Raseduse algus oli minu jaoks pehmelt öeldes paras piin. Peale seda kui ma sain oma triibud kätte algas uuesti vana tuttav rebiv valu, mida olin tundnud ka kõige esimesel korral. Ma ei tea kas mu emakas andis sellega märku, et mul peaks punased olema või ta lihtsalt niisama venis. Igatahes olin ma valudest kõveras ja neelasin No Spa tablette mis natukenegi valusid leevendas. 4+3 läksime me Saaremaale ja seal oli olukord kus ma reaalselt arvasin, et mu munasari lendab õhku. Mul lõi krambi taoline valu munasarja, mis omakorda lõi kõhu paiste. See oli nii hirmus, et ma juba mõtlesin emosse pöördumisele, sest mine tea äkki on emakaväline rasedus ja see on ju üsna ohtlik asi. Õnneks peale No spa manustamist kadus see ühel hetkel ära. Umbes 5+0 kadusid need valud täielikult. Küllap see oli põhjustatud sellest, et mul oleksid pidanud looduse poolt punased olema.
Kui me olime tagasi koju jõudnud, avastasin, et mul on Duphaston otsa saamas ja retsepte mul ka enam polnud. Seega tuli sammud arsti juurde seada. Helistasin registratuuri ja sain kohe järgmiseks päevaks aja. Visiidile läksin väike närv sees, sest ma ei teadnud kas arst teeb uh või mitte. Samas oli veel liiga vara, alles 5+2 nädalat ja ma mõtlesin endamisi, et parem oleks kui ei teeks ja torgiks. Annaks pigem kosumiseks aega ja esimese uh teeks nii 8+ või 9+ nädalal.
Arsti juurde jõudes rääkisin oma valudest ja need olevat täiesti normaalsed. Mõne naise emakas tunnetab lihtsalt toimuvat paremini kui teise, ma ei tea, võib-olla mängib siin rolli veel minu vaheseina arm? Igatahes otsustas arst, et ta tahab raseduse siiski üle vaadata. Hea uudis oli see, et kollaskehad olid olemas, 1 munarakk oli edukalt emakasse pesastunud aga teine kahjuks oli juba irdunud. Mul oli hea meel, et 1 pisike oli piisavalt tugev, et jääda. Küll aga hakkas üks muretsemine pihta. Lootekott oli 0.62cm x 0.40cm suur ja vastas 5+2 nädalale. See oli täiesti tühi. Arst vaatas ja üritas iga nurga alt, et äkki ikka leiab midagi aga ei leidnud. Seal ei olnud mitte midagi. Ise veel mõtlesin samal ajal, et kas oli vaja nii vara seda uh-d?
Ausalt öeldes ma olin jahmunud. Ma hakkasin võrdlema seda rasedust oma esimese rasedusega. Esimese raseduse ajal oli 4+0 juba rebukott (?) näha aga nüüd ei olnud isegi seda. Arst lohutas, et aega veel on ja 2 nädala pärast tuleks uh-d korrata, siis on asjalood juba selgemad.
Ma lahkusin visiidilt segaste tunnetega. Ma olin nagu eos juba alla andnud, sest ma lihtsalt kartsin loota ja uuesti vaimselt haiget saada. Ma kartsin nii meeletult, et mu lootekott jääbki tühjaks ja puhastus kutsutakse taaskord tablettidega esile. See tekitas minus lausa sisemist paanikat. Raske oli midagi loota kui ov aeg oli täpselt teada ja raseduse suuruse mõõtmisega puusse panna ei saanud. Kuidagi väga vastik ja õnnetu tunne tekkis. Mul oli tunne, et me kukume tagasi alla ja peame uuesti kõigega otsast alustama.
Uuel nädalal algas mul koolitus mis kestis 2 nädalat, seega ma teadsin, et ma ei saa tervet päeva puududa, et minna Tartu kontrolli. Helistasin oma väikelinna günekoloogile ja palusin aega. Sain selle kolmapäevaks. Uuesti läksin kontrolli kui raseduse suurus oli ovulatsiooni järgi 6+2. Ootasin ukse taga oma järge, endal käed värisesid ja nutt oli kurgus. Ma nii kartsin seda mis sealt tulla võib. Astusin kabinetti, arst kuulas mu mure ära ja suunas mu pukki. Alustasime uh-ga. Mu süda tagus meeletult. Ma mõtlesin, et ma panen seal samas pukis pildi tasku. Arst otsis mitu minutit aga tulemus oli sama. Lootekott oli täiesti tühi. Ainus erinevus oli see, et lootekott oli kasvanud 1.62cm ilusaks ümaraks munaks. Ma tahtsin seal samas lihtsalt nutma hakata. Tundsin kuidas silmad valgusid pisaraid täis aga samas üritasin inimlikult olla. Arst kirjutas digiloosse kõik üles ja hakkas mind lohutama. Ütles, et ma veel alla ei annaks, et lootus ei ole kindlasti veel kadunud. Seejärel pakkus ta võimalust, et võtab mult HCG ja ma olin sellega kohe nõus, sest äkki saab sellest selguse majja. Võttis Hcg, pidas veel ühe motiveeriva loengu ning palus, et ma oma püssi põõsasse ei viskaks. Nii kui ma kabinetist välja astusin hakkasin nutma. Ma olin nii pettunud. Mu rasedus vastas juba 6+2 nädalale aga lootekotis polnud mitte kedagi. Eelmine kord ma nägin juba 6+5 südametöögi ära.
Elasin kodus oma pettumust nuttes välja. Kõik tundus nii ebaaus ja vastik. Ma olin oma rasedust nii väga oodanud ja kõik kiskus jälle rappa. Reede õhtul saatis günekoloog mulle hcg tulemuse, see oli 34 737. Mul jäi suu ammuli ja ma ei osanud selle peale A-d ega O-d öelda. Kui mu hcg oli nii kõrge, siis miks ultrahelis mitte midagi näha ei olnud? Lugedes erinevaid artikleid, siis hcg suuruses 6000 peaks juba rebukotti näitama, 10 000 peaks juba loodet koos südametööga näitama. Minul oli 34 737 ja siiani täiesti tühi lootekott. Hakkasin siis tühja lootemuna googeldama ja sain teada, et tühja lootemuna puhul võib HCG julgelt edasi kasvada. Siis ma nutsin jälle paraja peatäie. Günekoloog tegi ettepaneku 5 päeva pärast uuesti kontrolli minna, olin nõus ja võtsin endale õhtuse aja.
Uuele visiidile minnes ei lootnud ma enam mitte midagi. Kergem oli ebaõnnestumisega leppida kui oma lootused üles kruttida ja siis parajalt pettuda. Seekord vedas mul kohe nii palju, et jõudsin napilt õigeks ajaks ja ukse taga oma närve kulutama ei pidanudki. Jaa, ma põhimõtteliselt tegin 7km kiirkõndi, sest ma jäin bussist maha. Nägu punane, higistasin nagu siga, nii piinlik oli. Astusin kabinetti, arst suunas kohe pukki ja alustas uh-ga. Vaatasin pingsalt ekraani, arst vaatas ka ja lausus, et näe, siin ta ongi, täitsa olemas ja süda lööb...kõik on hästi. Näitas mulle ka südamekest aga mul olid silmad pisaraid täis ja ma ei näinudki kuidas see pisike süda seal tuksus. Sipu vastas suurusele 6+4. See oli minu jaoks meeletu kergendus, kogu raskus langes õlult ja ma olin nii õnnelik. Astusin kabinetist välja, endal suu kõrvuni ja pisarad voolasid. Helistasin Mürakale ja ütlesin, et kõik on hästi. Oh seda tunnet, kõik oli nii ilus ja tore. Olime koos õnnest joovastunud, sest oh, meie täpike!
Postita kommentaar