20+2. Looteanatoomia ja preeklampsia ümberhindamine

Kommentaare ei ole
Nüüd kus looteanatoomias on käidud, ei oskagi midagi muud oodata. November on täiesti tühi kuu, mitte midagi ei toimu, isegi mitte ämmaemanda vastuvõttu, ei, tegelikult valetan! Kuu lõpus pidin uuesti GTT testi tegema minema. Jeesus, ma ütlen!

Kuna Oscaris olid nutused näidud preeklampsiale ja üsasisesele kasvupeetusele, siis otsustasime Mürakaga, et laseme looteanatoomias preeklampsia ümber hinnata, et näha kas sellest aspiriini krõbistamisest tegelikult ka kasu on olnud. 23.10 hommikul kell 8.00 oli mul aeg õe juurde, tema võttis uue vere, kaalus mind, mõõtis vererõhku ja küsis niisama kuidas mul läinud on ja kas liigutusi ka tunnen. Kuna tunne on täitsa okei, siis tegelikult ega millegi üle nuriseda ei olnudki. Maksin preeklampsia ümberhindamise eest 40€ ja sammusin uhkelt uksest välja.

Ultraheli oli kohe järgmise päeva hommikul kell 8.15. Mulle lihtsalt meeldivad varajased ajad, siis ei pea nii kaua praadima. Igatahes läksime kohale ja ootasime oma aega. Päris suur närv tuli sisse, sest ma hakkasin meeletult kartma igasuguseid arengurikkeid, noh, et äkki aju pole normaalne või neerud ei tööta, või magu pole päris õige. Ühesõnaga suutsin ma ennast niisama mitte millegi peale kettasse ajada. Samal ajal muidugi mõtlesin veel sellele, et ma ometi vaginaalset uh-d jälle ei saaks. No palun! Halastage!

Lõpuks kui me kabinetti saime, mina ennast sinna voodisse (ma annan alla, mulle ei jää selle laua nimi meelde, ulme) viskasin ja Mürakas mu kõrvale istus, võis uh alata. Šois oli rahulik, küsis kuidas mul aspiriini võtmine edeneb ja kas beebi liigutusi ka juba tunnen. Rääkisime seal veel enne uh-d natukene juttu, ise mõtlesin samal ajal, et süda hüppab kohe rinnust välja. Lõpuks kui me uh-ga algust tegime, siis oli juba selline tunne, et ma saan sinna lauale enne ataki kui sensor mu kõhule jõuab.

Enne kui Šois sensori kõhule suunas, küsis, kas me tahame sugu ka teada, no muidugi tahtsime. Uudishimu tahtis juba viimased nädalad mind ära tappa. Šois suunas sensori kõhule ja ütlen ausalt, isegi kui me poleks sugu tahtnud teada, oleksime me ekraanilt selle ise ikkagi ära tuvastanud, sest esimene asi mis seal silma jäi, oligi till. Seejärel teatas Šois ka suure uhkusega, et seal on noku püsti ja tulemas on väike poiss. Ma elasin peale Oscarit kõik need nädalad teadmisega, et tuleb pisike tüdruk aga samas mu sisetunne ei lubanud selle mõttega ära harjuda, sest mida lähemale jõudis LA, seda karvasemaks mu sisetunne muutus ja üha rohkem olin ma kindel, et meie väike Siputis ei ole kohe kindlasti tüdruk. Roosamull lõhkes automaatselt ja kuigi ma arvasin, et siniste uudistega on natukene harjumatu, siis tegelikult olin ma juba õhtuks nii harjunud, et meie pere esiklaps on poeg. POEG! Ausalt öeldes olen ma sellest täiesti sillas, minu kunagine südamesoov oli alati üks pisike poeg ja vaadates kui mõnusad lokid ja suurus Mürakal on, siis on küll tunne, et sealt tuleb üks vägev poeg. Ma ei jõua märtsi ära oodata. Mürakas istus seal minu kõrval ja suu tõusis kõrvuni, talle tegi nii nalja kuidas kõik juba roosamannas elasid ja nüüd tulid hoopis sinised uudised. Tema ise oli muidugi hästi uhke, sest teate küll neid mehi, suur osa ootab ikkagi esimeseks lapseks poega. Oli teine mul nii uhke :D

Šois seletas LA uh ajal natukene vähe kui Oscaris aga sellest polnud hullu, sest ega ma pooltest mõõtudest ja asjadest niikuinii aru poleks saanud. Kõige kauem peatus ta aju ja platsenta juures. Aju võttis vist lausa veel kauem aega kui platsenta. Uuris ja puuris seal. Ma hakkasin juba laual kartma, et midagi on valesti, sest ta uuris Sipu aju nii teraselt. No muidugi, see ongi tema töö aga teate mind ju küll. Vahepeal juba mõtlesin, et küsin, kas kõik on ikka korras aga samas ei tahtnud nagu arsti segada ka kui ta oma tööd seal tegi.

Platsentat uurides tuli välja, et üks näit oli pisut tõusnud ja see ei olnud päris see mida me oleksime oodanud. Samas verevarustus oli normaalne ja kõik käis ilusti ringi. Lihtsalt tuleb seda platsentat jälgida ja selleks hakkan ma varsti uh kabineti uksi kulutama. Esimene visiit oleks pidanud olema juba 26. nädalal aga kuna me lähme niikuinii Šoisi juurde 3D/4D tegema, siis tema vaatab mu platsenta seal üle. Peale seda algavad visiidid uh-sse iga 2 nädala tagant. Eks see hirmutas mu natukene ära aga nii Šois kui ämmaemand rahustasid mu maha ja ütlesid, et muretsemiseks pole põhjust.

Peale platsenta hindamist vaadati üle süda, põis, magu. Kõik oli korras. Füsioloogiliselt on meie väike Sipu täitsa tubli ja terve. Keerles ja pöörles seal nii kus jaksas. Küll aga olevat ta pisut pisem kui peaks ja selle põhjuseks olevat see sama platsenta, samas vastas ta ilusti oma nädalatele ja arsti sõnul see ei mõjuta tema kasvu peale sündi. 

Kui aeg oli selgroo hindamise juurde jõudnud, läks paras pull lahti. Sipu näitab juba praegu oma iseloomu. Ta pole kuigi õrnake mu vastu, ma saan vahel selliseid hoope, et pisar on silmis, ei, ma ei tea mis siis saama hakkab kui ta juba mitu korda suurem on. Igatahes keeldus ta oma selga pööramast ja seetõttu oli arst sunnitud anduriga teda suruma, et ta end ümber pööraks. Kas pööras? Ei pööranud. Väike surus ja lükkas oma jalgadega andurile vastu ja tal polnudki plaanis oma selgroogu meile näidata. Kangust täis! Arst üritas veel korra ja lõpuks andis Sipu alla ja pööras oma selja meie poole, seega sai arst selga mõõta ja kontrollida, et seal kõik korras oleks. Kõik oligi parimas korras.

Visiidi lõpus rääkis arst meile, et pisikesega on kõik parimas korras ja soovis meile õnne. 3D pildi ostsime ka juurde (maksis 15€) ja ma olen sellest pildist siiani nii heldinud. Küll on alles armsake. Preeklampsia risk oli enne 1:89 aga nüüd oli 1:300 (midagi, ma täpselt enam seda arvu ei mäleta). Tunne oli hea, sest vähemalt mingil määral on aspiriinist reaalselt ka kasu olnud.

Šoisi juurest lahkusime hea tundega. Mul tekkis kohe suurem turvatunne, sest pisikesega oli kõik hästi ja see oligi meie jaoks kõige tähtsam. 

Peale uh-s käiku läksime ämmaemanda juurde. Viisin uuesti oma uriini (oi kui palju ma neid viia saan) ja käisin visiidil. Ämmaemand vaatas tulemused üle ja oli näitajatega rahul. Rääkisime minu tulevikust. Novembri lõpus pean tegema uue GTT testi, siis annan veel uriiniproovi, TSH ja hemoglobiini. 26. nädalaks tahtis ämmaemand mulle uue uh aja panna, et lapse suurust ja platsentat kontrollida aga kuna ma panin aja Šoisi juurde, siis ma ei tahtnud ITK-sse aega, seega sinna panema uue aja 28. nädalaks. EPK vastas oma suurusele ja oli normis. Kaalu on juurde tulnud raseduse algusest 2kg. Seega võin vist rahul olla. Sellest osa on ju suurenenud emakas, looteveed ja Sipu :D

On vist 18+ või 19+ midagi... Rasedana läheb aeg nii kiiresti, et ma ise ka enam ei tea mitte midagi :D Lisaks võtan ma endale õiguse olla laisk ja ei blurri oma näonahka. Ei ole midagi nii, et tüdruk võtab ja poiss jätab ilu. Minu poiss on küll kogu mu ilu ära võtnud :D

Kommentaare ei ole