15+1. Järjekordne verejooks

Kommentaare ei ole
Ma ei tea kas valvetoa külastamisest oli hakanud saama väikest viisi pühapäeva õhtune traditsioon aga siin ma taaskord olin, pühapäeva õhtul, wc-s ja veritsesin. Taaskord ei olnud mitte mingisugust märkigi sellest, et kohe varsti võiks alata verejooks. Ei valusid, kokkutõmbeid ega muud sellist. Käes oli 15+1 nädal ja ma ei oleks osanud arvatagi, et ma pean veel veritsusega rinda pistma. Istusin tardunult wc-s ja tundsin kuidas keha hakkas üleni värisema nagu haavaleht. Seekord oli verd rohkem ja see oli palju vedelam. Pole kahtluski, et südameaspiriin toimis. See on muidugi tore aga nüüd rippus jälle üks küsimus õhus, kas see ei pruugi mulle hoopis karuteenet teha?

Läksin magamistuppa, istusin voodi peale ja teatasin Mürakale, et ma jooksen jälle verd. Ise samal ajal värisesin. Näha oli, et Mürakas ehmatas ära aga üritas kainet mõistust säilitada. Me ju tegelikult teadsime mis seda veritsust suure tõenäosusega tekitas. Oeh, see platsenta! Võtsin ruttu oma lootedoppleri, lasin kõhule aloe vera geeli ja hakkasin südametööd otsima. Sekundiga oli südametöö käes ja võisime rahulikumalt hingata. Kuna eelmisel korral läksime me Rakvere ja ma sain sealt kogemuse mis mu jäädavalt ära hirmutas, siis seekord otsustasime üksmeelselt Pelgulinna valvetoa kasuks. Peale selle olin ma 100% kindel, et kui ma Rakvere läheksin, siis sinna ma jälle jääksingi ja suure tõenäosusega saaks verejooksu peatavat ravi, mis oleks täielik vastand minu praegusele ravile.

Kuna ma kuulsin doppleriga südametööd, siis Tallinna poole sõit oli mingil määral hingeliselt talutavam. Ma ju reaalselt teadsin, et pisikene süda lööb. Verejooks oli äärmiselt hirmus aga kainet mõistust oli vaja säilitada. Kuigi noh, minu kaine mõistus sai juba samal õhtul otsa!

Kell oli vist 11 öösel kui me Pelgulinna valvetuppa jõudsime. Minu õnneks olid ämmaemandad ja valvearst vabad ja nad said kohe minuga tegelema hakata, seega ootama ma ei pidanudki. Algul läksin ämmaemanda juurde kes minu käest täiendavaid küsimusi küsis. Nii kaua oli kõik arusaadav kui vere kogust küsiti. Väga raske on verekogust hinnata kui sa avastad selle alles siis kui see juba potis on. Mõtlesime mis me mõtlesime aga lõpuks arvasime, et eks kindlasti pihu täis seda oli. Valvetoas olles käisin veel wc-s ja täpselt nagu esimesel korral, oli ka seekord. Enam ei tulnud mitte tikagi verd. Peale wc-s käiku hakkas ämmaemand doppleriga südametööd otsima. Leidis kohe, milline hingerahu. Nii ilus, kiire ja regulaarne. Peale seda kui ta oli loo kirja pannud, südamelöögid üles otsinud, saatis ta mu valvearsti kabinetti.

Valvearst oli noor, brünett naine. Ta oli nii sõbralik, mõistev ja asjalik. Vaatas mu loo üle. Küsis mõned täiendavad küsimused ja seejärel saatis pukki, et uh teha. Kontrollis kõik vajaliku üle ja ütles põhjuse. Nagu me arvasime, siis tegemist oligi platsentaga, vana sindrinahk hakkas vaikselt tagaseinast eesseina nihkuma ja sellest tekkiski verejooks. Õnneks platsenta emakasuuet ei katnud. Oli lihtsalt eesseina nihkunud ja natukene madalamale laskunud. Käblikuga oli kõik parimas korras, siputas ringi, süda lõi regulaarselt ja oma suuruselt vastas ka õigele ajale. Mis sa hing veel tahad? Peale uh lõppu ütles valvearst, et suure tõenäosusega võib veel määrida või vähesel määral verd joosta aga see ei ole beebile ohtlik ja olgu ma rahulik.

Ma ei tea kas verd nähes saab üldse rahulik olla? Minul isiklikult tekib küll väikest sorti paanikahoog, sest hirm võtab võimust ja ma ei näe enda sisse, ma ei tea mis seal toimub ja väga raske on oma pisikese inimese pärast mitte muretseda.

Igatahes, enne ära minekut võttis ämmaemand veel vereanalüüsid, et kontrollida põletikunäite ja hemoglobiini. Kuna ma olin eelnevalt Rakveres käinud TSH analüüsi andmas ja too vene baba kes verd võttis oli vist väga vale jalaga tõusnud, siis mu veen oli nii ära retsitud ja sinine, et isegi ämmaemand ütles, et keegi on päris kõva tööd mu veenide kallal teinud. Õnneks leidis ta mu veeni üles ja täiesti imeline aga ma ei tundnud mitte midagi kui ta mult verd võttis. Lihtsalt oivaline. Peale vere andmist istusin natukene kabinetis ja hoidsin oma nõelast tekitatud augul survet peal, sest noh südameaspiriin...veri hüübis väga raskelt.

Pelgulinnast läksin ära suure südamerahuga. Käblikuga oli kõik hästi ja minusse endasse suhtuti hästi. Töötajad olid nii toredad. Mitte keegi ei turtsunud minuga ja kõik olid nii vastutulelikud. Rakvere valvearstidega nagu öö ja päev. 

Koju jõudes käisin viimasel wc ringil ja oh häda, verd hakkas jälle tulema. Ma olin täiesti löödud, sest selle kõige nägemine oli minu psüühika jaoks juba liiga palju. Mul oli vaimselt niigi meeletult raske ja ängistav ning see vere nägemine ei teinud mitte midagi paremaks. Ma istusin lihtsalt tund aega oma voodi peal, lootes, et veri jääb kinni ja ma ei pea seda enne sünnitust enam iial nägema. Kui ma tund aega hiljem taaskord wc-s käisin, oli vaatepilt sama, verd lihtsalt voolas. Ma läksin lihtsalt paanikasse. Ma ei talunud seda sugugi aga tuli leppida, et midagi muud teha pole ja ma pean selle välja kannatama. Ma ei saanud terve öö magada, sest ma lihtsalt värisesin ja kartsin. Hommikul kui uuesti wc-s käisin, siis minu õnneks oli verejooks pidama jäänud ja ainus mis mind kummitas, oli pruun voolus. Seda voolust tuli mul pea nädal aega. Õnneks oli mul nädala aja pärast ämmaemand.

Lõuna ajal helistasin Pelgulinna valvearstile ja küsisin oma analüüside kohta, õnneks oli nendega kõik korras. Järgmiseks kirjutasin Dr. Šoisile oma läbielatust ja küsisin kuidas see verejooks lootele võis mõjuda. Dr. Šois rahustas mu maha ja ütles, et sellised pisemad verejooksud beebit ei mõjuta, tema ei saa arugi, et seal üldse midagi toimub ning kutsus mu uuel nädalal uh-sse.

Sügise tulek tuletas mulle meelde, et karvase titega on vaja arstile minna ja ennetatavat närimistabletti osta, sest varsti hakkavad jälle kährikud ja rebased ümber maja hiilima. NB!Koera pilt läheb postitusega äärmiselt hästi kokku :D Tegelikult ma ei tea kuhu ma oma kaamera toppinud olen #rasedaaju

Kommentaare ei ole