17+2 ja tugev valu alakõhus

Kommentaare ei ole
Rasedus on selline tore aeg mil terve alumine korrus venib, torgib, pistab, pakitseb, valutab jne. Nagu ma juba maininud olen, siis see kõik on äärmiselt normaalne, senimaani kuni ei esine regulaarseid kokkutõmbeid ja määrimist/veritsust.

Kui mul oli täis saanud 17 nädalat, algasid mul väga imelikud valud. Valud olid paremal pool puusakondi kõrgusel ja 3cm naba poole. Võtsin No spad aga see ei aidanud mitte midagi. Ikka oli jube valus. Lootsin, et äkki läheb mõne päevaga mööda aga ei läinud. Läks hoopis aina hullemaks. Lõpuks oli valu juba nii tugev, et ma ei saanud isegi voodist püsti, rääkimata kõndimisest ja voodis külje keeramisest. Teine imelik asi oli üks suur ja kõva muna, mis tuli nähtavale samuti kohutava valuga. Selle muna puhul olin ma täiesti kindel, et emakas on nii tugevalt toonuses, et seda on lausa kõhu pealt näha. Selline toonus aga paneb muretsema, eriti kui seda on näha mitu korda päevas. Olevat ju toonuse ajal emakas kehvem verevarustus, mis tähendab seda, et väike kõhuelanik ei saa nii hästi oma hapniku ja muud vajaliku kätte. Sellepärast tuleks ka tihedate toonustega pöörduda oma ämmaemanda poole. Samas ega ma ei tea kui tihedalt peab neid toonuseid olema, et muret peaks tundma.

Kui ma olin juba 3 päeva nende valude käes vaevelnud, siis ma enam ei suutnud olla ja helistasin Pelgulinna valvearstile. Tema oli aga täiesti nõutu ning ei osanud midagi arvata ja kutsus mu kontrolli, et toimuv üle vaadata. Mina ise olin juba täiesti kindel, et eks mul nüüd pimesoolepõletik on. Googeldasin (no miks!?) ja kõik sümptomid viitasid sellele. Ise olin muidugi paanikas, sest kuidas ma peaks rasedana operatsioonile minema? #Absurd

Õhtul kui me kohale jõudsime, siis saime üle poole tunni seal ukse taga oodata. Mitte kedagi peale valvetädi (?) polnud. See ongi tegelikult Pelgulinna valvetoa juures kõige nõmedam asi, sest kui me sinna lähme ja kedagi pole, siis ega keegi pole teadlik ka, et me seal istume ja ootame. Oleks seal mingi järjekorra numbrite masin, et arstid oleks vähemalt meie tulekust teadlikud aga ei midagi. Lõpuks kui me olime pool tundi juba oodanud, siis ilmus ühest kabinetist ämmaemand välja. Kutsus mu kohe enda juurde ja hakkas küsitlema, et mis mulle siis muret teeb. Rääkisin oma asjad ära, seejärel kraadisin end ning siis suunas ämmaemand mu valvearsti juurde.

Valvearst oli noor naine. Küsis neid samu küsimusi mida küsis just ämmaemand ja mis olid tal juba arvutis lahti. Vahepeal hüppas veel ruumi sisse ämmaemand kes tahtis Sipu südametööd doppleriga kuulata. Minu arust ei ole sugugi taibukas kuulata doppleriga südant kui naine istub, sest istudes on üsna raske südamelööke leida. Nii see ämmaemand seal pusis ja otsis ja mis te arvate kas ta leidis? Ei leidnud! Mina olin juba paanikas ja tundsin kuidas süda tahab rinnust välja hüpata, ämmaemand oli ise juba näost kaame aga tulemus puhas 0. Lõpuks tõusis püsti, hingas sisse ja küsis valvearstilt, et kas mulle tehakse uh ka. Valvearst vastas jaatavalt ja seejärel proovis ämmaemand uuesti korra südamelööke leida. Õnneks leidis ta need lõpuks üles. Südametöö oli ilus ja regulaarne nagu alati.

Valvearst tundus olevat minu jutu peale üsna nõutu. Mulle endale tundus, et ta ei saanud üldse tegelikult aru mida ma talle räägin või siis ta ei osanud lihtsalt mitte midagi välja pakkuda. Lasi mul püsti tõusta, kõhu paljaks tõmmata ja seejärel köhatada. Tegin nagu palutud ja kui ma peale köhatamist ütlesin, et ma ei saa eriti intensiivselt köhatada, sest mul on nii valus, siis valvearst lihtsalt seisis ja mõtles, et mis edasi. Edasi saatis mu pikali, et uh teha. Pikali olemise ajal viskas kõhu peale taaskord suure muna püsti. Suunasin kohe arsti tähelepanu tollele munale ja ütlesin, et see teeb oma tulemisega samuti meeletut valu. Arst siis vaatas seda, katsus õrnalt ja suunas anduri selle peale. Ja kes see muu oli kui meie Sipu. Mul oli nägu häbi täis, sest ma ei tulnud ise selle pealegi, et see võik meie väike ilmakodanik olla. Ma polnud lihtsalt kunagi kuulnud, et kellelgi nii varakult võib beebi ennast nii tugevalt üles suruda. Valvearst uuris uh-s edasi. Kõik oli parimas korras aga valu põhjust ta leida ei suutnud, seega ta helistas ühele teisele ja kogenenumale arstile, kes tuli ja mu üle vaatas. 

Vanem arst: Liigutusi tunnete?
Mina: Ei tunne
Vanem arst: Tunnete küll
Mina: Ei tunne
Vanem arst: Tunnete!
Mina: Eks ma siis tunnen

Ma ei tea mis point meie dialoogil oli aga tegelikult tundsin ma mingisuguseid liigutusi juba 15+ nädalast. Samas neid oli nii harva ja õrnalt tunda, et ma ei saanud kohe kindlasti öelda, et jah, ma tunnen liigutusi. Minu jaoks on liigutused need mis ilmusid 19+ nädalal, kohe tugevad müksud, et isegi kõhu pealt on neid näha.

Antud arst vaatas mu rasedakaardi läbi, tegi uuesti uh, katsus kõhtu ja tõdes, et kõik on parimas korras. Ütles, et ei ole mul midagi halba seal toimumas ja võtku ma vajadusel No spad edasi. Valusi tekitas suure tõenäosusega round ligament ehk üks suuremat sorti sidelihas mis hoiab kasvavat emakat paigal ja koos tollega kaasa venib. Südamerahu oli suur ja kogu mure langes õlgadelt kolinal. 

Vanem arst: Sa oled üks kõhna õnneseen. Mine koju, silita beebit ja rahune maha. Kõik on korras. Arvatavasti tekitab valu lihaste venimine ja beebi liigutamine, sest ta on sul väga aktiivne. Kuidas Duphastoniga on?
Mina: Duphastoni võtan veel aga nüüd juba üle päeva 1x 1tbl päevas. Iga nädalaga vähendan koguseid ja see nädal peaks viimane olema, siis on sellega kõik
Vanem arst: Väga hea. Head õhtut!
Mina: Head õhtut!

Nagu öeldakse, parem karta kui kahetseda aga samas mul oli mega piinlik. Ma tundsin ennast ikka eriti opakana. Aga no mis sa ära teed kui mure piinab, lohutasin end sellega, et valvearst ise kutsus mu kontrolli ja päris ise ma oma olukorda üle ei hinnanud. Valvearst istus oma toolile, ei osanud eriti midagi öelda. Rääkis, et eks vahel tuleb neid valusid ette ja need käivad rasedusega kaasas. Ta tundus mulle üsna kohmakana. Kuna kõik oli hästi, siis pikalt ma teda ei terroriseerinud. Soovisin ilusat õhtut ja lasin jalga.

Mürakas vaeseke oli ukse taga juba atakki saamas, sest algul ta ei kuulnud, et ämmaemand oleks südametöö üles leidnud, siis kui südant kuulis, rahunes jälle maha aga kui ta toda vanemat arsti nägi, siis mõtles jälle, et mis seal ruumis nüüd toimub. Ta on varsti rohkem raseduses sees kui mina :D

17+2. Mu väike Sipu. Nüüd kus ta on juba tunduvalt suurem ei ole enam nii kergelt muna eristatav kui ta end üles surub. Küll aga on terve naba alune nagu üks suur vorst mida on nii naljakas tollel hetkel silitada kui ta on end otsustanud suruma hakata. 

Kommentaare ei ole