Kätte oli jõudnud meie kaua oodatud päev. Oscar oli meil 3.09 ja kell 8.00. Seega äratus käis meil juba kell 5.30, sest noh, Mürakas ja tema kiiksud. Seekord sain ma temast isegi aru, sest hommikuti on Tallinna liiklus päris hull ja kuna nüüd olid veel paljudes koolides algamas aktused, siis pidime minema hakkama natukene suurema ajavaruga. Kohale jõudsime kell 7.30, Mürakas parkis auto ära, mina jõin oma kakao lõpuni, kammisin oma heinakuhja veel korra üle ja kell 7.40 läksime kohale.
Tunne oli natukene hirmus aga süda oli nii rahulik. Ainus millele ma mõtlesin oli see, et ta pisikene südameke lööks. Ma ei tundnud otseselt, et sealt nüüd midagi halba tuleks. Keskkond kus me mõned minutid ootasime õhkas sõbralikusest ja see muutis ka meie meeleolu palju paremaks ja rahulikumaks. Kaua me ootama ei pidanudki, sest 7.50 saime juba sisse.
Tervitasime arsti, arst suunas mu kušetile ja Mürakas istus minu kõrvale toolile. Enne uh algust küsis arst ,et kas mul on olnud määrimist ja verejookse, mille peale ma vastasin jaatavalt, sest just nädalake tagasi olin ma ju haiglas verejooksu tõttu. Dr. Šois ütles kohe ära, et see on tingitud platsentast. Me saime oma vastuse juba enne kui uh oli alatagi jõudnud. Peale pikemat jutuajamist võis uh alata. Ma olin nii elevil, et ma saan lõpuks ometi kõhu pealt uh-d. Ma ei tea mida Sipu seal tegi aga ta oli täpelt sellises asendis, et arstil oli temaga üsna raske. See tähendas seda, et ma sain üle poole tunni vaginaalset uh-d, nii palju minu ''kõhu pealt'' uh-st. Äge!
Igatahes oli mulle foorumitest ja mujalt palju silma jäänud see, et Dr. Šois ei ole eriline jutumees, et ta on vaikne ja vajadusel vastab küsimustele. Meie ise Mürakaga ei tahtnud teda uh ajal segada ka ja lasime tal rahus omi asju ajada, seega küsimusi me talle ei pildunud vaid ootasime uh lõppu, et siis küsida. Kuna Dr. Šois teadis minu muredest ja põhjustest, siis ta oli ikka väga aldis kõigest rääkima ja seletama. Kuigi minu hormoonid olid kurjad, ei viidanud need sündroomidele vaid hoopis platsenta kehvale verevarustusele. Uh-d tehes näitas arst meile kõike ja seletas nii hästi lahti, et see tõi täieliku südamerahu. Ma olin nii rahul ja õnnelik.
Arst: Väärarengutele viitavad tavaliselt loote väljaarenemata jäsemed. Näiteks on väärarenguga loodetel väike ja väljaarenemata lõug aga teie pisikesel on lõug väga ilus ja mõõtudes. Teiseks on kuklavolt, teil on 1,6mm, mis on väga hea näit ja jääb igati normi piiridesse. Siin on ilus väike nina mis on ilusti luustunud...
Ja nii põhjalikult seletas ta meile kõik lahti. Uh oli täiesti perfektne. Meie Sipu oli täiesti terve ja perfektne. Kõik vajalik oli olemas, pisikesed kopsud, süda, neerud, magu, kõrvad, kõik oli nii ilus. Ma tundsin kuidas üks suur murekoorem oli õlgadelt maha langenud. Pukis olles hakkas vahepeal väiksest hirmust põlv värisema, siis Dr. Šois pani käe põlve peale ja rahustas mu maha. Ausalt öeldes on ta mulle nagu minu kangelane. Isegi Mürakas oli nii liigutatud, sest tegemist on tõesti meeletult hea ja korrektse arstiga. Tema poole tasub alati oma muredega pöörduda.
Kõige kauem läks aega platsenta verevarustuse mõõtmisega. Ta tegi seda väga täpselt ja mitmeid kordi. Ei olnud midagi sellist, et siuh-sauh ja korras, võid minna. Kuna mu platsenta oli juba probleemne, siis tuli seda ka väga täpselt uurida ja vaadata. Õnneks väljus platsentast 3 vääti nagu peab. Asetses tagaseinas ja üleval paremas nurgas, seega asukoht oli ka hea. Aga vot see verevarustus. See pani meile väga suure põntsu. Kui sündroomidega seonduvad ohud langesid meeletult madalale, siis preeklampsia ja üsasisese kasvupeetuse riskid tõusid taevasse. Preeklampsia enne 34. nädalat oli 1:89 ja enne 37. nädalat 1:27. Üsasisese kasvupeetuse risk oli 1:13 ehk üsna nukker ja muret tekitav. See tähendas seda, et ma pidin hakkama võtma igal õhtul enne magama minekut 150mg südameaspiriini (!), et verd vedeldada. Ma ei tea kas see toimib või mitte aga looteanatoomias peaksin teada saama kas oli kasu või ei olnud, siis annan uue vereproovi ka, et riskid ümber hinnata.
Emotsioonid mis meid valdasid olid vaatamata preeklampsia ja kasvupeetuse riskile võimsad. Näha esimest korda oma pisikest inimest nii hästi oli võimas. Vaadata kuidas ta seal ringi siputas ja oma kätega lehvitas. Lihtsalt oivaline. Isegi Mürakas kes tavaliselt ei nuta, poetas heldimusest paar pisarat. Vaadata kedagi keda me nii kaua olime oodanud, see oli imeline. Lugesime ükshaaval kõik sõrmed ja varbad üle, kõike oli 5 ja lätlast ei tule :D Peast pepuni oli pikkuseks 6.75cm. Kõige selle kõrvalt leidis Dr. Šois kestadevahelise hematoomi mis oli 3,7cm pikk ja 0,4cm lai. Tuli leppida olukorraga, et mingil hetkel võib veel määrida, sest see hematoom peab vaikselt tühjaks immitsema või ära imenduma. Seda, mida too teha kavatses, polnud meil aimugi. Vastuse annab ainult aeg.
Kuigi kõik oli korras ja vastas normidele, olevat ta meil natukene tillukene aga selle peale ütles arst, et isale meeldivadki tillukesed naised (mitte, et ma nüüd nii tilluke oleks :D). Meie uh lõppes 8.30, seejärel saime küsimusi küsida. Kuna Dr. Šois seletas uh ajal kõik nii põhjalikult lahti, siis mul ei olnudki midagi eriti konkreetset küsida. Ainult väljendasin oma hirmu preeklampsia ja kasvupeetuse kohta, mille peale arst mu maha rahustas, sest üldiselt südameaspiriin ikkagi aitab raseduse ilusti lõpuni kanda. Lisaks kaldus meie tilluke Sipu tüdruku poole ja nagu arst ütles, siis tüdrukud on võitlejad ja selles ma isegi ei kahtle. Peale visiiti saime kaasa väikse vihiku taolise raamatu kus olid kõik ultrahelis nähtu ja andmed sees + pildid lootest, südamest. Tähtaeg uh järgi 11.03 ehk täpselt Müraka sünnipäev :)
Ära läksin siiski rahuliku südamega ja rõõmsa meelega, endal käis peas ringi ainult mõte, et me saame endale pisikese tütre ja minu õnneks oli suurem oht varsti möödas. Rasedust oli 13+0 nädalat, seega ainult 6 päeva oli esimese ja kõige ohtlikuma trimestri lõpuni. Enne kui me uksest välja astusime, panime aja looteanatoomiasse. Looteanatoomia on meil 24.10 ja kohe hommikul kell 8.00. Mulle meeldivad varased ajad :D Rasedust on selleks ajaks 20+2.
Postita kommentaar