uued vereanalüüsid, samal ajal vabanes 1 aeg ning see pakuti mulle. Ehk ma sain Oscar uuringusse 2 päeva varem. Oscari aeg oli 3.09 ja hommikul kell 8.00. Verd andes mõõdeti mu pikkus, vererõhk, kaal, küsiti erinevaid küsimusi ja see õde oli nii tore. Mul oli seal nii hea ja rahulik olla. Kui veri oli antud, tuli jääda oma ultraheli ootama. Need nädalad olid rasked, sest hirm oli meeletu. Kuigi mu sisetunne oli rahulik, tundsin ma ennast mingil määral ohustatuna. Mõtlesin veel viimasel hetkel, et äkki ikka peaks Panorama ära tegema? Aga õnneks jäi kaine mõistus peale. Mürakas tundis end hästi ja rahustas mindki, sest tema sisetunne oli ka hea, ta oli täiesti kindel, et beebil on kõik hästi ja asi pole kindlasti sündroomides.

Kommentaare ei ole