Minu õnnelik ja muretu meel ei kestnud kahjuks kaua. 2 päeva peale ultraheli hakkas tulema õrnalt helepruunikat voolust. Algul vähem ja pärast juba natukene rohkem. Olgem ausad, see tõmbas tuju nulli ja klomp tõusis kurku, sest mul tekkis meeletu hirm. Mida mitte teha kui sul on meeletu hirm ja tiksud teadmatuses? Googeldada. Palun, ärge googeldage, see teeb asja ainult hullemaks! Kergem ei hakka kohe kindlasti. Üldiselt on foorumites põhilised vastused määrimistele, et rasedus on peetunud. Võid kohe puhastusse minna, sest noh, kindlasti on rasedus peetunud, midagi muud ei tule kõne allagi. Seetõttu võikski googeldamine sellistel hetkedel ära ununeda.
Kuna mu süda ei andnud rahu ja eelnevate kogemuste tõttu olin veel eriti ärevil, pöördusime reede õhtul enda maakonna haigla emosse. Õnneks ei pidanud ma kaua ootama ja sain üsna kiiresti edasi günekoloogia osakonda. Seal oli ootamist juba tükk maad rohkem. Ma reaalselt mõtlesin, et see valvearst tuleb teisest maakonnast, sest ma ootasin valvekabineti ukse taga pea pool tundi. Haiglas oli kõik rahulik, mitte midagi ei toimunud aga vaatamata sellele sain ma päris kaua oodata.
Lõpuks vedas valvegünekoloog end kohale. Ta kõnnak oli juba selline, et oi kuidas ta ei viitsinud minuga jamama tulla. Ma olen enda maakonna haiglas kokku puutunud 4 erineva arstiga ja neist on olnud ainult 1 normaalne inimene nii suhtumiselt kui olekult. Teised on kõik sellised, et no anna abi, võta üks ja viska teist. Ausalt. Nendega kokku puutudes on tekkinud alati küsimus, et on nad endale ikka õige eriala valinud? Või olen ma tõesti lihtsalt nii halval ajal nende juurde sattunud?
Arst oli pikk, sale, tal olid blondid õlgadeni juuksed ja vanust kindlasti alla 40. Oma olemuselt ja suhtumiselt oli ta üsna eemale tõukav ja ülbe. Mul oli nii ebamugav seal laua taga istuda, see oli minu jaoks paras piin. Rääkisin talle oma murest, eelevatest katkemistest ja peetumisest. Kuulas seal. Midagi kirja ei pannud. Mul jäi vahepeal tunne, et ma räägin iseendaga seal laua taga ja teda reaalselt üldse ei huvitagi mu probleem. Tema jaoks võis see olla järjekordne määrimine aga minu jaoks midagi palju enamat ja hirmsamat.
Saatis mu pukki. Vaatas peegliga ja väitis, et tema küll määrimist ei näe. Seejärel tegi kiire uh. Vaatas ja pusis seal. Järsku ütles, et südametöö on olemas ja tema küll ei tea mis võiks seda minu oletatavat (just, oletatavat!) määrimist tekitada. Printis pildi välja ja läks laua taha tagasi. Panin end riidesse ja läksin istusin tema vastu, et edasise kohta nõu pidada.
Arst: Ma ei tea. Südametöö oli olemas ja rasedus vastas suurusele 7+1 aga üldiselt on ikkagi nii, et kui rasedus on loodud katkema, siis ta katkeb, meie saa sinna mitte midagi teha. Kui su enda hing rahu ei anna, siis võid Duphastoni võtta 2tbl asemel 3tbl. Mina ei näinud mingisugust määrimist. Mine oma arsti juurde kui tahad.
Mina: Seega kõik oli korras ja ma võin koju minna?
Arst: Jah, kõik oli korras ja võite koju minna.
Ma ei osanud selle lause peale eriti midagi tarka kosta. Ma saan aru, et rasedused katkevad kui on ettenähtud katkema aga alati ei pruugi olla asi selles, et nad katkema hakkaks. Vahel võib asi olla milleski muus, milleski mis hoiatab. See suhtumine oli nii vastikult ükskõikne, et ma ei tahtnud sinna enam kunagi tagasi minna. Tõusin püsti ja läksin minema. Kuigi süda lõi, siis ikkagi kripeldas mul sees, et miks mul määrib? Mul ju reaalselt määris, isegi peale läbivaatust oli paber helepruuni voolusega koos. Kurb oli mõelda, et arst arvas läbi lillede, et ma olen põhimõtteliselt traumeeritud vaimuhaige. Aitäh! Mõtlesin endamisi, et kuskilt peab verd immitsema aga mis põhjusel või kust? Seda ma ei suutnudki välja mõelda. Lasin oma mõistusel maha rahuneda ja üritasin oma Siput ilusti ja muretult edasi kasvatada ja rasedust nautida.
Umbes nädal hiljem määris mul ikka veel. Ainus vahe oli selles, et voolus oli muutunud tumedamaks ja seda tuli rohkem. Ühel õhtul kodus olles tundsin, et püksid valgusid midagi täis. Vaatasin ja nägin tumepruuni voolust mida oli meeletult palju. Ma ehmatasin nii ära, et helistasin oma maakonna haiglasse ja küsisin kes valves on. Minu õnneks oli tol ööl arst kes minuga esimese raseduse ajal tegeles ja rasedust säilitada püüdis. Rääkisin talle oma murest ja tema arvas, et ma peaksin haiglasse sisse minema mõneks päevaks. Helistasin Mürakale ja ütlesin, et ta peab mu haigla viima ja sinna ma ka jään umbes nädalaks.
Haiglasse jõudes küsis arst minu käest erinevaid küsimusi, täitis mu haiguslugu ja määras ravi. Ma hakkasin saama 3x päevas No spa süsti ja 3x päevas verejooksu peatavat süsti. Ravi oli ettenähtud 5 päeva. Samal õhtul ta mulle uh-d ei teinud. Kui mind palatisse suunati ja ma mööda neid koridore kõndisin, siis ma tundsin kuidas vanad haavad lahti rebenevad ja kuidas neile soola raputatakse. Ma olin nii pettunud, et jälle võib midagi halvasti olla ja ei suutnud mõista, miks ma selle kõik ära olen teeninud. Miks mul läheb kõik nii raskelt? Samal õhtul võeti põletikunäitajad, hcg, TSH, hüübivusnäitajad ja hemoglobiin. Kõik analüüsid olid korras ja tuli ootama jääda hommikust uh-d.
Hommikul olin ma meeletult ärevil. Ma kartsin, et ma saan sealt taaskord halvad uudised ja kõik kordub, nagu aasta tagasi. Lõpuks kui mind uh-sse kutsuti, rahunes närv natukene maha, sest ma teadsin, et põgeneda pole kuhugi ja ootama ei pea enam kaua. Ronisin pukki ja arst alustas uh-ga. Vaatas seal ja hakkas ette lugema: loode elus, vastab suurusele 8+5, lootevesi normis. Emakakael suletud, kollaskeha paremas munasarjas, vasak munasari stimulatsiooni tõttu suurem. Kõik tundus olevat parimas korras. Lõpuks sain pommi, lootekoti kõrval oli suur hematoom. Täpselt seal kus pidanud olema teine lootekott. Ma mõõte ei mäleta aga see oli suurem kui lootekott ise. Et sellest veel vähe ei oleks, oli teine hematoom veel seal kusagil aga sellele ma ei suutnudki enam keskenduda. Hematoom on verevalum mis kogub enda sisse verd ja kui see järsku lõhkeb, siis see võib lootekoti rebestada ja kutsuda esile raseduse katkemise. Ma olin nii meeletult kurb, silmad valgusid pisaraid täis ja hing oli valus. Ma teadsin, et jälle algab võitlus selle nimel, et Sipu ellu jääks. Ma kõndisin taaskord väga õhukesel jääl.
Arst oli positiivne ja naeratas aga oli arusaadav, et ta oli kõhklev. Kui ma küsisin, et mis see hematoom minu jaoks tähendada võib, siis ta ütles, et on suur oht, et rasedus katkeb. Mulle määrati range voodireziim ning arst eriti lootust anda ei tahtnud. See on tavaliselt kõige hullem olukord üldse, kui isegi arst ei usu, et rasedusega hästi läheb, siis on ebakindlus kiirelt maad võtmas. Õnneks olin palatis üksi ja sain oma pisaraid pettumusest valada.
Vedelesin 5 päeva haiglas voodis, sain süste ja üritasin oma mõtteid mujale suunata. Neljandal päeval enam määrimist ei esinenud. Ma ei teadnud mis seis on. Ma ainult ootasin, et ma saaks koju ära minna. Mu tagumik oli süstidest täpiline, valus ja paistes. Toit oli kohutav. Koduigatsus oli meeletu. Kuna ma pidin järgmisel päeval end arvele võtma minema, siis ei saanud arst mind rohkem haiglas hoida ja ta pidi mu koju laskma. Enne tegi veel uh. Suur oli minu rõõm kui arst ütles, et loode siputab, süda lööb ja kõik teised näitajad on korras. Veel suurem oli minu rõõm kui ma kuulsin, et 1 hematoom absorbeerub ehk imendub ja teine on vaikselt tühjaks immitsenud. Oh mu õnnis päev. Mida sa hing veel ihaldad. Sain koju aga pidin jälgima rangelt oma voodireziimi. Suurem oht oli mööda läinud aga oma liikumist pidin siiani jälgima, sest vahel võib nii minna, et hematoom hakkab uuesti täituma ja siis on jälle kuri karjas.
Postita kommentaar