Meie esimesed 3 kuud

Meie esimesed 3 kuud möödusid üle kivide ja kändude aga siiski täis rohkelt õnne ja rõõmu. Sipu on nii tubli, et mul pole isegi sõnu selle kõige kirjeldamiseks. Meie teekond triipudeni ei olnud kõige lihtsamate killast ja mul on meeletult hea meel, et ma ei jäänud käed rüppes ootama, sest kes teab kus ma praegu alles oleksin. Okei, suure tõenäosusega valges pehmete seintega ruumis või ootaks seda õnnis päeva millal mu tsükkel ise mitte millegi peale paika läheb. Kui nüüd asjale tõsiselt peale vaadata, siis tegelikult võitsin ma oma jonniga meeletult palju aega ja minu saaga ei veninud aastate pikkuseks ning selle üle on mul tõesti väga hea meel.

Kõht hakkas mul täiskäigul paisuma 13+0 nädalal. Mürakas käsib mul vahest seina äärde seista, et ta saaks mu kõhtu mõõta ja siis heldinud olla. Poleks arvanud, et mõnele mehele kõhu kasvamine nii tugevalt peale läheb :D

Esimene trimester venis minu jaoks nagu lima. Päevad läksid nii aeglaselt ja ma mõtlesin, et ma ei saagi kergemalt hingata. Kõik kuidagi venis ja venis ja venis. Kogu aeg toimus midagi mis ei olnud just kõige positiivsemate killast ja see tekitas vaimselt nii palju pingeid ja hirme, et seda on lausa raske sõnadesse panna. Kõige rohkem olin ma löödud sellest, et ma ei saa nautida rasedust nii nagu enamik naisi seda teeb. Minu jaoks olid esimesed 3 kuud noateral kõndimine. Ma olin rase aga samas ma ei tahtnud selle mõttega eriti harjuda ja selles võtmes elada, sest hirm kõrgelt kukkuda oli nii suur. Ma ju ei teadnud mis mind ees ootab ja kas antud 3 kuud suudame ära saata edukalt või peame alla vanduma. Hinges ma teadsin, et seekord läheb kõik hästi aga mõistus ei lubanud seda mõtet enne Oscar uuringut ja esimese trimestri möödumist omaks võtta.

Meie suureks rõõmuks, suutsime me kõige ohtlikuma aja mööda saata ja praegu sipleb mu emakas üks pisikene vahva tegelane kelle iga liigutus annab nii meeletult suure hingerahu ja kutsub pisarad silma. See on võimas tunne aga ärme rutta ette.

Panin kirja mõned enda esimese trimestri sümptomid. Need on nii naeruväärsed aga samas mis sa ära teed, eks? Rasedus on tore aeg ja tegelikult on jube vahva näha oma keha ja vaimset poolt muutumas.

Algkaal: 50kg

Kaal 13+0 nädalal: 50,3kg 

Lisandunud: +0,3kg

Karvakasv. Mulle reaalselt tundub, et igal pool mujal kui peas on karvakasv muutunud kiiremaks ja tihedamaks. Suur oli minu üllatus kui ma ühel õhtul avastasin, et mu kõhtu katavad tumedad pikad karvad. Oleks need hõredad, ei, need on nii paksud, et ma võiks patse enda kõhule punuma hakata. Ämmaemand ütles, et see on täiesti normaalne ja kaob mõne kuuga peale sünnitust. Ma südamest loodan, et tal on õigus, sest mina küll ei tea kas Mürakas tahaks karuga järve äärde minna. Ma muidugi ei tea kas too karu isegi enam järve äärde minna tahab. Samas kui paljud mehed saavad üldse öelda, et nad on karu kabistanud? :D Mürakas saab! Vette minnes näeksin ma suure tõenäosusega välja nagu kivi kelle küljes hõljuvad pikad vetikad. Pole hullu, elu on ilus!

Kõhukinnisus. Selle peale ütlen ainult Amen! Ausalt! Alles rasedana saad aru mis on päriselt kõhukinnisus. Pärast 1.5 nädalat olin ma sunnitud lahtistit võtma, sest mitte miski muu (ploomimahl, kuivatatud ploomid, kiudained, magneesiumi ülemanustamine jne) ei aidanud. Õnneks olen ma suutnud selle toreda sümptomi nüüd kuidagi kontrolli all hoida. Peale soole sirgendamist hakkasin rohkem kiudaineid sööma ja vett tarbima, siiani pole probleeme olnud. A, ja Eleviti vitamiinide tarvitamise lõpetasin ka ära, need on saatanast! Seal on nii palju rauda sees, et suurel osal rasedatel jääbki kõht kinni just nende samade vitamiinide pärast.

Gaasid. Kas on üldse midagi mis gaase ei tekitaks? Ma reaalselt olen selline inimene kellel pole kunagi gaasidega probleeme olnud ja nüüd, järsku, maadlen ma mitu päeva nädalas gaasidega. Oleks need lihtsalt gaasid, ei, need on kinnised. Püha jumal! Nii julm kui see ka pole, siis gaasid suudavad meeletult palju emaka heaolu küsimärgi alla seada. Need hakkavad tollele üürikale nii tugevalt peale suruma, et lõpuks on alakõht valus, küljed valusad ja elamine tundub täiesti võimatu. Lisaks kutsuvad need lõpuks esile toonuseid.

Venimisvalud. Ohohohooo, need ''sõbrad'' on mind peaaegu terve tee saatnud ja saadavad siiani. See on täiesti okei kui su emakas ja tupekanalis on teravad ja äkilised valupisted (tunne nagu keegi torgiks nõeltega), päevade eelne pakitsus, kiskuvad valud või lausa sõna otseses mõttes suruvad valud. See kõik on jumala okei sinnani kuni ei esine veritsust, määrimist või kokkutõmbeid. Senikaua võid julgelt nende käes piinelda. Ja oota ainult round ligament pain'i teisel trimestril, see on juba omaette tase! Oi kuidas ma kadestan naisi kellel pole aimugi mida need venimisvalud endast kujutavad. 

Hormoonid. 8+ nädalal jätsin ma Müraka maha ja palusin tal koju mitte tulla, sest vaene mees ei leidnud poest kakao maitselist kohupiimakreemi. Mainin ära, et see oli otsas. Aga no kuidas saab üks mees nii saamatu olla? :D Täiesti normaalne on minu puhul, et ma nutan iga asja peale. Ma olen facebookis suurema osa gruppide jälgimise lõpetanud mis puudutab loomi, sest ainuüksi õnnetute loomade nägemine ajab mu endast nii välja, et ma võin ilma probleemideta tund aega järjest nutta ja mõelda, mis kuramuse maailmas ma elan, ise samal ajal maailma lõppu oodates, sest inimkond on selle totaalselt ära teeninud.

Orgasmid. On oma olemuselt tugevamad, kestavad kauem ja tulevad mitte millegi peale. Mina kui riskirase lähen alati paanikasse, sest peale seda tõmbab mu emakas nii tugevalt toonusesse, et see hirmutab mu päris ära. Ükskord oli mu emakas reaalselt tund aega järjest toonuses ja ma mõtlesin, et ma peaks äkki emosse minema. Ei teagi kuidas ma neile seda kõike seal seletanud oleks. Noh, teate ma siin öösel magasin ja läbi une tuli nii tugevalt, et nüüd on mul emakas toonuses... Äkki okate midagi selle leevendamiseks teha?

Isud ja isutus. Tahaks nagu kõike aga samas nagu ei taha mitte midagi. Mis ma siin ikka keerutan. Hapukapsas on elu! Ma võin nädal aega järjest iga päev ühte ja sama toitu süüa. Pole probleemi. Random isusi pole mul siiani tekkinud.

Iiveldus. Iiveldust oli mul maksimaalselt 4 päeva ja seda ka ainult siis kui kõhu tühjaks lasin. Kogu aeg tuleb süüa, muidu on jama majas ja tekib surnud ring (iiveldab tühjast kõhust, iivelduse tõttu süüa ei taha)! Magu tühjendasin ühe korra. Seega vähemalt läks niigi kergelt. Muidugi ei saa mainimata jätta artikleid mis vihjasid iivelduse puudumise puhul ebatervele rasedusele. Ei ole see asi päris nii vast aga ära hirmutab sellise asja lugemine ikkagi.

Rinnad. Mul ei ole kunagi nii suuri rindu olnud. Täitsa lust kohe. Nibud on kole valusad siiani, tõmbavad aina tumedamaks ja paisuvad aina suuremaks. Ma nagu hoiaks neid ööd ja päevad kusagil vaakumi all. Nibud on küll täiesti inetuks muutunud. Rinnad ise olid valusad ainult esimesel nädalal, peale seda suundus valu külgedele ja 8+ nädalaks oli valu täielikult kadunud.

Akne. Ma tahan näha kes oli see naine, kes ütles, et rasedus teeb ilusaks? Ma nägin kuni 16+ nädalani välja nagu totaalne kärnkonn! Akne lõi nii meeletult hulluks, et vahel oli päevi mil ma lihtsalt nutsin, sest mida nägu ja mida aknet? Just enne rasedust sain oma näonaha korda ja nipsu kiirusega olin ma täpselt samasugune nagu siis kui pillide tarvitamise ära lõpetasin. Lõug oli kaetud meeletult suurte nahaaluste vistrikutega, need olid nii valusad, et isegi näo pesemine oli paras põrgu. Otsmik oli pisikesi mügarikke täis. Põsed olid põletikulise aknega kaetud. Isegi kaelale tuli akne. Täitsa lõpp, ma ütlen!