24+3. Järjekordsed toonused ja muret tekitav emakakael

Viimased nädalad on olnud minu jaoks peaaegu meelakkumine. Pole olnud midagi väga hirmsat ja muret tekitavat, kõik on olnud kuidagi nii lihte ja nn. normaalne, seda kuni eelmise teisipäevani. Teisipäeval ma avastasin, et kuidagi jube kehv on olla, naba ümbert kõik valutas ja üldse kuidagi ebameeldiv oli liikuda. Püsti tõustes, pikali heites, külge keerates andis alati naba endast märku terava ja ebameeldivalt tugeva valuga. Eks ma tegelikult teadsin, et see on normaalne ja emakas on juba nii suur, et selle kasvamine tekitabki igasuguseid imelike valusid. Seega ma leppisin sellega. Kolmapäeval aga lisandus juba valu nabast pika sirgena nii vasakule kui paremale, tunne oli täpselt selline nagu oleks kõhulihaseid liiga palju teinud ja kuna see oli veel vähe, siis valu läks veel pika sirgena üles välja ja kadus natukene enne magu. Valu oli pidev, seega liikumine oli paras väljakutse. Kuna mu hing rahu ei saanud, kirjutasin ämmaemandale ja küsisin, et kas see on ikka normaalne. Sain kinnitust, et jah, see on täiesti normaalne. Nimelt algab 24. nädalast emakal kasvuspurt ja pole ime kui kõik lihased venima ja valutama hakkavad. Ma ise muidugi pelgan kõige rohkem diastaasi ja nabasonga. Õnneks ma neid vast ikka ei saa, sest tänaseks on valu tagasi tõmmanud.

Minu suurem mure sai alguse kolmapäeva õhtul, sest järsku olid tagasi jälle vanad sõbrad toonused ja need ei olnud sugugi nii lihtsakesed kui eelmine kord. Täitsa valusad olid, veel valusamad. Emakas oli iga natukese aja tagant toonuses ja mina kõveras. Mõtlesin, et kuna ITK-s viimasel korral öeldi, et minu puhul on need eripära ja ma pean leppima, siis ma ei hakanud kuhugi valvetuppa pöörduma. Võtsin No spad, käisin sooja dušši all ja peale seda üritasin kuidagi magama jääda. Magama ma aga ei jäänudki, sest toonused muutusid aina tihedamaks, Sipu müdistas ja mul hakkas iga tunniga aina hullem. Lõpuks oli mul tunnis 6 toonust (õnneks üsna ebaregulaarsed) ja ma helistasin öösel kell 1 Pelgulinna valvetuppa. Sealne ämmaemand kuulas mu mure ära ja ütles, et kui üle ei jää, siis kindlasti peaksin pöörduma kontrolli. Võtsin taaskord No spad aga see ei aidanud, mitu tundi üritasin magama jääda aga nii kui toonus tuli, olin ma kohe üleval. See valu lihtsalt äratas üles.

Kell oli midagi 3 läbi kui ma otsustasin, et mina enam olla ei suuda ja äratasin Müraka üles, et ta mu Pelgulinna valvetuppa viiks. Umbes tunni ajaga jõudsime kohale ja vastuvõtule sain kohe. Mul on siiani süümekad, et ma sellisel kellaajal ämmaemanda üles ajasin aga mis sa ära teed kui emakas valutab. Ämmaemand oli nii mõnus ja armas inimene. Nii sõbralik ja sooja suhtumisega (ja väga väsinud). Kuulas mu mure ära, pani kõik kirja, kraadisin, mõõtis vererõhku, võttis uriinikülvi ja vereanalüüsid ning lõpuks kuulas doppleriga Sipu südant. Süda lõi ilusti ja regulaarselt. Lõpuks läksin ootasin koridoris Müraka juures oma analüüsi tulemusi. Kuna valvearst ei olnud kohe saadaval, siis nad suhtlesid ämmaemandaga telefoni teel ja arst arvas, et võiks proovida KTG-d aga, et sealt midagi oodata vast ei tasu, sest nädalaid selle jaoks veel vähe. Lamasin 10 minutit KTG all ja kui toonus tuli, siis graafikus oli muutus nii väike, et nad ei saanud sealt vajaliku infot. Peale KTG-d andis ämmaemand mulle 2tbl. Paracetamoli. Uskumatu aga see isegi aitas natukene. 

Varsti tuli valvearst sünnitusosakonnast. Oli taaskord noorem naisterahvas, selline tagasihoidlikum ja vaiksemat sorti aga jällegist nii sõbralik. Kutsus mu uh-sse. Algul kuulas veel kord mu mure üle, seejärel küsis mõned küsimused ja andis teada, et analüüsidega oli kõik korras, ning alustasime kontrolliga. Esmalt vaatas ta peegliga, tundus, et sealt ta midagi halba ei leidnud. Issand kuidas ma vihkan seda peegliga vaatamist, sest ükskõik kui lõdva ma ka ei oleks, mul on alati nii kuramuse valus, et tahaks paar pisarat valada. Järgmisena vaatas ta vaginaalse uh-ga emakakaela, peale seda muutus ta juba tõsisemaks, sest emakakael oli vähenenud 3.12cm-le. See polevat küll katastroofiline aga pidavat juba olema selline näitaja millel tuleks silma peal hoida. Lõpetuseks tegi uh kõhu pealt, Sipu oli peaseisus ja surus õrnalt vaagnasse. Peale uh-d ütles, et kindlasti on vaja veel üle kontrollida. Kuna tal polnud mulle aega anda, siis ütles, et ma reedel 8.00-16.00 valvetuppa pöörduksin, sest see on vajalik, niisama seda jätta ei saa. Ma olin üsna šokeeritud, sest just mõni nädal tagasi öeldi mulle ITK-s, et emakakael on 6cm pikk ja nüüd mõne nädalaga või hoopis päevaga oli see tulemus pea poole väiksem. Pelgulinna arst jäi muidugi mõttesse, sest 6cm olevat liiga palju. Samas ega ma ei imesta kui ITK puusse pani, sest see arst tegi uh nii kiiresti, et...tõesti pole ime. Emakakaela lühenemine võib anda aga märku sünnitusest ja olgem ausad ajab endast välja küll kui 24. nädalal midagi sellist ilmsiks tuleb. Valvearst luges kohe sõnad peale, et niipea kui toonused jälle tihenevad ja on valulikud ning valuvaigistile või No spale ei allu, pean viivitamatult tagasi pöörduma. Lubas võtta mul 4x 2tbl. päevas.

Terve tee koju ma lihtsalt istusin mokk töllakil ja silmad vesised, sest hirm tekkis. Ma kartsin enneaegset sünnitust. Kuna ma olin veel terve öö magamata, siis tundus asi kuidagi eriti sürr. Pea oli paks otsas ja ajud ka enam ei funganud. Koju jõudes nutsin veel ühe peatäie ja läksin magama. Peale ärkamist oli juba natukene parem olla. Samal päeval neelasin No spad ja ma vist saan öelda, et toonused ei olnud enam nii tihedad. Tunnis 1-3 toonust ja teatud tudidel puudusid need üldse.

Reedel pöördusin uuesti valvetuppa. Kuigi ma natukene kartsin, sest noh, äkki saan sõimata aga ei saanud. Esmalt pöördusin ma ämmaemanda poole (kes oli taaskord nii armas inimene), kes vaatas neljapäeva hommikul tehtud anamneesi üle, andis mulle kraadiklaasi, et mu temperatuur üle kontrollida, mõõtis mu vererõhku ja lõpuks kuulas Sipu südant. Südameke ilus ja regulaarne ning ämmaemanda sõnul aktiivsusest puudu ei jää. Kõik oli hästi ja võisin minna valvearsti juurde. Valvearst oli noorem naisterahvas ning ta oli nii tore ja toetav. Küsis kuidas toonustega on ja õnneks sain talle vastata, et harvemad ja valutumad kui enne. Läksin pukki ja arst katsus alustuseks kõhtu. Kõht oli pehme ja valusid ei olnud, ainult üks sidelihas andis õrnalt tunda aga see on äärmiselt normaalne. Igale arsti kompamisele järgnes seestpoolt üks kõvemat sorti müks. Arstil oli ka hea meel, et Sipu nii aktiivne on. Lõpuks oli kord vaginaalse uh käes. Minu suureks rõõmuks ja õnneks oli emakakael suletud ja keskmiselt (olenevalt nurgast) 3,4cm pikk. Arsti sõnul on see täiesti normaalne pikkus. Lima oli ka olemas ja Sipu oli oma asendit natukene vahetanud. Emakakaela ja Sipu pea vahel oli suur osa lootevett ja see oli hea, et ta enam kuhugi oma peakesega ei surunud. Kõik oli korras aga aja võtan ma siiski nädalaks paariks maha, seega olin sunnitud oma kõhupiltide aja üles ütlema ja analüüsid edasi lükkama. Oeh, kõik armsa eesmärgi nimel.

Toonuste põhjuseks taaskord minu emaka eripära, suure tõenäosusega juurde veel liiga kiire emaka kasv ja Sipu kes oma mürgeldamisega mõned toonused ise esile kutsub. Vaatamata sellele pean ma ikkagi oma toonustel silma peal hoidma ja mitte nii lihtsalt nendesse suhtuma nagu ITK soovitas, sest tugevad toonused võivad esile kutsuda emakakaela lühenemise/avanemise.

Ma ei tea mis vaimustus mul on aga vot Pelgulinna on minu koht. Ma olen seal tänaseks käinud vist 3 korda ja siiani pole ma seal saanud üleolevat käitumist tunda. Töötajad on nii sõbralikud ja siirad, keegi ei vaata su muredele üleolevalt nagu seda tehti ITK-s. See ITK valvetuba oli minu jaoks juba nii ebameeldiv, et ma ei tahagi sina sünnitama minna. Püüame ikka Pelgusse jõuda. Niisiis, kas keegi oskab soovitada tasulist ämmaemandat Pelgust? Nimelt ma tahan, et mu ämmakas oleks ainult minu päralt ja kogu aeg minu kõrval, sest teisiti ma sünnitust ette ei kujutaks :D

23+6 (tänasega 25+0). Täiesti teemaväline aga me siin käisime Blenderis mulle mahla ostmas ja see oli maailma suurim pettumus. Lootsin saada (Alice in wonderland) magusat ananassi maitset koos passiooniga ja natukese õunaga aga ainus mis ma sain oli nagu tavaline rõve õunamahl. Sain südamelt ära! Ma ei tea miks ma iga pildi peal nii kõveralt seisma pean.

2 kommentaari

  1. Mina soovitan Pelgus Pirjo Vooglat, võttis mu poja sünnituse vastu ja meil oli väga muhe ja tore klapp. Samuti käisin ma seal väga paljudes perekooli loengutes ja Maret Voites jättis väga hea mulje. Teda soovitaks ka, kui ta muidugi sellega tegeleb - ma päris täpselt kindel pole selles aga soovitan uurida :)

    VastaKustuta