Emotsioonid oleks meid äärepealt enne rasedusest teada saamist lahku ajanud

Peale oma viljatuse probleemide olen ma hakanud seda maailma täiesti teise pilguga vaatama. Viljatus ei ole mingi väike probleem, juba vaimselt paneb see sinu enda ja elukaaslase mõistuse proovile. See on nagu üks nendest takistustest mille te koos ületate või hoopis ületamata jätate. Mina vaatan neid paare alt üles, kes sellega toime tulevad. Pole ju eriti suur saladus, et suur osa suhetest lõppevad lahkuminekuga, sest seda kõike on lõpuks liiga palju ja ühel hetkel üks osapooltest murdub ning tihti arvatakse, et üksi on parem edasi minna.

Kui ma märtsis teada sain, et mul on LH dominantsus ja peale selle vajan veel hüsteroskoopiat, sest mu emakas on põhimõtteliselt väärarenguga, siis minu jaoks oli see uudis üsna raske ja šokeeriv. Ma ju polnud iial arvanud, et meie teekonnale sellised probleemid viskuvad. Samas ma olen õnnelik, et mul olid probleemid mida sai parandada, palju hullem oleks olnud diagnoos: seletamatu viljatus. Vaatamata sellele oli mul raske olukorraga leppida. Ma tundsin ennast meeletult süüdi, sest mina olin süüdi kõiges selles mida me pidime läbi elama. Minu keha oli see mis ei teinud minuga koostööd. Need olid minu hormoonid ja emakas mis meid pidevalt alt vedasid. See jäi mu hinge kripeldama. Mulle tundus, et kõik halb mis eelnevalt aset leidis, oli minu süü. Tänu mulle olime me vaimselt juba nii kurnatud.

Mürakas on minu täielik vastand. Tema on rahulik, mõistev, leplik ja optimist. Ta ei teinud kunagi juttu sellest, et me oleme antud olukorras minu tõttu, sest tema jaoks oleme me üks. Ta oli alati minu jaos olemas ja väga toetav. Peale hüsteroskoopiat leidsime, et kõige targem oleks saata Mürakas kontrolli, sest alati tuleb ka mees üle kontrollida, sest iial ei tea kas sperma võib olla põletikus või on seal muud jamad. Mai lõpuks oli Mürakal läbitud nii hormoonide kontroll, spermaanalüüs ja eesnäärme kontroll. Juunis sai ta oma arstilt kõne, et reaalselt on kõik korras aga kaalu võiks nagu natukene kaotada, sest see võib kvaliteedi natukene alla tõmmata. Minu jaoks oli see mingil määral väga suur kergendus, sest jumal tänatud, vähemalt on tal kõik korras.

Märtsist maini me lihtsalt tiksusime ja ootasime millal mu emakas hüsteroskoopiast taastub. Selle aja sees oli mul palju erinevaid mõtteid mis mu hinge kriipisid aga need ei suutnud minu üle võimust võtta. Hullemaks läks asi juunis kui algas esimene stimulatsioon. Ma ei tea kas asi oli selles, et hormoonravi mõjus kuidagi vaimsele poolele või hakkas see ärevus ja kõik muu kokku kogunema ning oodata oli suurt plahvatust. 

Ühel hetkel kui ma olin oma stimulatsiooniga lõpetanud hakkas mul peas kummitama, et äkki Mürakas ei pinguta piisavalt, sest mul on küll vead aga tema tundus kuidagi nii rahulik. Mulle tundus, et tal on lihtsalt nii ükskõik. Ja see käis mulle nii närvidele. Kord oli ka jututeema, et kui me peaks IVF-ini jõudma ja see ei õnnestu, siis pole hullu kui me last ei saa ja kahekesi jääme, sest tema ju armastab mind täpselt samamoodi edasi ja tema jaoks pole see maailma lõpp kui meil ei õnnestu. Khm, minu jaoks oleks olnud. Ma ei saanud aru kuidas tal asjadest selline arusaam on. Ma ei suutnud teda lihtsalt mõista. Minu jaoks oli saanud beebi kinnisideeks ja ühel hetkel ütleb teine pool, et pole hullu kui ei tule. Sellel teemal ma lihtsalt ühel hetkel enam heietada ei viitsinud. See jäi niisama pähe kripeldama.

Peale stimuleeritud ovulatsiooni läks asi eriti hulluks. Mulle jäi pinnuks silma Müraka kaal. Ühel hetkel leidsin ma oma peast mõtte, et see kaal saab meile takistuseks, sest halloo, see muudab ju sperma kvaliteeti. See hakkas sees nii meeletult keerlema, et ühel hetkel ma plahvatasin ja hakkasin talle seda nina alla hõõruma ning nõudma, et ta trennis hakkaks käima, sest mis mõttes teen mina sellise kadalipu läbi ja tema lihtsalt vedeleb ja loodab heale õnnele? Mulle tundus, et ta ei pinguta üldse ja tänu talle võib kogu ettevõtmine rappa joosta. Ma otsisin süüdlast. Ma olin nii solvunud, nutsin omaette õues ja hädaldasin kui nõme see suhtumine on. Miks mina pean üksi vaeva nägema? Järgmisel hetkel ma leidsin end juba asju loopimas, kõik mis kätte jäi lendas kildudeks vastu seina. Mu vaimne pool ja emotsioonid olid nii sassis kui sassis said üldse olla. Ja isegi mina ise ei suutnud ennast enam mõista ega analüüsida.

Kui käes oli DPO10, tegin ma esimese testi ja see oli muidugi täiesti negatiivne. Tegemist oli veel mingisuguse Hiina ribatestiga (One step). Ma olin pettunud, vihane ja põlesin veel rohkem. Samal õhtul pidasime me maha oma ühe suurema tüli. Järgmisel päeval järgnes sellele kõigele veel suurem tüli ja ma reaalselt tegin ettepaneku oma teed minna. Ma lihtsalt tundsin nii suurt pettumust, pidevad kuumahood ajasid mu endast veel rohkem välja ja kõik tundus nii mõttetu ja lootusetu. Kuigi raviskeem nägi ette veel kahte stimulatsiooni, tundus mulle annuse suurendamine piisavalt nõmedana, et pigem mitte proovida. Järgmisel päeval pidin ma oma asju pakkima hakkama, sest ma lihtsalt ei tahtnud ega jaksanud selle kõige keskel enam olla. Minu üllatuseks hakkas mul öösel emakas krambitama ja ma juba aimasin millest see märku annab. Järgmine päev olid mul triibud käes ja elu oli õnnis.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tegelikult ajaksin ma suure osa sellest hormoonide kaela. Ei ole nendega kerge. Vaimne pool muutub kindlasti aga seda ei tea kas paremaks või halvemaks. Mina olin peale stimulatsiooni omadega nii läbi, et praegugi on vastik sellele mõelda. Enne stimulatsiooni veel mõtlesin, et tuleb mis tuleb, mina enne ei lõpeta kui triibud käes, isegi kui ma peaks ennast selle jaoks ise süstima hakkama. Järgmisel hetkel olin ma juba ainuüksi stimulatsioonist nii kurnatud ja läbi, et ma oleksin võinud reaalselt kellegi ära koristada. Nii kohutav oli see enesetunne.

Mul on nii maru hea mees. Uskumatu, et ma tahtsin teise ripakile jätta :D

Kommentaare ei ole