Üritades hirmuga toime tulla

Meie raseduse algus ei olnud sugugi lilleline ja roosa. Pigem oli esimene trimester minu jaoks täielik õudusunenägu. Mul oli pidevalt hirm ja ma kartsin meeletult, et rasedus peetub või katkeb. Kui me oma esimesed triibud saime, siis ma ei osanud kunagi arvata, et me peame peetumisega silmitsi seisma. Ma teadsin, et rasedused katkevad ja peetuvad aga ma poleks kunagi arvanud, et mina olen üks neist kellega see juhtub. Kui ma juulis oma triibud sain, lõi mul kohe ohutuli peas põlema, ma teadsin mis kõik võib juhtuda ja see ei andnud mulle sugugi südamerahu. Vastupidi, mind haaras meeletu hirm. Kui ma veel ühel hetkel avastasin, et mul määrib, olin ma täielikus paanikas. Räägitakse ju sellest nagu esimesest märgist mis peetumisele vihjab. Minu jaoks sai alguse vaimselt raske teekond.

Esimesed nädalad olid kõige raskemad. Mul ei olnud mitte mingisuguseid sümptomeid. Ma nagu polekski rase olnud aga kuna ma sõelusin tihti haigla vahet ja ma sain pidevalt ultrahelisid, siis see nagu mingil määral rahustas mu maha. Iga kord kui aeg oli uh käes, oli mu mõtetes ainult see, et ta süda lööks. Iga kord oli ukse taga ootamine nii närvesööv, et mu käed lihtsalt värisesid. Kuni esimese trimestri lõpuni ei julgenud ma isegi mõelda sellele, et ma rase olen, sest see oli kõige ohtlikum aeg, mitte miski ei olnud kindel. Selle kõige keskel olin ma aga ääretult pettunud ja kurb, sest ma tundsin, et kogu mu rõõm oli mult ära võetud. Minevik oli oma jälje jätnud ja see ajas mind ahastusse, ma tahtsin ka olla nii muretu ja õnnelik, mitte kogu aeg muretseda ja mõelda, et kas kõik on ikka korras? Kas ta süda ikka lööb? On ta terve? Ühel hetkel võttis mu hirm sellised mõõtmed, et mul tekkisid paanikahood, ma tõmbasin end lihtsalt kerra ja nutsin, ise ahmisin õhku ja üritasin samal ajal hingamisega end maha rahustada. Meie maja kõige levinum küsimus oli Mürakale: kas temaga on kõik ikka hästi? Ma tean, et ega Mürakas ei saanud mulle seda garanteerida aga kui ta vastas, et kindlasti on, siis see vastus andis mulle mingigi turvatunde, see näitas mulle, et tema usub ja seega usun ka mina.

Kui ma olin taaskordselt haiglast välja saanud (12+ nädalal), pöördusin ma ämmaemanda poole ja palusin talt saatekirja raseduskriisi nõustaja juurde. Uskumatu kuidas ma pidin inimest veenma, et ma tõesti vajan seda saatekirja. Õnneks ma selle sain ja aja sain 2 päeva peale OSCAR uuringut. OSCAR uuring läks meil nii hästi, et peale seda tundsin ma esimest korda suurt kergendust ja tunnistasin end uhkelt rasedaks. Nüüd julgesin mõelda, et ma olengi rase ja kõik on hästi. 

Raseduskriisi nõustaja juurde läksin ma ääretult suure optimismiga. Ma tundsin end hästi ja olin kindel, et peale visiiti on mul veel parem. Visiit ise kestis kokku pool tundi aga see tundus minu jaoks ääretult lühikene aeg. Samas sellest piisas, et aru saada selle visiidi mõttetusest. Nõustaja ise oli sõbralik ja mahe naisterahvas kuigi mulle jäi tema iseloomust rohkem silma tema rinnapartii mis tahtis iga hetk särgi august välja hüpata. Mürakas üritas samal ajal aknast välja vaadata või seinu imetleda. Natukene imelik oleks olnud pidevat silmsidet hoida, samas mujale vaatamine tundus ka kuidagi piinlik. Igatahes algas meie seanss sellega, et ma rääkisin oma murest ja tunnetest. Ma ei tea kas mulle tundus aga nõustaja nagu üldse ei süvenenudki sellesse. Suure osa ajast jutustasin mina ja nõustaja ise küsis lihtsalt vahepeal mõne küsimuse nii muuseas. Kuna Mürakas oli ka kaasas, siis läks see seanss üle poole kohaga paariteraapiaks. Nii me seal leelotasime ja ühel hetkel tulistas nõustaja välja, kas me oleme sellega arvestanud, et antud rasedus ei pruugi samuti positiivselt lõppeda? Ma jäin automaatselt vait ja oleks tahtnud seal samas nutma puhkeda. Ma tean, et kunagi pole miski 100% kindel aga kas see on õige asi mida niigi hirmul rasedale öelda? Eriti veel siis kui selja taga on tegelikult positiivsete tulemustega uuring? Igatahes peale seda ma ootasin, et ma saaks sealt minema. Enne kui seanss läbi sai, jõudis nõustaja mainida oma pakutavat paariteraapiat mis maksab küll 50€ aga seal õpime me Mürakaga suhtlema ja üksteist kuulama. Peale seda olid mu juhtmed täiesti lühises. Visiidilt lahkusin ma ääretult halva enesetundega. Ma just olin saamas oma roosa ja rõõsa sära aga see lasti lihtsalt verbaalses mõttes põhja. Teiseks hakkasin ma mõtlema, et kas meil on Mürakaga probleeme mida me ise ei näe? Sest tema on ju nõustaja, inimeste tundja. Niisiis suutis ta mind veel meie suhtes ka kahtlema panna. Väga 5+.

Kui kätte oli jõudnud 14+ nädal, otsustasin endale doppleri soetada, see tundus kõige targem viis kuidas end maha rahustada, sest ainult positiivsed mõtted mind ei aidanud. Ma küll proovisin raskematel hetkedel kohe positiivsetele mõtetele mõelda aga ega sellest ka lõpmatuseni kasu ei olnud. Nii me sõitsimegi ühel õhtul Tartu ja ostsime mulle pea 40€ maksva doppleri. Mina olin muidugi sillas, Mürakas mitte nii väga, sest temale ei meeldinud mõte, et ma hakkan pisikest sellega pidevalt torkima ja kontrollima. Kui ma doppleri kätte sain, proovisin kohe järgi. 2 minutit ja südamelöögid olid käes, milline südamerahu! Mürakas pani kohe kindlad reeglid paika ja lubas mul ainult ühe korra nädalas kuulata ja seda ka ainult siis kui tõesti tekib hirm ja vajadus. Mina ise oleks vast võinud iga päev kuulata aga eks ma sain ise ka aru, et see pole päris mõistlik tegevus. Kokku olen ma kasutanud seda 5 korda ja nüüd see lihtsalt seisab ema juures kapis. Seega kui keegi tahab, siis annan 25€ (post hinnas) eest ära :D

Suurimast hirmust vabastas mind 19+ nädal ehk see nädal mil ma hakkasin tundma liigutusi ja mükse regulaarselt ning tugevalt. Iga löök on minu jaoks suur kergendus. Ma tundsin liigutusi juba varem aga sellised konkreetsed ja päris liigutused koos mingisuguse reziimiga tekkisid alles 19+ nädalast. Õnneks on Sipu väga koostöö aldis ja annab endast üsna tihti agressiivselt märku, seega on eluke praegu palju muretum ja ilusam. Roosa ja rõõsa tunne on ka lõpuks ometi olemas. Samas saan ma tunnistada, et eks Sipu viskab vahel vingerpussi ka, sest nädalas on umbes 2-3 päeva mil ta ei ole nii aktiivne kui tavaliselt. Need on tavaliselt nädalalõpud. See on täiesti normaalne aga vahel ikka tekib mingi eriti lol*akas hirm. Õnneks aitab õrnalt näpuga togimine, see vist ajab ta lausa närvi, sest vastu antav löök on kõvasti tugevam ja kuidagi agressiivsema auraga.

Mina siin oma 14+ kõhuga ja ma arvasin tollel hetkel, et küll on suur kõht. Alles nüüd ma näen ja tunnen mis see suur kõht tegelikult on. 10 nädala pärast imestan veel rohkem selle üle kui suureks saab üks kõht paisuda. Vaatasin siin kalendrit ja juba 13 nädala pärast on meie Sipu nn. valmis ja võib sündida. Küll on tore, et aeg nii kiiresti läheb :D 

Kommentaare ei ole