12+0. Totaalne verejooks

Kommentaare ei ole
Kätte oli jõudnud õhtu. Mürakal oli kurk valus ning mõtles, et võtab pitsi Jägerit. Mõeldud tehtud. Mina läksin oma õhtusele wc tuurile ja Mürakas Mustikaga õue. Istusin õndsalt potil, hakkasin pühkima ja mida minu silmad näevad? Punane veri! Terve paber oli kattunud tulipunase värske verega, wc pott oli verd täis. Minu esmane reaktsioon oli ''OH SA VANA VI**''! Olgu mainitud, et tegelikult ei ole ma üldse ropu suuga aga see moment pani mulle sellise paugu, et ma olin täiesti šokis. Ma ei osanud midagi sellist oodatagi, sest valusid ega midagi muud kahtlast ei olnud eelnevalt olnud, seega see verejooks oli täiesti ootamatu. Mu käed hakkasid värisema ja ühtäkki oli wc ukse taga Mürakas.

Mürakas: Mis juhtus?
Mina: Mul tuleb praegu täiega palju verd!
Mürakas: MISASJA!? Õigest august või?
Mina: Mis õigest august? Muidugi õigest, mis sa arvad, et ma ei tee oma aukudel vahet või? Nalja teed?
Mürakas: Ruttu emosse! Ma helistan Martale.

Tollel hetkel ma lihtsalt istusin potil ja olin täiesti kinni. Ma ei osanud mitte midagi mõelda ega teha. Ma olin nii meeletult hirmul. Jälgisin ainult seda kas verd tuleb juurde või ei. Minu õnneks ei tulnud rohkem verd. See oli täpselt midagi sellist nagu keegi oleks korra kraani lahti keeranud ja seejärel kohe kinni. Poole tunni pärast jõudis Marta ja viis meid emosse. Terve tee möödus pingelises vaikuses. Ma ei teadnud mida oodata, kas tõesti oligi meiega kõik? Mind painas ainult mõte, et meie laul on jälle lauldud.

Taaskord emosse jõudes ei pidanud ma kaua ootama. Üsna kiiresti sain löögile ja veel kiiremini suunati mind günekoloogia osakonda. Olin ju teistele juba vana tuttav. Kell oli umbes 11 õhtul, terve haigla oli täiesti vaikne. Emo õde suunas mu otse valvekabinetti kus ma jäin valvearsti ootama. Mürakas ootas mind ukse taga. Vahepeal lendas sisse üks ämmaemand.

Ämmaemand: Noh jälle veritsed või?
Mina: Oli jah äkiline värske verejooks
Ämmaemand: Valvearst kohe tuleb!

Ausalt öeldes olin ma täiesti šokis ämmaemanda suhtumisest. Mis mõttes sa lähed ja küsid rasedalt naiselt sellise üleoleva tooniga, et noh jälle veritsed või? See ei ole ju eetiline! Niigi on hull ja närvesööv seis ja siis tuleb mingi tädike kaagutama. Nagu mul endal poleks tõesti mitte midagi targemat teha kui Rakvere emo uksi kulutada. No andke andeks eks!

Mõne minuti pärast astus kabinetti pisike priske tädi. Oli tugeva vene aktsendiga. Istus laua taha ja hakkas mu kaustikut täitma. Küsis küsimusi ja vahepeal oli mul reaalselt selline tunne, et ta ei saa üldse kohe aru mida ma talle räägin. Igatahes saatis ta mu lõpuks pukki. Ronisin pukki ja uh võis alata.

Arst (vihaselt): Ma ei näe siin küll mitte midagi. Miks põis nii täis on? Nii ei näe mitte midagi. Mine käi wc-s.

Ma tõesti ei teadnud, et põis nii kiiresti täis saab, sest enne emosse astumist käisin ma wc-s ära ja sellest oli heal juhul veerand tundi möödas. Käisin wc-s ära, vaatasin, et verd rohkem ei tuleks ja läksin tagasi pukki. Arst lasi puki kõrgemaks, seega päris jõhker oli sinna ronida, nagu oleks tegelenud mägironimisega keset ööd.

Arst: No näed, palju parem kohe. 
(sonkis seal anduriga ringi)
Arst: Ma ei näe siin erilist midagi. Näed, loode on siin, see peaks olema pea. Loode ei liiguta üldse ehk aktiivne tegevus puudub ja see pole üldse normaalne.
(sonkis edasi)
Arst: Ma ei tea. Südametööd ei leia. Lootel südametöö puudub.

Tollel hetkel ma lihtsalt vajusin nii ära, et ma ei osanud mitte midagi teha ega mõelda. Ma olin täiesti löödud ja hakkasin seal samas nutma. Pisarad lihtsalt jooksid. Arst sonkis samal ajal anduriga edasi, suunas mu pilgu ekraanile ja rõhutas, et seal ei toimu mitte midagi. Sellele on siiani nii valus ja õudne mõelda. Ma mõtlesin ainult oma peas, et taaskord jäime me oma pisikesest ilma ja mis nüüd saab? Ma ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Nutsin seal pukis, kogu mu keha tõmbas täiesti krampi, põlved ja käed hakkasid värisema ja ma tundsin, et mul hakkas nii paha, et vaju või seal samas kokku. Vaatasin ekraani ja järsku nägin äkilist liigutust. Mu väike Käblik lükkas jalad sirgeks ja kukkus kätega vehkima. Seda nähes ma tundsin kuidas kogu mu keha pingest vabanes ja jumal tänatud, meie Käblik oli täiesti terve!!! Siis ma juba naersin läbi pisarate ja nutsin õnnest. Näha teda seal siputamas oli nii imeline.

Arst: Aa, näe, liigutas, on ikka elus. Suurus on 12+0. Miks teil on vaja iga verejooksu peale emosse joosta? See on lihtsalt traumeerimine. Aitab küll, tulge nüüd alla.

Arst kõndis puki juurest lihtsalt minema ja ei lasknud seda isegi alla. Ma mõtlesin, et ma kukun end enne vigaseks kui sealt alla saan. Mind jahmatas see etteheide, et ma emosse tulin. Ma ausalt ei tea kumb oleks traumeerivam olnud, kas kodus istumine või kontrollis ära käimine ja põhjuste välja selgitamine?

Arst: Ma ei tea miks verejooks tekkis. Ultrahelis midagi kahtlast ei näinud, seega põhjus on teadmata.
Mina: Kas ma võin koju minna kui kõik näis korras olevat?
Arst. Kas sa tahad, et su rasedus ära katkeks või? Jääd haiglasse!



Saatsin Müraka raske südamega ära ja andsin taaskord uued vereanalüüsid mis olid muidugi korras. Ja ravi sain peale täpselt selle sama mis eelmine kord. Lihtsalt niisama ja igaks juhuks. Kui ma eelmine kord mõtlesin ja tundsin kuidas mu haavad lahti rebenesid, siis seekord oli täielik deja vu, sain lausa paki soola oma haavadele peale. Mind pandi täpselt samasse palatisse ja voodisse kus ma olin siis, mil mu rasedus peetus. Vot see oli alles täiesti kohutav ja täielik piin minu jaoks. Ma tundsin kuidas ma ei suuda seal olla ja ma pean sealt minema saama.

Hommikul tuli tööle arst kes mulle meeldib ja kellega on meil hea klapp. Tema tegi mulle uue uh parema masinaga. Kontrollis kõik üle ja isegi tema ei leidnud veritsuse põhjust ning see pani arsti enda kukalt kratsima. Käbliku süda lõi ilusti regulaarselt ja ta oli hästi aktiivne. See tegi lausa arstile nalja, sest ta ei saanud Käblikut korralikult mõõta kuna too vingerdas ja vusserdas ringi. Küll aga jäi arstile silma pisike irdumise koht aga see oli juba niivõrd vana, et selle pärast ta muret ei tundnud. Veel mainis ta mulle seda, et ''kolleeg'' Tartust oli näinud uh-s vaheseina jääki! Ehk mul hõljub mingi jääk emakas ringi. Ma ei saanud essugi aru, pigem tekkis huvi selle kolleegi vastu Tartust. Kaua aega mööda ei läinud kui ma selle arsti üles leidsin ja noh, mul läks veel vist isegi hästi, sest tema arvustused olid nagu õudukast. Ta peaks töötama pigem tapamajas mitte naiste õrnade kehaosadega. Täiesti õudne lihtsalt. Ma mõtlen siiani, et mis siis oleks saanud kui Käblik olekski edasi seal rahus tukkunud. Kas see arst oleks mu kohe öösel puhastusse saatnud või oleks ikka kordus uh teinud? Üldse, ega kõhubeebid 24/7 ei vingerda, nemad ka magavad. Mul tõusevad siiani ihukarvad püsti kui ma sellele mõtlen. See seik on üks nendest mille ma tahaks oma mälust täielikult kustutada, sest...ma ei leia isegi sõnu. Nende nädalate jooksul olen ma mõistnud, et keegi kusagil kaugel hoiab meid.

Kui ma olin 3 päeva haiglas olnud, oli mul sellest kõigest nii kõrini, et ma nõudsin arstilt haiglast välja kirjutamist. Sain ka. Sest reaalselt veritsemise põhjust ei leitud, Käblikuga oli kõik parimas korras ja lamada võisin ma kodus ka. Lisaks oli mul meeletu kõhukinnisus mida arstid tahtsid juba haiglas hakata ravima aga millele ma väga tugevalt vastu seisin. Seal on 2 palatit kõrvuti, nende peale on jagamisel 1 wc ja selle wc uksed ei käi lukku. No olge nüüd? Vaevalt keegi üldse tahaks haigla wc-s enda soolikat sirgeks lasta. Peale veritsust määris mul helepruunikat voolust umbes 3-4 päeva ja mitte iga kord kui wc-d külastasin.

Kommentaare ei ole