16+1 ehk kohtumine uue ämmaemandaga ja 16+3 uus ultraheli

Kommentaare ei ole
Peale viimast verejooksu ma ei saanud enam üldse aru mida ma siin enam ootan ja passin. Pidevalt peksis sireen peas jalaga, et äkki oleks aeg endale hoopis Tallinnasse ämmaemand valida. Mul ei olnud minu praeguse ämmaemanda vastu ka midagi aga väikese koha ''rõõmud''. Kokkupuuteid minusuguste santidega oli tal kindlasti vähem, sest ta võttis mind kuidagi väga kerge rasedana. Näiteks oli mu tühja kõhu suhkur 5.2 ja see on juba näit millega saadetakse gtt testi tegema. Mind ei saadetud. Rääkisin südameaspiriinist. Tema arvates olevat see tänapäeval juba rohkem moeasi ja suur osa rasedatest võtavad seda. No olgu. Minu süda rahu ei andnud ja septembri lõpuks skoorisin endale aja Tõnismäe polikliinikusse uue ämmaemanda juurde.

Enne kui ma ta endale välja valisin, uurisin foorumites ringi ja kõik tagasiside mida mul õnnestus lugeda, oli äärmiselt positiivne, seega sai temast minu väljavalitu. Panin Ipatsiendis endale aja ja voilaa, kõigest nädalake ootamist.

Nüüd oma kogemustest võin öelda, et Tõnismäe polikliinik on kõige hullem koht kuhu autoga minna, sest seal pole mitte kuhugi parkida. Sellel õnnis päeval tuli veel too paavst ka Eestisse ja pooled tänavad olid kinni pandud. Õnneks on polikliiniku lähedal suur parkimismaja, umbes 3-4 minutit kõndimist (ma ei viitsi enam üldse kõndida) . Mina  ise olin hästi  positiivselt meelestatud ja elevil. Nii äge. Saan endale uue ämmaemanda ja puha. On teine noor ka ja äkki on kergem omavahel seda usaldussidet luua.

Ukse taga ei pidanud ma kaua ootama, sain enne oma aega juba sisse. Istusin laua taha ja kukkusin jutustama. Terve ruum oli sõbralikust ja positiivsust täis. Ämmaemand oli sõbralik, naeratas ja küsis kuidas end tunnen. Algul vaatasime need klassikalised andmed üle ja peale seda andis ta järje minu kätte. Küsis mis mulle täpsemalt muret teeb. Eks ma hakkasin siis tagasihoidlikult ette vurama oma TSH analüüsidest, rasedusaegse ravi lõpetamise võimalikusest (Duphaston), verejooksudest, platsentast ja tolle kehvast verevarustusest ning veresuhkrust mis mind siiani kummitas. Kuna küsimusi oli palju selliseid mille üle otsustab naistearst, siis sinna mu ämmaemand suunaski. Suunas selle põhimõttega, et rääkida selgeks TSH analüüside andmine, Duphastoni vajalikus ja teha uus uh. Ämmaemand oli hästi entusiastlik. Kohe oli näha, et ta võtab asja tõsiselt. Kuna me keegi ei teadnud kuhu platsenta lõpuks pidama jäi ja mis seisus ta on, siis ta saatiski mu uh-sse, et seal see välja selgitada, sest juhuse kätte ei jäetud enam midagi.

Enne ära minekut astusin kaalule, ta kontrollis vererõhku ja kuulas doppleriga Käbliku südametööd. Oli südametööga äärmiselt rahul. Seejärel kirjutas mulle valmis saatekirja gtt testile, andis hunniku ampulle ning leppis minuga uue aja kokku.

Ultrahelisse sain kohe ülejärgmisel päeval, seega pikalt praadima ei pidanud. Ise veel lugesin mõtetes kokku, et too uh oli mul juba 12nes. Jeerum. Uh tegi mulle keegi Dr. Angerjas. Oli selline rahulik ja tõsine, ei mingit ninnu-nännut. Arutasime mu küsimused läbi ja tema arvas, et TSH analüüse tuleks korrata edasi iga kuu nagu seni olen teinud. Seejärel rääkisime Duphastonist, arst leidis, et seda pole enam vaja ja tuleks vaikselt vähendama hakata ning seejärel täielikult lõpetada. Lõpuks oli kord uh käes. Uh tegi ta mulle kõhu pealt. Terve uh aja oli ekraan minu poole suunatud ja arst rääkis sellest mida ta näeb ja kuidas asjalood on. Algul mõõtis Käbliku ära, kes vastas ilusti oma õigele suurusele. Kuna ta oli juba nii suur, tuli mõõta pea järgi ja veel 100 muu teise asja järgi. Järgmiseks näitas mulle pisikest tuksuvat süda. Seejärel üritas mulle sugu täpsustada aga no mida sa üritad kui sulle midagi ei näidata? Käblik hoidis terve uh aja oma jalgu lihtsalt ristis. Siputas seal oma kätega ja vedeles niisama. Lõpuks pöördusime platsenta juurde ja tuli välja, et platsenta oli nihkunud eesseina ja madalamale, emakasuuet õnneks ei katnud, seega uut ei midagi. Hea uudis oli see, et veri käis platsentas ja veresoontes ringi ja vastas normile. Käblikul visualiseerus hingamine (või pigem harjutamine), kopsud, magu ja põis. Kõik vastas normile, seega süda sai natukene rahu. Muidugi oli alles kestadevaheline hematoom, mis oli suurusega 1,8cm. Arst hoiatas visiidi lõpus, et võib ette tulla määrimist, sest selle kadumine võib aega võtta kuid. Taaskord ei midagi uut minu jaoks, va hematoomi suurus, mis oli juba pea poole väiksem kui mõni aeg tagasi. Sain kaasa veel ühe ampulli, et viiksin uriiniproovi ämmaemandale uue visiidi ajal. Arst ise eriti jutukas ei olnud. Rääkis mulle ainult platsentast, mõõtudest, hematoomist ja näitas beebit. Ülejäänu kohta lugesin ise Ipatsiendist. Sealt saab muide info ennem kätte kui Digipatsiendist!

Peale visiiti oli süda rahulikum, sest kõik oli hästi ja jumal tänatud selle eest. Nüüd ma alles tundsin, et minu eest hoolitsetakse päriselt ja mida sa hing veel tahad? eks? 

Kommentaare ei ole