24+3. Järjekordsed toonused ja muret tekitav emakakael

Viimased nädalad on olnud minu jaoks peaaegu meelakkumine. Pole olnud midagi väga hirmsat ja muret tekitavat, kõik on olnud kuidagi nii lihte ja nn. ''normaalne'', seda kuni eelmise teisipäevani. Teisipäeval ma avastasin, et mul on kuidagi jube kehv olla, naba ümbert kõik valutas ja üldse kuidagi ebameeldiv oli liikuda. Püsti tõustes, pikali heites, külge keerates andis alati naba endast märku terava ja ebameeldivalt tugeva valuga. Eks ma tegelikult teadsin, et see on normaalne ja emakas on juba nii suur, et selle kasvamine tekitabki igasuguseid imelike valusid. Seega ma leppisin sellega. Kolmapäeval aga lisandus juba valu nabast pika sirgena nii vasakule kui paremale, tunne oli täpselt selline nagu oleks kõhulihaseid liiga palju teinud ja kuna see oli veel vähe, siis valu läks veel pika sirgena üles välja ja kadus natukene enne magu. Valu oli pidev, seega liikumine oli paras väljakutse. Kuna mu hing rahu ei saanud, kirjutasin ämmaemandale ja küsisin, et kas see on ikka normaalne? Sain kinnitust, et jah, see on täiesti normaalne. Nimelt algab 24. nädalast emakal kasvuspurt ja pole ime kui kõik lihased venima ja valutama hakkavad. Ma ise muidugi pelgan kõige rohkem diastaasi ja nabasonga. Õnneks ma nendega vast rinda pistma ei pea, sest tänaseks on valu tagasi tõmmanud.

23+6 (tänasega 25+0). Täiesti teemaväline aga me siin käisime Blenderis mulle mahla ostmas ja see oli maailma suurim pettumus. Lootsin saada (Alice in wonderland) magusat ananassi maitset koos passiooniga ja natukese õunaga aga ainus mis ma sain oli nagu tavaline rõve õunamahl. Sain südamelt ära! Ma ei tea miks ma iga pildi peal nii kõveralt seisma pean.

Hirm jääb!

Nagu ma juba maininud olen, siis meie raseduse algus ei olnud sugugi lilleline ja roosa. Pigem oli esimene trimester minu jaoks täielik õudusunenägu. Ma lugesin lausa päevi, et see esimene trimester juba lõppeks. Mul oli pidevalt hirm ja ma kartsin meeletult, et rasedus peetub või katkeb. Kui me oma esimesed triibud saime, siis ma ei osanud kunagi arvata, et me peame peetumisega silmitsi seisma. Ma teadsin, et rasedused katkevad ja peetuvad aga ma poleks kunagi arvanud, et mina olen üks neist kellega see juhtub. Kui ma juulis oma triibud sain, lõi mul kohe ohutuli peas põlema, ma teadsin mis kõik võib juhtuda ja see ei andnud mulle sugugi südamerahu. Vastupidi, mind haaras meeletu hirm ja paanika. Kui ma ühel hetkel avastasin, et mul määrib, olin ma täielikus paanikas. Räägitakse ju sellest nagu esimesest märgist mis peetumisele vihjab. Minu jaoks sai alguse vaimselt väga raske teekond.

Mina siin oma 14+ kõhuga ja ma arvasin tollel hetkel, et küll on suur kõht. Alles nüüd ma näen ja tunnen mis see suur kõht tegelikult on. 10 nädala pärast imestan veel rohkem selle üle kui suureks saab üks kõht paisuda. Vaatasin siin kalendrit ja juba 13 nädala pärast on meie Sipu nn. valmis ja võib sündida. Küll on tore, et aeg nii kiiresti läheb :D 

Emotsioonid oleks meid äärepealt enne rasedusest teada saamist lahku ajanud

Peale oma viljatuse probleemide olen ma hakanud seda maailma täiesti teise pilguga vaatama. Viljatus ei ole mingi väike probleem, juba vaimselt paneb see sinu enda ja elukaaslase mõistuse ja suhte proovile. See on nagu üks nendest takistustest mille te koos ületate või hoopis ületamata jätate. Mina vaatan neid paare alt üles, kes sellega toime tulevad. Pole ju eriti suur saladus, et suur osa suhetest lõppevad lahkuminekuga, sest seda kõike on lõpuks liiga palju ja ühel hetkel üks osapooltest murdub ning tihti arvatakse, et üksi on parem edasi minna.

Mul on nii maru hea mees. Uskumatu, et ma tahtsin teise ripakile jätta :D

8 asja mida esmarase peaks teadma!

Ma hakkasin siin ükskord endamisi mõtlema, et mille pärast mina, esmarase, kõige rohkem olen oma raseduse ajal muretsenud? Mis on need sümptomid mis on mulle kõige rohkem peavalu tekitanud? Mainin kohe ära, et tegelikult tuleks oma küsimustega alati pöörduda pigem ämmaemanda poole, mitte googeldada. Googeldamine on selline kahe otsaga asi, suure tõenäosusega ajad sa ennast veel rohkem närvi ja paanikasse kui asi tegelikult väärt on. Võtame kohe näiteks toonused. Esmalt ma googeldasin neid ja seejärel sain Nupsu leheküljelt teada, et suure tõenäosusega olen ma kohe sünnitama hakkamas, seega, ärge googeldage! Alles ämmaemandalt sain seda adekvaatset infot. Need rasedusega kaasas käivad sümptomid lihtsalt põimuvad omavahel nii hästi ja tihedalt, et googeldades ei saa sa tõepärast informatsiooni ja kui normaalsed need sümptomid on, see jääb siiski valvekabineti arstide otsustada.

Mul on juba järgmisel nädalal pildistamine. Woop-woop. Aeg on hakanud lendama. Järgmisest nädalast läheb juba natukene tegusamaks see eluke mul. Pildistamine, GTT test(see on muidugi mu elu suursündmus) ja 100 muud analüüsi, spa, 3D/4DUH, ämmaemand, jõulud. Uskumatu, varsti tulevad jõulud! :D

Minu 15 fakti

Ma tegin ühe hästi ''suure'' avastuse. Nimelt olen ma juba peaaegu 3 kuud bloginud ja seda isegi üsna edukalt. Tuult siin veel ei ulu, seega suur areng seegi. Eile hakkasin siin mõtlema, et mu blogi on totaalne ''preggo'' blogi ja oleks aeg natukene midagi muud ka siia sisse põimida. Mulle meeldivad inimesed kes meenutavad mulle mind ennast. Blogisid lugedes hakkan ma alati esmalt neid sarnasusi otsima, sest siis on kuidagi palju kergem seda sidet luua ja tunne on ka kohe soe, nagu loeks oma sõbra blogi. Ma olen hetkel blogimaastikul lühikest aega eksisteerinud ja ma kujutan ette, et selle ajaga pole veel väga hästi välja joonistunud see isiksus kes minus tegelikult peidus on. Seega lugejate jaoks olen ma tõenäosusega keegi 24 aastane Virge Lääne-Virumaalt, kes võitles sekundaarse viljatusega ja nüüd on õnnelik rase kellel on pidevalt midagi viga ning kes halab päevast päeva kui raske kõik on!

21+1. Oh, need toonused

Pole mingi saladus, et ma olen terve raseduse aja kõhukinnisusega võidelnud. Ükskõik mida ma ei tee või söö, kõht lööb kinni. Kui varem ei olnud riisil minu seedimisele mitte mingisugust mõju, siis nüüd lööb mul riisi tarbides kõhu nii kinni kui kinni üldse saab lüüa, nagu sellest veel ei piisaks, löövad veel kinnised gaasid ka otsa. Ja mis asi see Espumisan on? See ei aita mitte midagi...mitte midagi.

Teate, mul sai täna 22+ nädalat täis ja raseduspäeviku järgi hakkas jooksma 6 kuu. 6 kuu! Täiesti uskumatu :) Samas tuleb tõdeda, et ega see hirm vist ei kaogi kuhugi, tänu liigutuste tundmisele on küll kergem aga hirm Sipu heaolu ees on siiani suur. Saingi kohe uue teema idee ka, räägin millalgi oma vaimsest poolest ja toimetulekust.

Rasedus ja kehakaal

Ma ei tea kust kohast mulle see mõte ajudesse kinni oli jäänud, aga ma olin kunagi täiesti kindel, et rase naine paisub igast otsast. Kui ma viljatusraviarsti juures käima hakkasin ja rasedust planeerisin, siis üks mu sõbranna ütles mulle kohe, et nüüd vaata viimast korda oma keha peeglist, sest midagi sellist sa enam ei näe, hormoonravi ja rasedus muudab keha drastiliselt. Noh, juba eos tekkis mul arusaam, et rasedus muudab naise lodevaks ja mitte nii ihaldusväärseks. Nagu, et nüüd ongi ilusa kehaga kõik!

21+5 ja ühed mega kondised käed :D

20+2. Looteanatoomia ja preeklampsia ümberhindamine

Nüüd kus looteanatoomias on käidud, ei oskagi midagi muud oodata. November on täiesti tühi kuu, mitte midagi ei toimu, isegi mitte ämmaemanda vastuvõttu, ei, tegelikult valetan! Kuu lõpus pidin uuesti GTT testi tegema minema. Jeesus, ma ütlen! See on küll üks elu suursündmustest!

On vist 18+ või 19+ midagi... Rasedana läheb aeg nii kiiresti, et ma ise ka enam ei tea mitte midagi :D Lisaks võtan ma endale õiguse olla laisk ja ei blurri oma näonahka. Ei ole midagi nii, et tüdruk võtab ja poiss jätab ilu. Minu poiss on küll kogu mu ilu ära võtnud :D