Pole mingi saladus, et ma olen terve raseduse aja kõhukinnisusega võidelnud. Ükskõik mida ma ei tee või söö, kõht lööb kinni. Kui varem ei olnud riisil minu seedimisele mitte mingisugust mõju, siis nüüd lööb mul riisi tarbides kõhu nii kinni kui kinni üldse saab lüüa, nagu sellest veel ei piisaks, löövad veel kinnised gaasid ka otsa. Ja mis asi see Espumisan on? See ei aita mitte midagi...mitte midagi.
Teate, mul sai täna 22+ nädalat täis ja raseduspäeviku järgi hakkas jooksma 6 kuu. 6 kuu! Täiesti uskumatu :) Samas tuleb tõdeda, et ega see hirm vist ei kaogi kuhugi, tänu liigutuste tundmisele on küll kergem aga hirm Sipu heaolu ees on siiani suur. Saingi kohe uue teema idee ka, räägin millalgi oma vaimsest poolest ja toimetulekust.
Igatahes, siin mõned päevad tagasi tundsin, et kõhul on jube ebamugav. Punnis, kõva ja valus. Elasin oma elukest rahus edasi. Ühel hetkel aga tundsin, et mul on jälle need kurikuulsad toonused kallal. Ja need ei olnud niisama need normaalsed toonused, vaid päris valusad toonused. Kõht tõmbas kõvaks ja valu ei tahtnud kuidagi mööda minna. Tegin siis enda populaarset kõhu hingamist. Hingad kõhu õhku täis, see vähemalt natukenegi lõdvestab. Toonus kadus aga mõne minuti pärast oli jälle tagasi. Nii ma kannatasin umbes 2 päeva oma toonuseid, mis olid ebaregulaarsed, valutud, vahepeal valusad ning üsna tihedad. Teise päeva öösel lugesin oma toonused kokku ja ma sain neid 3 tunni jooksul 14 korda, mõni kestis minuteid, teine sekundeid. Lõpuks mul viskas nii siibrisse ja kirjutasin oma ämmaemandale, et mis saab, kas see on normaalne, et need nii tihedalt nii vara käivad? Sain kirja vastu kus ämmakas väitis, et sellise raseduse suuruse juures ei ole see sugugi normaalne ja No Spa peaks aitama. Tee või tina aga ei aita, ma ei saa aru mis imeravim see No Spa arstide silmis on? Mul on kann siiani tuim nendest süstidest, sest need on mõttetult kanged aga kasu ei midagi. Ämmaemand aga arvas, et ma võiksin ITK valvetuppa kontrolli pöörduda. Nii igaks juhuks!
Samal hommikul võtsin veel kamaluga Duphalaci, lootes, et kui soolikas sirge, siis äkki hakkab emakal ka kergem. Hakkaski, toonuseid oli natukene vähem kui enne aga kindluse mõttes pöördusin ikkagi valvetuppa kontrolli. Ma vist ei pea mainimagi kui siiber mul sellest sõitmisest Tallinna vahet on, see võtab alati nii kaua aega. Jõudsin ITK valvetuppa umbes kell 19.00, kell 19.14 sain endale tolle käepaela. Andsin seal vere- ja uriiniproovi. Ämmaemand mõõtis mu vererõhku ja lasi kraadida. Ma ei tea kas mulle tundub või ongi nii, et Pelgulinna valvetuba on iga kell etem kui ITK? See ämmaemand oli sellise suhtumisega, et mis sa siit otsid? Mine oma toonustega koju ja ole mureta. Igatahes küsis ta mu käest, et mis mureks. Rääkisin oma toonustest ja sellest, et ämmaemand suunas mu sinna kontrolli, sest ma olen riskirase ja mida kõike ''toredat'' veel. Kuulas mu jutu ära ja siis küsis, et milles probleem? *facepalm* Jumal küll, ma rääkisin just pika jutu maha ja ta küsib, et milles probleem? Tead mitte milleski, niisama tulin siia aega veetma, sest ega mul kodus pole ju mitte midagi targemat teha, mõtlesin, et tulen kaen valvetoa üle. Mul jäi selline tunne, et ta ei kuulanud mind üldse (mulle üldse tundub, et ega mitte keegi ei viitsi mind viimasel ajal enam kuulata). Mina ei viitsinud temaga seal enam pikalt juttu vesta ja ütlesin lihtsalt moka otsast, et probleemiks on toonused. Punkt. Peale seda küsisin, et kas see on normaalne kui beebi ei ole nii aktiivne kui tavaliselt? Selle peale kukkus ta oma silmi pööritama ja vastas mulle, et beebi on veel niiiii VÄIKE, et ma ei peagi midagi tundma. Oh sa püha jumal! Üks ütleb, et ma pean jälgima beebi liigutusi ja teine ütleb, et ma ei peagi veel mitte midagi tundma. Vaatas natuke mind ja saatis kabinetist välja valvearsti visiiti ootama (muidu ma tunnen Sipu liigutusi juba regulaarselt!). Nii ma seal ootasin poolteist tundi. Samal ajal üks vaene rase valutas seal koridori peal koos oma kohvri ja mehega, ta oli seal juba enne meid ja ma ei saa hästi aru, et kas lähedki sünnitama ja valutad mitu tundi seal koridoris ja alles siis suunatakse kuhugi edasi? Sest riided olid ta ära vahetanud alles siis kui meie juba minema läksime mõni minut enne kella üheksat. Ma ise loodan siiralt, et ma hakkan öösel sünnitama, see selline tore aeg kus enamasti on rahulik.
Ootasin oma valvearsti visiiti. Arvasin, et lähengi sinna samma kontrolli kus teised kordamööda käisid aga ei. Mind kutsus enda juurde üldse täiesti teine arst ja viis mu ruumi kus tehakse arvatavasti Oscarit ja looteanatoomiat, sest terve uh aja sain ma ekraanilt vaadata mis seal sees toimub. Valvearst tuli koridori peale ja hüüdis mu nime, nähes mind, kukkus kabineti poole lippama ja eks ma üritasin temaga sammu pidada ja noh, tulemuseks jälle üks tugev ja valus toonus. Miks neil arstidel alati nii kiire on? Ma saan aru, et aega pole raisata aga no ma ei jaksa järgi joosta ju. Suunas mu kohe lauale ja hakkas uh-d tegema. emakakael oli 6.14cm pikk (nagu...liiga pikk ei ole või?) ja suletud. Sipu süda lõi regulaarselt ja ise oli aktiivne, siputas seal ringi. Seega õnneks toonused rasedust ei mõjutanud. Sain teada, et see olevat mu emaka eripära (kui eriline saab üks emakas olla?) ja kõhukinnisus võib samuti tugevaid toonuseid tekitada. Igatahes arst ise üritas minust kiiremas korras lahti saada. Samas see pidavat olema selle arsti puhul üsna tavaline, et ta oma patsientidega suhelda ei viitsi. Selle eest olen ma tänulik, et ta mu üle viitsis vaadata ja mulle Polkovniku lese sündroomi ei pannud.
Nõuanded arstilt mida teha toonuste leevendamiseks:
* Võta No Spad 2tbl. 3x päevas
* Pane kuumaveekott kõhu peale
* Võta sooja vanni (mulle on vann keelatud aga seda ta vist ei kuulnud)
* Manusta magneesiumi üle (see aitab kõhukinnisuse vastu ja lõdvestab lihaseid)
Ma ei tea kas mulle tundus aga minu arvates oli see suhtumine kuidagi väga ükskõikne ja seetõttu ka natukene ebameeldiv (+ pange juurde ühe raseda hell süda. Me ju oleme nii õrnahingelised). Pärast sain läbi lillede muidugi ühelt emmelt pragada, sest see käitumine ämmaemandate/arstide poolt olevat põhimõtteliselt õigustatud, sest neid ''minusuguseid'' käib seal päevast päeva ja eks neil arstidel ja ämmaemandatel on juba kopp ees. Muidugi tundsin ma end üsna halvasti, nagu oleks kellegi aega raisanud aga otsust valvetuppa pöörduda ei teinud mina üksi, seda soovitas mulle ämmaemand kes on minu olukorraga kursis ja küllap ta ei näinud põhjust riskimiseks. Patsient patsiendiks aga selline suhtumine ei ole ikkagi õigustatud, olgu ma siis Polkovniku lesk või mitte. Alati on ju parem karta kui kahetseda!
* Manusta magneesiumi üle (see aitab kõhukinnisuse vastu ja lõdvestab lihaseid)
Ma ei tea kas mulle tundus aga minu arvates oli see suhtumine kuidagi väga ükskõikne ja seetõttu ka natukene ebameeldiv (+ pange juurde ühe raseda hell süda. Me ju oleme nii õrnahingelised). Pärast sain läbi lillede muidugi ühelt emmelt pragada, sest see käitumine ämmaemandate/arstide poolt olevat põhimõtteliselt õigustatud, sest neid ''minusuguseid'' käib seal päevast päeva ja eks neil arstidel ja ämmaemandatel on juba kopp ees. Muidugi tundsin ma end üsna halvasti, nagu oleks kellegi aega raisanud aga otsust valvetuppa pöörduda ei teinud mina üksi, seda soovitas mulle ämmaemand kes on minu olukorraga kursis ja küllap ta ei näinud põhjust riskimiseks. Patsient patsiendiks aga selline suhtumine ei ole ikkagi õigustatud, olgu ma siis Polkovniku lesk või mitte. Alati on ju parem karta kui kahetseda!
Postita kommentaar