16+1 ehk kohtumine uue ämmaemandaga ja 16+3 uus ultraheli

oktoober 22, 2018

Peale viimast verejooksu ei saanud ma enam üldse aru mida ma siin enam ootan ja passin. Pidevalt peksis sireen peas jalaga, et äkki oleks aeg endale hoopis Tallinnasse mõni kogenum ämmaemand valida. Mul ei olnud minu praeguse ämmaemanda vastu ka midagi aga need on need väikese koha ''rõõmud''. Kokkupuuteid minusuguste santidega oli tal kindlasti tunduvalt vähem, sest ta võttis mind kuidagi väga lihtsa rasedana. Näiteks oli mu tühja kõhu suhkur 5.2 ja see on juba näit millega saadetakse GTT testi tegema. Mind ei saadetud. Rääkisin südameaspiriinist. Tema arvates olevat see tänapäeval juba rohkem moeasi ja suur osa rasedatest võtavad seda. No olgu! Minu süda rahu ei andnud ja septembri lõpuks skoorisin endale aja Tõnismäe polikliinikusse uue ämmaemanda juurde.

Käisime Mustikaga sõbrapilti tegemas

Enne kui ma ta endale välja valisin, uurisin foorumites ringi ja kõik tagasiside mida mul õnnestus lugeda, oli äärmiselt tore ja positiivne, seega sai temast minu ''see'' väljavalitu. Panin Ipatsiendis endale aja ja voilaa, kõigest nädalake ootamist.

Nüüd, toetudes oma kogemustele võin öelda, et Tõnismäe polikliinik on kõige hullem koht kuhu autoga minna, sest seal pole mitte kuhugi parkida. Sellel õnnis päeval tuli veel too paavst ka Eestisse ja pooled tänavad olid kinni pandud ja liiklus oli üsna segane. Õnneks on polikliiniku lähedal suur parkimismaja, umbes 3-4 minutit kõndimist (ma ei viitsi enam üldse kõndida). Mina  ise olin hästi  positiivselt meelestatud ja elevil. Nii äge. Saan endale uue ämmaemanda ja puha. On teine noor ka ja äkki on kergem omavahel seda usaldussidet luua.

Ukse taga ei pidanud ma kaua ootama, sain enne oma aega juba sisse. Istusin laua taha ja kukkusin jutustama. Terve ruum oli positiivsust täis. Ämmaemand oli sõbralik, naeratas ja küsis kuidas end tunnen. Algul vaatasime need klassikalised andmed üle ja peale seda andis ta järje minu kätte. Küsis mis mulle täpsemalt muret teeb. Eks ma hakkasin siis tagasihoidlikult ette vurama oma TSH analüüsidest, rasedusaegse ravi lõpetamise võimalikusest (Duphaston), verejooksudest, platsentast ja tolle kehvast verevarustusest ning veresuhkrust mis mind siiani kummitas. Kuna küsimusi oli palju selliseid mille üle otsustab naistearst, siis sinna mind järgmiseks suunatigi. Suunas mind selle põhimõttega, et rääkida selgeks TSH analüüside andmine, Duphastoni vajalikus ja vaadata üle platsenta ning tolle verevarustus. Ämmaemand oli ise hästi entusiastlik, kohe oli näha, et ta võtab asja tõsiselt ja juhuse hooleks ei jätnud enam midagi.

Enne ära minekut astusin kaalule, ämmaemand kontrollis vererõhku ja kuulas doppleriga Sipu südametööd. Südametööga oli äärmiselt rahul. Seejärel kirjutas mulle valmis saatekirja GTT testile, andis hunniku ampulle ning leppis minuga uue aja kokku.

Ultrahelisse sain kohe ülejärgmisel päeval, seega pikalt praadima ei pidanud. Ise veel lugesin mõtetes kokku, et antud uh oli mul juba 12nes. Jeerum. Uh tegi mulle keegi Dr. Angerjas. Oli selline rahulik ja tõsine, ei mingit ninnu-nännut. Arutasime mu küsimused läbi ja tema arvas, et TSH analüüse tuleks korrata edasi iga kuu nagu seni olen teinud. Seejärel rääkisime Duphastonist, arst leidis, et seda pole enam vaja ja tuleks vaikselt vähendama hakata ning seejärel täielikult lõpetada. Lõpuks oli kord uh käes. Uh tegi ta mulle kõhu pealt. Terve uh aja oli ekraan minu poole suunatud ja arst rääkis sellest mida ta näeb ja kuidas asjalood on. Oli üsna napisõnaline aga konkreetne. Algul mõõtis Sipu ära, kes vastas ilusti oma õigele suurusele. Kuna ta oli juba nii suur, tuli mõõta pea järgi ja veel 100 muu teise jäseme järgi. Järgmiseks näitas mulle pisikest tuksuvat südant. Seejärel üritas mulle sugu täpsustada aga no mida sa üritad kui sulle midagi ei näidata? Sipu hoidis terve uh aja oma jalgu lihtsalt ristis. Siputas seal oma kätega ja vedeles niisama. Lõpuks pöördusime platsenta juurde ja tuli välja, et platsenta oli nihkunud eesseina ja madalamale, emakasuuet õnneks ei katnud, seega minu jaoks uut ei midagi. Hea uudis oli see, et veri käis platsentas ja väätides ringi ning vastas normile. Sipul visualiseerus hingamine (või pigem harjutamine), kopsud, magu ja põis. Kõik vastas normile, seega süda sai natukenegi rahu. Muidugi oli alles kestadevaheline hematoom, mis oli suurusega 1,8cm. Arst hoiatas visiidi lõpus, et võib ette tulla määrimist, sest selle kadumine võib aega võtta kuid. Taaskord ei midagi uut minu jaoks, va hematoomi suurus, mis oli juba pea poole väiksem kui mõni nädal tagasi. Sain kaasa veel ühe ampulli, et viiksin uriiniproovi uue visiidi ajal. Arst ise eriti jutukas ei olnud. Rääkis mulle ainult platsentast, mõõtudest, hematoomist ja näitas beebit. Ülejäänu kohta lugesin ise Ipatsiendist. Sealt saab muide info ennem kätte kui Digipatsiendist!

Peale visiiti oli süda rahulikum, sest kõik oli hästi ja jumal tänatud selle eest. Nüüd ma alles tundsin, et minu eest hoolitsetakse päriselt ja mida sa hing veel tahad? eks? Jube hea tunne oli.

You Might Also Like

0 kommentaari