Vaalake käis Noorus spas

Ma tahtsin siin see kuu hästi eeskujulik blogija olla. Mõtlesin, et teen endale plaani ja hakkan postitusi vorpima nagu homset päeva ei tulekski, sest öelda ja kirjutada on tegelikult ääretult palju. Reaalsus on aga täiesti teine, kahjuks, sest ma olen kogu aeg nii väsinud, et nutt tuleb kurku. Kõige kummalisem on see, et ma isegi ei tea millest ma täpsemalt väsinud olen, sest ma reaalselt ei tee mitte midagi. Mitte midagi! Lihtsalt tiksun ja olen! Siin ükspäev magasin ma 16 tundi tervest ööpäevast. Hästi ''asjalik'' olen!

Ma arvasin kunagi tõsimeeli, et kui ma rasedaks jään, siis ma olen see ilus särav rase. Reaalsus on see, et ma viitsin endale näo pähe teha ainult siis, kui toimub mõni pidu või on vaja pilte teha. Khm, sellepärast ma nii vähe pilte teengi, sest ma lihtsalt ei viitsi endale inimese nägu pähe teha. Lihtne.

Nädalavahetusel käisime Müraka jõulupeol mis toimus tänavu Noorus spas. Ma ootasin seda nii kaua ja olin täiesti kindel, et teen ühe arvustava postituse ning panen hunnikute viisi pilte juurde, aga... kellele seda tegelikult vaja on? Seega las olla, sest keda need arvustavad postitused ikka huvitavad? Mind igatahes mitte. Ausalt öeldes pole mul isegi pilte, max 3 pilti on ja need on ka kõhupildid. #kõhtonelu!

Spa ise asub Narva-Jõesuus, seega meie jaoks tähendas see 1,5 tunnist sõitu. Eks see natukene ebamugav oli, sest ma ei kannata pikalt istuda kuna see kutsub mul toonuseid esile. Seega nende ennetamiseks võtsin juba enne autosse istumist paar No Spa tabletti. Ma ei tea miks aga ma olin täiesti kindel, et spa asub Narvas, seega ma ütlesin kohe Mürakale, et sõidame Narvani ilma gps-ita ja siis vaatame edasi. Õnneks nägi Mürakas tee ääres teeviita ja oh üllatus-üllatus, spa ei asunudki Narvas. Vedas, et Mürakas seda teeviita nägi, vastasel juhul oleksime julmalt ja tuimalt Narva välja sõitnud ja pärast veel otsa ringi pööranud ja tagasi hakanud tulema. Ma ei tea, need minu ajud ei kannata hetkel mitte mingisugust kriitikat, mul nagu polekski neid! Seega mina enam sõna ei võta!

Kohale jõudsime umbes pool tundi enne kolme ja päris esimest korda saan öelda kuue aasta jooksul, et meil polnud probleemi parkimiskoha leidmisega, sest seal neid kohti jagus. Ma ei tea mis see aasta toimub aga mulle tundub, et mitte keegi ei viitsi oma kõnniteede eest hoolt kanda, sest spa juures oli nii meeletult libe, et ma oleks mitu korda seal enne sisse jõudmist ümber käinud. Õnneks hoidis Mürakas minust kinni, sest ta teadis juba eos, et minu tasakaal annab hetkel väga kõvasti soovida. Pehmelt öeldes on see lausa puudulik.  Ei ole mul ei ajusid ega tasakaalu, mitte midagi pole. Parkla oli kaetud kiilaka jääga ja seal poldud ei liivatatud ega midagi muud tehtud, et külastajatel ohutum kõndida oleks, selle peale sain ma natukene isegi kurjaks.

Check-in algab seal kell kolm aga meie saime oma kaardid juba enne kolme kätte. Tuba asus 6. korrusel, oleks tahtnud merele vaatega tuba aga samas, mida sa ikka pimedas seda merd ''vaatad''. Tuba oli mõnusalt avar ja normaalse suurusega. Ei tekkinud tunnet, et olen tikutopsi roninud. Olemas oli nii tugitool, laud, veekeetja, teepakid (minu jaoks tipp, sest ma armastan teed juua), rõdu jne. Rõdul oli mõnusalt ruumi ja terve sein oli akent täis. Vaatasin veel, et hästi äge oleks seal mõned lahedad pildid teha aga kuna spa ootas, siis mõtlesin, et lükkan tolle plaani hommikusse.

Ma ise olin tegelikult ujuma minemise osas üsna skeptiline. Esiteks ma kartsin, et äkki see ei mõju hästi ja kutsub esile toonused või hullemal juhul platsenta nihkumise ja järjekordse veritsuse. Aga kuna ämmaemand ja valvearst olid valmis lausa kuuli võtma, et halvasti see ei mõju, siis võtsin julguse kokku ja läksin ka inimeste sekka. Teiseks probleemiks oli see, et mul polnud mitte midagi selga panna. Ostsin küll eelneval päeval uued bikiinid aga lõpuks ikkagi otsustasin, et need ei meeldi mulle ja nendega ma küll mitte kuhugi ei lähe. Õnneks vedelesid mul sahtlis pea kaks aastat vanad Lindexi bikiinid, need olid ainsad mis suutsid mu tagumiku normaalselt ära katta, ilma, et ma näeks välja nagu rase strippar. Muidugi oli veel valikus trikoo ka aga sellega nägin ma välja nagu ehtne lumememm. Lõdvalt oleksin võinud spa ukse kõrvale külalisi tervitama minna, nagu maskott või midagi sellist. 

Spa kompleks meeldis mulle väga. Mis on üsna üllatav, sest ma olen hetkel totaalne vingats. Mitte rasedana oleks kindlasti veel rohkem meeldinud, sest ega ma tegelikult ujuda ei saanudki. Hõljusin niisama basseinist basseini ja olin elu üle õnnelik. Kui ma päris esimest korda basseini läksin, siis tõmbas küll seest natukene kõhedaks, sest emakas läks õrnalt toonusesse. Surve oli vee poolt üsna tugev kõhule aga õnneks toonus möödus kiiresti ja ülejäänud 2 tundi oli kõht mega pehme ja Sipul oli ka vast kõik hästi. Samas mina seda basseinides olemist eriti ei nautinud, ei olnud lihtsalt oma suure kerega seal just kõige mugavam olla. Pealegist olin ma igal hetkel täiesti kindel, et mul kohe tulevad veed ära ja ma ei saa sellest ise arugi, sest noh, ma olen vees. Minu õnnetuseks oli seal üllatavalt suur Jaapani vann. Tavaliselt piirdub jaapani vanni suurus mullivani omaga, seega üle viie inimese sinna naljalt ei mahu aga seal oli nii suur vann, et pane kas või sada matsi sinna istuma. Ma jumaldan jaapani vanni (+40C), üldse mulle meeldib kuum vesi aga hetkel mul ei ole lubatud kuuma vanni võtta. Seega pidin ma leppima sellega, et ma istun seal ääre peal ja kõlgutan ainult oma jalgu tolles väiksemat sorti basseinis. Järgmisel aastal lähen ma sinna tagasi ja siis ma ligunen sinna lihtsalt surnuks! Lihtne. Basseine oli seal üsna palju. Tavaline ujula, suurem üldbassein mille ääres oli selline koht kus sai mullide sees lamada, 2 mullivanni, suuremat sorti jaapani vann, üks pisemat sorti tavatemperatuuriga ja +36C bassein, välibassein ja lastebassein. Võib-olla oli väljas ka mingi mullivanni sarnane toode aga ma pole päris kindel, sest välibasseinis mina ei käinud. Saunu oli ka päris palju. Aurusaun, auru-aroomisaun, kadakasaun, soomesaun, mingi türgisauna sarnane saun, soolasaun jne. Mina käisin soolasaunas ja auru-aroomisaunas ning tavalises soomesaunas. Soolasaunas oleks ma oma jalad ära murdnud sinna soola peale ja tavalist sauna ma ei kannatanud eriti kaua, seega eriti kõva saunataja ma hetkel pole. Siin lõigus sai väga palju sauna sõna lugeda. Endalgi on keel koos.

Ma olen siiani käinud Estonia Medical spas, Estonia Resort spas, Laulasmaa spas, Viiking spas ja nüüd siis Noorus spas. Neist kõige rohkem meeldivad mulle just Estonia resort ja Noorus spa. Laulasmaale ja Estonia medical spasse ei läheks ma enam mitte kunagi tagasi. Kõige mõttetumad kohad üldse. Viiking on selline normaalne...keskmine.

Kusjuures rasedana on spas väga tore käia. Esiteks hoiad sa iga sekund oma hinge kinni, et jumala eest sinna põrandale pikali ei käiks või halvimal juhul spagaati ei viskaks. Teiseks oled sa seal teiste jaoks nagu vaatamisväärsus. Päriselt! Suur osa vene babadest ei suutnud minult oma silmi pöörata, küllap on rase naine spas üks ilmaimedest keda on vaja üksisilmi vahtida ja seejärel midagi sosistada, sest issand jumal, miks rasedad kodus ei istu? Mul oli vahepeal juba selline tunne, et lähen ja küsin raha, sest noh, vaatamisväärsus ju ja ega ma siis ennast niisama passida ei lase. Samas võib-olla teised lihtsalt naersid mu bikiinide üle. Ei tea. Aga jätkem rasedad spas rahule! :D

Kui ma olin juba mitu tundi vees vedelenud ja tundsin kuidas ma hakkan janusse surema, siis otsustasime oma hilbud kokku korjata ja tagasi tuppa minna. Oli vaja ju ennast veel üle loputada ja õhtusöögiks valmistuda. Minu suurim viga oli see, et ma ei võtnud endale vett kaasa aga see vesi seal on kõige rõvedam vesi üldse mida ma kunagi joonud olen! Ausalt! Minu jaoks liiga pehme vesi! Ainus pluss selle juures oli see, et juuksed jäid peale pesu nii mõnusad. 

Õhtusöök oli nii ja naa. Samas üsna kesine ja millegi tõttu olid suur osa toitudest magedad. Mina suur kalasõber võtsin kala ja see oli paras pettumus, sest kala oli nii mage ja luid täis, seda oli absurdselt raske süüa. Mul lõpuks olidki igemete vahel luud püsti ja see oli mega valus. Ahjukartul polnud ka eriti maitsev, kuidagi liiga toores ja kõva. Magustoiduks oli kohupiima kook ja tuuletasku. Viimane meeldis mulle rohkem, sest kook oli väga kuiv. Ma isegi ei viitsi rohkem kommenteerida. Mida ma ikka vingun.

Peale õhtusööki oli aeg end üles lüüa, sest kell 21.00 algas ühine istumine. Enda arust läksime õigeks ajaks aga ikka olime kõige viimased kes kohale jõudsid. Oi kui piinlik! Mina väga kaua seal vastu ei pidanud, sest ühel hetkel muutusid toonused taaskord liiga tihedaks ja seega ma läksin mõneks tunniks tuppa vedelema. Teate, see on esimene spa kus on reaalselt telekanaleid rohkem kui kaks ja kvaliteet on ka neil normaalne. Vaatasin seal natukene ''Mida oodata last oodates'', tegin paar pilti, vedelesin ja ühel hetkel läksin teiste juurde tagasi kui parem hakkas. Magama jõudsime alles kell kolm öösel ja Sipu tegi mulle juba kell kuus hommikul äratust. Tekid ja padjad olid mõnusad aga madrats ei kannatanud minu jaoks mingit kriitikat. Kuna ma olen sunnitud magama 95% oma ajast külili ja madrats oli nii kõva, et puus ei vajunud sinna kuidagi sisse, siis hommikuks oli terve mu alumine korrus nii surnud ja valus. Püsti tõustes pidin päris palju liikuma, et kontide raksumine ära kaoks ja sümfüüsivalu ära ei tapaks. Muidu oli iseenesest kõik timm. Mõtlesin veel näo pähe teha, et mõned ägedad pildid teha aga...ma ei viitsinud. Ma lihtsalt ei viitsinud ja sinna see minu piltide tegemine jäigi. Kuidas saab nii laisk olla?

Hommikusöök algas kell seitse aga kuna terve meie korrus oli kahtlaselt vaikne, siis saatsin Müraka alla vaatama kas saab ikka sööma minna. Mürakas käis vaatas ja helistas mulle, et tema küll üksinda sinna sööma ei lähe, sest noh, veidi imelik on seal kahekesi haudvaikuses istuda ja süüa. Seega ootasin ma veel pea tunnikese enne kui sööma läksime. Ma mõtlesin, et ma suren enne nälga. Hommikusöök oli mõnus, valik oli normaalne ja mina sain oma põhjatu kõhu täis söödud. Ainult mulle tundus, et puder mille ma võtsin ei olnud piimaga tehtud nagu silt väitis, rohkem nagu veega. Ma ise arvasin, et äkki neil läksid sildid kogemata vahetusse? 

Peale hommikusööki käisime veel viimast korda ujumas ja saunades aga kuna mulle tundus, et ruumid olid nii jahedad, siis ma väga kaua seal olla ei tahtnudki. Umbes kell üksteist korjasime oma kodinad kokku ja hakkasime kodu poole end sättima. Pidime veel mõned Ida-Virumaa vaatamisväärsused läbi käima aga kas ma viitsisin? Loomulikult mitte, sest ma olin nii väsinud ja tahtsin koju magama saada. Ära tulles viis Mürakas kaardid tagasi ja seejärel küsis töötaja kas teine isik jäi veel tuppa. Ma ei tea miks ta seda küsis või millest ta seda järeldas aga see tundus kuidagi nii ebaloogiline. Igatahes oli tegemist üle pika aja normaalse vaheldusega, sest mul on reaalselt tunne, et ma koolen siia koju nelja seina vahele varsti ära. Mul ei ole enam mitte midagi siin teha :D