Minu 15 fakti

esmaspäev, 12. november 2018

Ma tegin ühe hästi ''suure'' avastuse. Nimelt olen ma juba peaaegu 3 kuud bloginud ja seda isegi üsna edukalt. Tuult siin veel ei ulu, seega suur areng seegi. Eile hakkasin siin mõtlema, et mu blogi on totaalne ''preggo'' blogi ja oleks aeg natukene midagi muud ka siia sisse põimida. Mulle meeldivad inimesed kes meenutavad mulle mind ennast. Blogisid lugedes hakkan ma alati esmalt neid sarnasusi otsima, sest siis on kuidagi palju kergem seda sidet luua ja tunne on ka kohe soe, nagu loeks oma sõbra blogi. Ma olen hetkel blogimaastikul lühikest aega eksisteerinud ja ma kujutan ette, et selle ajaga pole veel väga hästi välja joonistunud see isiksus kes minus tegelikult peidus on. Seega lugejate jaoks olen ma tõenäosusega keegi 24 aastane Virge Lääne-Virumaalt, kes võitles sekundaarse viljatusega ja nüüd on õnnelik rase kellel on pidevalt midagi viga ning kes halab päevast päeva kui raske kõik on!


Kuna ma tunnen, et ma tahaks oma lugejatega parema sideme luua, siis mõtlesin, et kirjutan ühe faktidel põhineva postituse. Ma luban, et see ei ole midagi sellises stiilis: 1. Mu nimi on Virge 2. Ma olen 24 aastane 3. Ma olen tähtkujult neitsi 4. Mulle hirmsasti meeldivad koerad... See on kõige absurdsem viis üldse kuidas end läbi faktide tutvustada ja samas ka meeletult igav. Mind reaalselt väga ei huvita mis tähtkujust keegi on ja kas talle meeldivad koerad või kassid. Mulle meeldib kui inimene väljendab rohkem oma isiksust, kiikse ja käitumismustreid läbi faktide. Seega, ma üritan... Üritan!

 Ma ei tee kunagi midagi mida ma teha ei taha ehk ma oskan väga hästi EI öelda. Ja isegi süümepiinu ei teki, sest mul on lihtsalt ükskõik! Ma olen isegi korra sellepärast tööd vahetanud. Oli 1. jaanuar ja ma töötasin tollel hetkel restoranis. Mul oli muidugi haigusleht, sest ma põdesin rasket angiini. Kurk oli täiesti paistes, ninast jooksis igasugu asju, silmad vesistasid, palavik oli meeletult kõrge ja vaatamata kõigele sellele aeti mind tööle. Mhm, hästi hügieeniline oli! Muidugi ma ei tahtnud minna aga kuna meil oli seal rase tööline, siis ega tema üksi ei saanud seal ju olla. Oleks too rase siis vähemalt mingit tänutunnet näidanud, tema pläkutas teiste töötajatega ma ei tea kus kui mina samal ajal hommikusööki jälgisin ja vajadusel uue ette viisin, endal samal ajal tatt voolamas. See, et mind aeti vaatamata minu keeldumisest välja, ajas mul närvid nii krussi, et mõni päev hiljem panin ma lahkumisavalduse lauale. Mõtlesin veel töötervishoidu ka pöörduda aga Mürakas ütles, et ma ära lõpetaks ja oma jonni maha suruks. No ei saa sundida tegema mind midagi mida ma teha ei taha ilma, et sellele tagajärgi ei oleks. Ma lihtsalt pole nii paindlik. Olen isegi oma ämmaga sadu kordi sellepärast sõdinud :D

 Ma pole kõikide inimene. Ma pole kunagi olnud arvamusel, et kõikidega tuleks hoida häid suhteid. See lihtsalt pole võimalik. Kui juba temperamendid omavahel põrkuvad, siis ei tuleks sellest suhtlusest nii või naa midagi head välja. Ma lihtsalt ei näe isegi põhjust miks peaks kõigiga hästi läbi saama.

Natukene sürr aga ma sündisin oma vanavanaisa surma-aastapäeval ehk 2.09. Aga ma pole ainus! Mu emal on sünnipäev samal päeval oma vanaema surma-aastapäevaga.

Inimesed arvavad, et ma olen tagasihoidlik ja vaikne aga tegelikkuses on asi selles, et kui inimene mulle ei sümpatiseeri, siis ma ei hakkagi kunagi temaga ninnu-nännu tasandil suhtlema. Seega on olukordi kus ma olengi seltskonnas peaaegu täiesti vait. Ma olen ühes seltskonnas tänaseks juba peaaegu 9 aastat olnud aga suhtlema ei kipu ma siiani pooltega kes seal liiguvad, sest klappi lihtsalt ei teki ja minu jaoks on hea klapp suhtlemise aluseks.

Mul tekib vaimne blokk naiivsete, vaimselt nõrkade ja ''roosamanna'' inimeste ees. Ausalt, ma ei tea ise ka miks nad mind niivõrd haiglaslikult häirivad aga seetõttu olen ma lausa nii mõnegi blogi lugemise lõpetanud. Pole lihtsalt minu inimesed! Ma tahaks vahel neile lausa millegagi lajatada. Ärge küsige, ma ei tea! Vaimselt nõrkade inimeste puhul on mul alati tunne, et nad imevad oma häda ja halaga lähedased inimesed energiast lihtsalt tühjaks (ma ei mõtle siinkohal haigeid inimesi). 

Ma ei ole ootaja vaid tegutseja. Mind ajaks täiesti ahastusse kui mul oleks probleem ja ma lihtsalt ootaks millal see ise lahenema hakkab või hullemaks läheb. Näide kohe võtta, viljatusravi. Kui ma sain teada, et ma peaks ootama veel mõned kuud, siis ma läksin täiesti põlema, sest ma ei salli kui ma ei saa asju kohe lahendatud. Asjad peavad leidma kohe lahenduse! Seega ma ei salli ka inimesi kes ainult hädaldavad aga oma probleemidele lahendusi ei otsi, nagu tuleks kõik nende eest ise ära teha. No ei!

Ma olen käsi peseb kätt isiksus. Ükski heategu ei jää karistamata! See on vist üks neid kuldseid reegleid mille ma olen oma 24 eluaasta jooksul selgeks saanud. Mida vähem teisi heast südamest aitad, seda parem sulle endale (ma ei mõtle siin annetamist). Kui muutud liiga heldeks, hakatakse kohe ära kasutama!

Lisaks eesti juurtele on mul ka ukraina juured. Ohoo, sealt see minu temperament pärit ongi.

Ma olen otsekohene ja minust on väga raske kahepalgelisust leida. Ma ei saa öelda, et ma olen selline ''otsekohene'' inimene kes ütleb midagi välja, et teisele haiget teha. Ei ole nii. Ma löön tavaliselt tõega. Ma arvan, et saate aru küll mida ma mõtlen. Sellist mõttetut tilu-lilu ma ei kommenteeri aga kui mängu tuleb midagi suuremat, siis küll. Minu arvates on väga tähtis inimesi maa peale kutsuda ja olla nendega otsekohene ja konkreetne. Kellegi kehakaalu või kleidi kommenteerimine siia alla ei kuulu.

Ma ei lase endale liiga teha ja ma ei ole maaslamaja. Mu ego lihtsalt ei lubaks seda :D Ma pigem murran ise kui lasen end murda.

Mulle meeldib kui sibulat või küüslauku hakkides jääb kätele nende lõhn. Ma lihtsalt jumaldan seda. Ma võiks 24/7 oma käsi nuusutada :D

Ma valin poes kõige kauem maitsetaimi, köögi- ja puuvilju. Toorained lihtsalt peavad olema parimad. Kui maitsetaimedel tugevat lõhn juures pole, siis pole need mitte midagi väärt.

Ma olen haige pedant. Kõik peab olema ja jääma täpselt nii nagu ma need paika panen. Vastasel juhul ei saa ma isegi öösel magada kui näen, et midagi on kuskilt paigast ära.

Ma olen enese vastu väga kriitiline. Võiks lausa öelda, et ma nutan vähemalt nädalas korra, sest mul pole kõrgharidust, kuigi mul on tore ja hea töö, tunnen ma ikkagi, et ülikooli paber on taskust puudu ja see kriibib valusalt. Selle vea kavatsen ma beebi kõrvalt tulevasel suvel parandada (jääb mulje nagu ajaks suvega asja joonde).

Ma olen väga temperamente...väga. See on olnud meie suhte üks probleemsemaid kohti, sest minu temperament võib võtta minutiga sellise tuuri üles, et terve maja jookseks elanikest tühjaks. Nüüd rasedusega olen ma õnneks väga rahulik, rõõsa ja rõõmsameelne aga enne rasedust... Ma ei hakka isegi mitte rääkima, eks seda mõistavad rohkem naised kelles voolab see sama tore slaavi veri. Mürakas pole siiani nõus mulle pesapalli komplekti ostma. Ei tea küll miks? :D

Teate, praegu lugedes tundub, et ma olen maailma kõige hullema iseloomuga naine aga tegelikult vast päris nii ei ole. Mürakas ja mu pere on ju siiani vastu pidanud. Seega väga hull see asi olla vast ei saa. Kas tundiste ennast ka ära? :)

Kui ma veel maakera mõõte välja ei andnud. A, ja mulle meeldib black and white! :D

8 kommentaari

  1. Sattusin su blogi lugema vist päris-päris alguses, kui uute blogide otsimistuhinas internetis ringi seiklesin. Igatahes, tahtsin juba mõni aeg tagasi kommenteerida, kui vahva on see, et oma raskusi rasestumise ja muuga seoses avalikult kirja paned, nii on teistel, kellel sarnane mure, turvaline lugeda ja mitte-olla-päris-üksi oma murega.


    See öeldud, siis tegelikult pole blogi teema üldse minuga seotud - ei ole ma ise hetkel ootamas ja reaalsete tegudenigi läheb vast mõni aeg veel, aga lugema olen jäänud sellest hoolimata, sest kirjutad väga hästi ja kuidagi ausalt, otsekoheselt oma mõtteid välja, nii ei ole siin liigne nunnutamine või hala või miskit kolmandat, vaid ehk yhe riskiraseda igapäevamõtted niisama ülestäheldatud, kuidagi kaine mõistusega, mis tekitab su vastu ainult austust.

    Kuigi teema on raske, on su kirjutisi hea lugeda ja sestap tahtsin ka märgi maha jätta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur aitäh sulle nii armsa kommentaari eest! *pühin pisarat* :)

      Kustuta
  2. Haahh,ma olen sada prossa eestlane,aga võimatu iseloomuga. Üks hetk vihane,teisel õnnelik. Ärritun liiga kergelt, ütlen asju mida ei peaks, impulsiivne. Kipun kamandama ja naljalt oma seisukohtadest ei tagane, korrafriik olen ka veel. Olen samuti paanikahoogudega kimpus,minu puhul aitab päeva samm sammult analüüsimine,et pääastik üles leida. Ja fun fact, esiklaps on iseloomult mu täpne koopia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hehee, nii äge :D Ma vahel mõtlen sellele kui äge see oleks kui meie esiklaps miu iseloomuga tuleks :D

      Kustuta
  3. Avastasin sinu blogi ühel unetul ööl IVF ja raseduste foorumeid lugedes. Aitäh, et kirjutad avatult oma kogemusest. Meil esimene rasedus, esimene IVF katse ja joppas. Muretult pole läinud, on olnud määrimis, valusid, liiga kõrgeid HCG näite (kes oleks arvand, et see number võib ka liiga kõrge olla?) jne. Nii et sinu/teie loo lugemine on vägagi tervistav. Aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ääretult hea meel, et oled siit blogist enda jaoks midagi leidnud! Saigi see blogi loodud eesmärgiga, et pakkuda tuge neile kelle jaoks ei ole antud teekond kergete killast! Paid ja kallid! :)

      Kustuta
  4. Leidsin sinu blogi, väga informatiivne lugemine, aitäh! Kes oli sinu arst viljatuskliinikus ja kas soovitad teda?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur suur aitäh sulle! :) Minu arst oli Deniss Sõritsa ja mina jäin temaga väga rahule, sest oli väga konkreetne ja kiire tegutsemisega. Ei ajanud mulle ümber nurga juttu :)

      Kustuta