Adios, teine trimester!

Ma olen siin viimasel ajal oma mõtetega nii eemal, et ei pannud isegi teise trimestri lõppu tähele. Seega saan ma suure rõõmuga teatada, et ma sain siin paar nädalat tagasi oma teisele trimestrile adios öelda ja tervitada algavat kolmandat trimestrit! Uskumatu aga umbes 7 nädala pärast saab meie Siputis rohelise tule. Juba! Kui algus läks nii meeletult aeglaselt ja raskelt, siis lõpp pigem tuhiseb kiirelt mööda.

30+0. Uskumatu, et ma omadega juba nii kaugel olen. Aeg tõesti pudeneb käest!

Midagi erilist ma siin ei tee, suure osa oma ajast vedelen kuskil nurgas, kõht püsti ja tunnen ennast niisama vahvalt. Mõtlesin jõuludest kirjutada aga ma lihtsalt ei viitsi, nii haigelt laisk inimloom olen (samas, ega mul midagi tarka öelda pole kah, jõulud nagu jõulud ikka). Loodetavasti andestate mulle! Täna on see päev kus ma lähen ametlikult dekreeti, juhuu, kahjuks olen ma juba mitu kuud kodus haiguslehel olnud ja dekreeti minek minu jaoks midagi erilist ei ole, mis on tegelikult päris kurb. Vähemalt annab dekreeti minek märku sellest, et lõpuni pole enam palju minna ja oi kuidas ma ei suuda seda lõppu ära oodata!

Aga mida ma siin ikka tühja mulisen, virisen ja seosetut teksti suust välja ajan. Panen parem oma teise trimestri vaevused kirja, sest ega ilma nendeta ju ei saa.

Algkaal: 50kg

Kaal 28+0 nädalal: 57,8kg

Kaalu kokku lisandunud: 7,8kg

Sümfüüsivalu ehk tutiluuvalu ehk vaagnaluu valu. Ma ei mäleta enam päris täpselt millal mulle see vaevus kaela sadas aga suure tõenäosusega oli see teise trimestri alguses. Tegemist on valuga mis elab jalge vahel ja on meeletult ebamugav. Tunne on selline nagu see luu läheks kohe pooleks. Tekib seetõttu, et vaagnal on vaja natukene laieneda ja emaka raskus surub sinna ühte punkti. Alguses oli päris hull, ma liikusin ringi pisarad silmis, sest see valu oli kohutav. Nüüd nädalatega on natukene paremaks läinud ja ringi saab ka jälle normaalselt liikuda, enne ei saanud isegi külge voodis pöörata, ilma, et valust ei oleks oianud. Sümfüüsivalu võib ennetada ja leevendada bandaaziga.

Pearinglus. Alguses ma arvasin, et asi on hapnikupuuduses või madalas hemoglobiini tasemes. Viimane oli korras ja seega ei saanud asi olla ka esimeses. Kõndides, seistes ja istudes on kõik parimas korras aga kui tuleb aeg ennast voodisse pikali visata, siis läheb asi jamaks ja kogu ümbrus hakkab keerlema. Üsna ebamugav ja häiriv aga täiesti normaalne. Ma ei maga selili, seega ei saa Sipu mul arterid kinni suruda, mis siis pearinglust tekitaks.

Kokkusurutud magu. Mida aeg edasi, seda suuremaks ja kõrgemaks emakas kasvab. See tähendab jälle seda, et ülemised organid on emaka poolt täiesti kokkusurutud (magu, kopsud). Süüa saan ma vähe aga tihti. Piir tuleb kiiresti selgeks saada, sest vastasel juhul saadab peale söömist veel mitu tundi tunne nagu oleks terve söögitoru toitu täis ja see on päris rõve! Tegelikult sarnaneb mu seedimine hetkel üldse lehma omale, sest päris tihti tuleb ette olukordi kus magu lükkab toidu üles tagasi. Rõveee!

Pardikõnnak. Ilus ja graatsiline kõnnak on juba ammu minevik. Pardina paterdada on palju kergem ja kukkumise tõenäosus on ka natukene väiksem, sest tasakaal on jalad laiali kõndides natukene parem.

Suurenev voolus. Oiii kuidas ma seda vihkan! Nagu ma varem maininud olen, siis võib teha tupe kaudseid probiootikumi kuure. Aga suure tõenäosusega pole neist enam sellises faasis eriti kasu, sest valgevooluse suurenemine on nii loomulik ja sellega tuleb leppida. Kui vooluses on muutuseid nagu näiteks värvus, konsistents või lõhn, siis tuleks ämmaemandaga kohe konsulteerida. Mina olen juba sealmaal kus ma vahel tõesti mõtlen, et kas mul tuli piss püksi või on see lihtsalt voolus, sest viimast on tõsiselt palju viimasel ajal tekkinud.

Beebi liigutused. Teate, et teise trimestri lõpus beebi liigutused muutuvad? Mina ei teadnud. Tuleb välja, et need jäävad nõrgemaks ja müksud asenduvad pigem naha all sõitvate jäsemetega. Alles siin paar nädalat tagasi käisime valvetoas, sest Sipu otsustas, et ta ei liiguta end terve päeva. Ei vastanud ka manipulatsioonile (külm vesi, magus, Müraka mootorpaadi hääl). Ma olin õhtuks täiesti paanikas ja pöördusin valvetuppa kus tehti KTG ja uh. Õnneks oli kõik parimas korras ja meie tüüp oli lihtsalt laisk. Samas valvearst mainis kohe ära, et raseduse kasvades liigutused muutuvad, seega päris paanikasse ei tasu minna kui ühel päeval on tuntavate müksude asemel hoopis õrnad lainetused.

Sülg. See on meeletu kui palju võib ühe raseda naise suu sülge toota. Vahel ma ärkan keset ööd üles selle peale, et terve mu padi ja pool mu näost on süljest märjad. Ma isegi ei peatu siin rohkem. Laske edasi oma kujutlusvõimel tööd teha! :D

Halvenev nägemine. Mu vasak silm on olnud terve elu nõrgem kui parem. Nimelt on mul vasakus silmas laisa silma sündroom, mis on aastatega kõvasti paremaks läinud. Aasta tagasi oli mu parem silm 0 ja vasak -1.5. Nüüd kus ma olen rase, olen tähele pannud, et vasak silm näeb kuidagi halvemini kui ennem aga see olevat täiesti normaalne, sest hormoonide muutus mõjutab ka nägemist. Peale sünnitust pidavat nägemine vaikselt taastuma. Ma loodan, et see on päriselt ka nii.

Südame kloppimine. Peamiselt tunnen ma seda öösiti ja just siis kui tahaks magama jääda. Oi kuidas see häirib magama jäämist. Vahel on tunne, et ma reaalselt viskangi oma sussid põõsasse, sest see kloppimine on nii tugev.

Toonused. Hehee, minu ''parimad'' kaaslased kes on mind juba alates teise trimestri algusest saatnud. Nendega olen ma tõsiselt hädas olnud, oli ju isegi lausa oht enneaegseks sünnituseks. Neid saab hoida kontrolli all manustades magneesiumi (magneesiumi tuleb kõvasti üle manustada) ja võttes No Spad (mina arvan siiani, et see No Spa pole mingi päästja). Lisaks pidavat hästi mõjuma soe vesi (dušš, vann). Mida suuremaks rasedus kasvab, seda tihedamaks toonused muutuvad. Vähe sellest, et neid liigub natukene tihedamalt, on need ka pikemad ja valulikumad.

Tselluliit. Haha, mul on reaalselt tselluliidist püksid jalas. Päris tõsiselt! Mul pole mitte kunagi niisama tselluliidiga probleeme olnud. Esimest korda puutusin tselluliidiga kokku siis, kui pille võtsin. Peale pillide võtmist tselluliit kadus. Nüüd, taaskord on see rõve rasv mu tuharatel tagasi. See on lihtsalt nii inetu, et nutt tuleb kurku. Ämmaemand lohutas, et see kaob peale rasedust mõne kuuga. Olevat kohe nagu rasedusaegne tselluliit mis tekib östrogeeni suurenemise tõttu organismis. Ma siiralt loodan, et see on tõsi. Vastasel juhul need jalad enam valgust ei näe!

Toitumine. Toitumine on mul meeletult muutunud ja seda negatiivses mõttes. Ma pole kunagi nii üksluiselt toitunud kui nüüd ja põhjuseks on see, et väga suur osa toitudest tekitab mulle meeletult gaase mis muutuvad kinniseks ja oiiii seda valu. Kinnised gaasid tekitavad palju valu ja valu omakorda kutsub esile toonuseid. Ütleme nii, et ma olen päris pettunud, sest ma ei saa isegi värskeid salateid enam endale lubada. Gaase tekitavad sibul, tomat, kapsas, riis jne. See on täiesti ajuvaba!

Sidelihase valu ehk round ligament pain. Sellest ei saa vist enne raseduse lõppu lahti. Ma kannatan selle käes juba ammu aga õnneks ajaga on kergemaks läinud. Sidelihas asub vasakul ja paremal pool emakat ning see on lihas mis hoiab emakat paigal. Üldiselt teeb korraga valu ainult üks lihas. Valu sarnaneb pimesoole valule. Asub nabast umbes 2-3cm puusakondi poole.

Aeglustunud karvakasv. Kui mul enne rasedust olid karupüksid jalas juba umbes nädal hiljem, siis nüüd kannatab ilusti kaks nädalat raseerimata ära. Jube mugav on küll aga lisaks teistele karvadele ei taha mu juuksed ka enam eriti kasvu visata ja vot sellest on küll kahju. Suur õnn, et juuksed enam nii lahti ei ole, muidu ma oleksin juba ammu kiilakas valmis.