Rasedus ja kehakaal

Ma ei tea kust kohast mulle see mõte ajudesse kinni oli jäänud, aga ma olin kunagi täiesti kindel, et rase naine paisub igast otsast. Kui ma viljatusraviarsti juures käima hakkasin ja rasedust planeerisin, siis üks mu sõbranna ütles mulle kohe, et nüüd vaata viimast korda oma keha peeglist, sest midagi sellist sa enam ei näe, hormoonravi ja rasedus muudab keha drastiliselt. Noh, juba eos tekkis mul arusaam, et rasedus muudab naise lodevaks ja mitte nii ihaldusväärseks. Nagu, et nüüd ongi ilusa kehaga kõik ja mine nuta omaette patja!

21+5 ja ühed mega kondised käed :D

Ütlen päris siiralt ja ausalt, et minu jaoks on mu keha alati üsna tähtis olnud. See on miski mis annab mulle enesekindlust ja muudab mu aura nn. seksikamaks ja külgetõmbavamaks. Ei, mul pole absoluutselt mitte midagi kaalukamate naiste vastu, aga enda vastu olen ma üsna kriitiline. Kaal peab olema korras ja keha ilus. Ennast peeglist vaadates peab tekkima enesekindel ja hea tunne. Nagu ma juba kaudselt mainisin, siis minu keha on minu tempel ja sealt saab alguse minu enesekindlus. Kui naisest ei kiirgu enesekindlust, siis tal polegi midagi. JOKK.

Kui ma üldiselt olen väga aktiivse eluviisiga ja liigun palju, siis raseduse 8. nädalast olen ma katastroofiliselt halb liikuja. Palju aega veedan voodis ja kui jalutamas käin, siis venin nagu tigu. Ma lihtsalt pole füüsiliselt enam võimeline 10km matkama, sest suure tõenäosusega lõpetaks ma oma õhtu valvetoas ja seda ma ei taha. Kui mulle määrati esimene range voodireziim, siis ma juba mõtlesin oma peas, et selle rasedusega paisun ma nagu pärmitaigen, sest kehalist koormust pole ju enam ollagi. Juba eos hakkasin sellele mõtlema, et peale sünnitust kohe bandaaz ümber ja mida kiiremini jalule saan, seda parem. Minust saab küll ema aga oma ihaldusväärsust ja enesekindlust ma kaotada ei taha. Mida kiiremini ma end taastan, seda parem mulle endale ja mu enesekindlusele. 

Raseduse algusest saadik toitun ma täpselt nii nagu tahan ja söön seda mida hing ihaldab, sest vanad harjumused on sees. Ma pole pidanud kunagi oma toitumist jälgima ja ei tee seda ka nüüd. Ega plaanigi tegema hakata. Vaatamata sellele on mul kaaluga probleeme. Seda lihtsalt ei taha juurde tulla. Seega saan ma ennast mingil määral nimetada looduse vingerpussiks, sest reaalselt ei pea ma ise suurt vaeva oma keha nimel ju nägema.

Ma kaalusin enne rasedust 49-50kg (166cm), seda vastavalt faasile, sest enne punaseid tõusis kaal alati kilo võrra ja mõned päevad peale punaseid haihtus see kilo lihtsalt kuhugi ära. Nüüd kus ma olen 22 nädalat rase, ütlen, et jube raske on olla rase kui sa oled üks... Ma isegi ei tea mis asi. Mul on juba sümfüüsivalud kallal ja ma absoluutselt ei jaksa oma kõhtu kanda, sest see on mu selja jaoks niiiii raske. Mul on pidevalt tunne, et kõik tahaks seest välja kukkuda. Hetkel näen ma välja nagu tikkude peal seisev muna. See on nii naljakas aga samas kurb, sest kui suur on tõenäosus, et ma peale rasedust füsioterapeuti vajan? Hetkel olen ma juurde võtnud algkaalule 2.3kg. Ise mõtlen peas, et üle 10kg ei tahaks juurde võtta, kui suur on üldse tõenäosus, et ma võtangi ainult 10kg juurde? Vastasel juhul vajuksid mu kondid lihtsalt laiali :D

Kui ma ennast praegu mõõdan ja vaatan, siis tegelikult ongi ainus kasvav asi mu keha juures kõht. Mitte kuhugi mujale pole mitte midagi juurde tulnud. Isegi mitte kätele, need näevad siiani sellised imelikud ja peenikesed välja. Piht on varasema 60cm asemel 61cm ja kõik kleidid või ilusad liibuvad asjad mis ma selga panen, jäävad pihalt lötendavad ja kortsu. Seega võin julgelt ümber lükata väite, et rase naine paisub igast otsast. Naised on erinevad ja ei tasu liiga hullult ka oma keha pärast põdeda! Rasedusest tingitud muutuseid ei saa lihtsalt ette ennustada, sest sa ei tea kunagi kuidas su keha sellele reageerib :)

Kui palju te rasedusega juurde võtsite? Kaua läks peale sünnitust, et kaal algkaalu tagasi saada?