Explore the blog
teisipäev, 29. oktoober 2019
Teate mida ma pikisilmi ootasin? Just, lisatoiduga alustamist. Ärge küsige miks, sest ega ma ise ka päris täpselt ei tea mis valu mul sellega oli. Tundus jube vahva ja tore olevat. Tegelikkus on muidugi midagi muud ja see midagi muud on suur peavalu. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Ja ei, asi pole selles, et minu igaõhtune rutiin on kuskilt maast tatart või muud säärast ja toredat korjata, köögiviljadest mingit körti keeta, puuvilju riivida vms. Ei, see kõik on tegelikult päris vahva aga mis ei ole üldse tore on see, et Sipul on iga natukese aja tagant kõht kinni ja minu mõistus on juba otsakorral.

Alles nädal tagasi ei tahtnud Sipu köögiviljapüreest veiselihaga üldse kuuldagi aga nüüd on see tema üks lemmikutest. Täpselt sama lugu on pirnipüreega. Varem tuli see suust kiiremini välja kui ma selle sinna suunata jõudsin. Nüüd läheb terve pakk ühe korraga.
teisipäev, 15. oktoober 2019
Ma olen ammu tahtnud oma imetamise teekonna algusest kirjutada. Kunagi on endal hea lugeda ja endale meelde tuletada, et kõik ei ole alati nii hull kui hulluna seda serveeritakse.

Pilt ise on imetamisest väga kaugel aga noh...las olla :D
Fotograaf: Maris Sits
esmaspäev, 16. september 2019
22.09.2017 pöördusin ma Rakvere haiglasse. Tartusse on meie kandist päris pikk sõit ja ma ei tahtnud kohe üldse sellist sõitu sellises olukorras ette võtta. Jube raske oli ja ma tundsin, et lähen parem Rakvere ja lasen seal endale saatekirja puhastusse kirjutada. Kuna Haigla oli teine, tehti uuesti uh, mis jälle kõik eriti värskelt meelde tuletas ja igasugused lootused tappis (lootus ei sure ju kunagi). Arst tõdes, et rasedus on tõesti peetunud ja kirjutas mulle esmaspäevaks saatekirja.

kolmapäev, 4. september 2019
Ma vist ei selgitanud end eelmises postituses piisavalt selgelt, seega kordan siin igaks juhuks üle, et tegemist on 2017 aasta looga. See on see lugu millest sai alguse minu sekundaarne infertiilsus. See oli minu teekonna algus.

teisipäev, 27. august 2019
Mul on plaanis päris korralikult heietada, seetõttu otsustasin antud olukorra lahti kirjutada pigem kahe postitusega, sest vastasel juhul meenutaks see postitus pigem piiblit, mitte blogipostitust. Tegelikult meenutab ainuüksi antud postitus juba piiblit, seega...

esmaspäev, 5. august 2019
Paljud kes vastasid küsitlusele (seda saab siiani teha) tahtsid teada kuidas me triibupüüdmiseni üldse jõudsime ning tundsid huvi eelloost mis leidis aset enne viljatusravi arsti poole pöördumist (just peetumine ja tablettidega puhastus). Sellest kõigest kirjutan natukene hiljem, hetkel mõtlesin, et panen kirja selle kuidas me üldse triibupüüdmiseni jõudsime.

Ma siiralt loodan, et ma pole seda pilti juba mõnes teises postituses kasutanud :D
neljapäev, 1. august 2019
Ma olen viimased aastad oma keha nii väga armastanud, et endalgi on natukene imelik seda öelda (õigemini kirjutada). Minu rahulolu on olnud täielik. Kui ma rasedaks jäin, siis tegelikult kartsin ma oma kehakaalu pärast päris palju. Ma üritasin seda hirmu alla suruda ja süvendada endale, et vahet pole milliseks mu keha muutub, sest tegelikult olen ma saanud millegi nii imelisega hakkama ja mul pole mingisugust õigust hädaldada. Samas, valetada pole ilus, isegi mitte iseendale!

Ei, mu juuksed ei ole rasvased. Läksin hoopis palsamiga hoogu :D
teisipäev, 16. juuli 2019
Umbes kuu aega peale Sipu sündi avastasime, et tal on näkku tekkinud üks suuremat sorti imelik laik. Oli teine oma olemuselt üsna suur ja asus täpselt kõrva kõrval, silma läheduses. Algul me sellele erilist tähelepanu ei pööranud, sest see oli vaevu märgatav ja tuntav. Eksisteerisime kõik koos ja probleeme polnud. 

pühapäev, 14. juuli 2019
Mis puudutab rohkem sellist tarka teksti ja nimekirju, siis siin mul eriti seda kirjalembust välja ei löö. Ma lihtsalt ei oska normaalselt selliseid postitusi üles ehitada. Aga mida ma siin ikka halan, parem üritan kuivalt midagi tarka kirja panna. Kui ma alguses arvasin, et pisikese beebiga elades on kõige suurem kuluallikas mähkmed, siis siin ma eksisin rängalt. Ma võin käsi südamel vanduda, et kõige suurema osa on nõudnud apteek, sest pole mitte midagi tähtsamat kui oma lapse tervis ja selle nimel oled sa valmis ükskõik kui palju oma kukrut tühjendama.


teisipäev, 25. juuni 2019
Lapse kasvatamine on lapsevanema jaoks üks elu suurimaid väljakutseid. Umbes paar nädalat peale lapse sündi algab esimene proovilepanek ehk gaasid/koolikud. Pole midagi hullemat kui vaadata oma last nutmas, teades, et tal on valus ja sa ei saa sinna mitte midagi teha. Kurb aga tõsi, sinna pole mitte midagi teha aga gaasid tuleb lihtsalt üle elada. Muidugi leidub näputäis neid beebisid, kes ei pea gaasivaludega rinda pistma, nimetagem neid õnneseenteks.

neljapäev, 13. juuni 2019
Ma pidin selle postituse juba ammu valmis kirjutama aga unustasin selle sootuks ära. Peale Medicumis käimist otsustasime Mürakaga, et sinna me enam Sipuga tagasi ei lähe. Seal ei tekkinud seda õiget tunnet ning ega Sipu ka midagi erilist asjast ei arvanud (möödus see ujutamine ju röökides).

neljapäev, 6. juuni 2019
Umbes nädalake tagasi avastasin enda postkastist ühe toreda kirjakese. Kirjas kirjutati põhiliselt sellest kui tore blogi mul on ja kui palju abi see on kirja kirjutajale pakkunud, sest ta on täpselt samas seisus oma hormonaalsete probleemidega nagu mina olin. Ühel hetkel jõudsin aga küsimuseni, ''miks sa oma lapsest mitte midagi ei kirjuta?''.

laupäev, 1. juuni 2019

Ma lugesin raseduse ajal hästi palju erinevaid rasedusest kirjutatud raamatuid. Ma tahtsin olla nii valmis kui valmis saab üks naine olla. Mind lihtsalt hirmutas teadmatus. Seekord tõestas elu mulle, et loe palju tahad aga kõige lihtsamatele vastustele sa ei pruugi mitte iial raamatutest vastuseid leida. Ma ei tea kas ma lugesin valesid raamatuid või oli asi milleski muus aga siiani pole mul seda raamatutarkust vaja läinud. Küsimused mis esmakordsetel vanematel tekivad on nii lihtsad aga omamoodi suurt muret valmistavad ja siin ei olegi muud kui tuleb helistada perearstile kes oskab kõige adekvaatsemat nõu anda. Toon siin postituses välja need ''probleemid'' millega me ise oleme silmitsi seisnud ja mida võiksid kõik esmakordsed vanemad teada!

teisipäev, 14. mai 2019
Pole mingisugune saladus, et pisikese beebiga mässamine väsitab meeletult ära. Eriti sellise pisikese beebiga kes armastab iga 1.5-2 tunni tagant süüa ja üldse hästi palju üleval olla ja niisama hängida (loe: talle meeldib kui teda pallil hüpitatakse, hällis kiigutatakse, mööda elamist ringi jalutatakse, hästi palju jutustatakse jne.)

esmaspäev, 6. mai 2019
Ma olen selline natukene imelik inimene, nimelt meeldib mulle kaugele ette mõelda ja hulgaliselt plaane teha. Kui ma siin rase olin, siis ma teadsin kohe, et maksku mis maksab aga mina hakkan Sipuga ujumas käima, teen omalt poolt kõik, et ta füüsiliselt (motoorselt) võimalikult hästi areneks ja tal see võimalus üldse olemas oleks. Tahan siin kasvatada endale ühte mõnusat sotsiaalset last ja puha, seega tundus esimestel elukuudel vanniujutamises käimine väga hea mõttena.
kolmapäev, 10. aprill 2019
Alles ma astusin haigla uksest välja, endal emotsioonid täiesti sassis ja hirm naha vahel. Kõik tundus nii uus ja hirmutav, sest tuli koju minna ja seal ei olnud enam ämmaemandaid kellele sai iga kell muret kurta või nõu küsida. Tuli ise hakkama saada oma uue elukorraldusega.

1 kuu uus. Pärandasin Sipule oma lõualoti.
kolmapäev, 27. märts 2019
Ma kirjutan seda postitust juba mitu nädalat. Kirjutan mis ma kirjutan aga valmis ei jõua kirjutatud. Sipuga on nii palju tegemist. Alles nüüd ma tean mida tähendab see õige ''mul pole aega''. Hetkel meenutan ma rohkem hüljest kes oma pojaga kuskil rannas 24/7 vedeleb.

neljapäev, 14. märts 2019
Ma kaagutan juba mitu nädalat sellest, et kohe varsti jagan oma haiglakoti sisu ja puha. Noh, ma jäin selle postitusega lootusetult hiljaks. Nüüd ma juba jagan Sipu sünnilugu.

4 päeva uus
reede, 1. märts 2019
Esmaspäeval täitus 38+0 ja täiesti uskumatu aga lõpp juba paistab. Ühtlasi oli mul ka ämmaemanda visiit, ma loodan, et see jäi mu viimaseks ja rohkem ma sinna minema ei pea aga kui Sipu otsustab maru memmekas olla ja siiski kauem vedeleda, siis uus aeg on TA ehk 11.03. Panime veel igaks juhuks arsti juurde ka aja kui tuleb välja, et oleks esilekutsumist vaja. Algul sain aru, et aeg tuleks panna 15.03 aga ämmakas ajas vist midagi sassi ja pani aja alles 18.03. Ise avastasin alles autos, et oleks võinud öelda, et veidi mööda läks selle ajaga, sest 18.03 on mul juba 41+0 ja ämmakas ise ütles, et üle 41+ nädala ta mul minna ei lase.

neljapäev, 21. veebruar 2019
Alustan sellest, et me tegime ühe parima ostu poole aasta jooksul. Nimelt saime me endale lõpuks ometi teleka! Vuhuu. Eelmise aasta septembris otsustasime Viasatiga asjad ära lõpetada, sest vaatamata kuldkaardile olid kanalid jamad, levi pidevalt jamas ja huvitavad kanalid ''kadusid'' iseenesest kuhugi ära. Kuna telekas oli ka juba üsna sara, siis ma lasin selle Mürakal lihtsalt majast välja visata. Selle olemasolu häiris mind. Ma parema meelega vaatasin tühja lauda kui seda koledat telekat. Kuna me tegelikult pole eriti suured teleka vaatajad, siis leidsime, et lükkame uue teleka ostu kuhugi tulevikku. Nüüd kus meil on kõik tehtud ja vaba aega nagu muda, siis otsustasimegi, et ostame oma värskelt remonditud tuppa uue teleka, et mul siin midagigi (loe: vedeleda päevad otsad teleka ees) teha oleks.

Ma näitan teile teleka asemel oma sukulenti, mille ma suutsin teist korda õitsema ajada :D Teoreetiliselt ta veel ei õitse aga kohe-kohe...
teisipäev, 19. veebruar 2019
Tegelikult ma pidin ennast kokku võtma ja oma toimekast laupäevast ning liba sünnitegevusest kirjutama aga kuna need küsimused on nii ägedad, siis ma pean ka neile vastama. Ma ei saa ju ometigi rongist maha jääda! Lisaks teeb mõni selline postitus mu preggo blogile vahelduseks head ka, sest siin on preggo värki niigi üle äärte.

Mürakas küsis kas see on rasv mis üle ääre ripub, ei ole! See on kont :D
kolmapäev, 13. veebruar 2019
Veel pühapäeva õhtul lasin oma näppudega õrnalt ribide all olevast muhust üle ja ütlesin Mürakale, et meil tuleb keiser. Sinna pole midagi parata, sest aeg on juba nii kaugel ja ilmselgelt Sipu enam ennast ümber ei pööra. Öösel kell 3 hakkas selline trall pihta, et ma ehmatasin üles. Kõht lainetas, kõhu küljed olid meeletult valusad, jalahoobid tulid siit ja sealt ning lõpetuseks sain toonused, mille käes ma piinlesin oma 2 tundi, enne kui emakas uuesti maha rahunes.

Ah, ma siin niisama mõtlen oma elu üle järele!
teisipäev, 5. veebruar 2019
Mõtlesin, et kirjutan endale tuleviku tarbeks ühe niisama hala täis postituse, siis on kunagi tore lugeda ja vaadata mis olid ühe 35+1 nädalat raseda naise ''probleemid''. Ütlen ausalt, et neid probleeme on mul murdu. Küll sain värvis pettuda, ämmaka peale olen solvunud, kõik kohad valutavad ja ma vajan endale reaalselt jalutuskeppi, sest mul on tunne, et kohe-kohe ütlevad mu puusad üles. Kes ütles, et laiade puusadega on rasedust kergem kanda ja sünnitada? Põle põrgus!

32+6. Uskumatu, et ma veel painduma mingil määral andsin :D
Fotograaf: Siiri Kumari
esmaspäev, 21. jaanuar 2019
Heh, ei!

Mind paneb alati imestama, et kust kohast leitakse enda kõrvale inimesi kes rumalaid küsimusi küsivad? Minult pole siiani mitte mingit totakat küsimust küsitud (ei kahtlustata kaksikuid ega muud säärast) ja selle üle on mul ainult hea meel, sest mõnus on eksisteerida koos teravamate pliiatsitega. Küll on aga sagenenud küsimus hirmu kohta enne sünnitust. Ma ei tea kas ma olen naiivne või mul pole peas kõik päris paigas aga kui aus olla, siis ma ei karda sünnitust mitte üks põrm. Mul on ausalt öeldes sellest täiesti ükskõik, ma isegi ei mõtle sellele eriti. Ma nagu ei saa aru ka, et mida ma täpsemalt sünnituse juures kartma peaks? Valu?

32+6. Vot selline rase oleksin pidanud terve oma raseduse olema :D Tänaseks on lisandunud kõhuvalud ja emaka töö muutub ka intensiivsemaks, sest toonused on juba täiesti arvestava valuga ja pikkusega, rekord kuulub toonusele mis kestis 2 minutit ja 11 sekundit. Jup, ma juba mõõdan siin vahepeal oma toonuseid, nii igaks sajaks juhuks :D
Fotograaf: Siiri Kumari
reede, 18. jaanuar 2019
Ma ei tea mis värk on aga ma tahan ennast lihtsalt tühjaks vinguda. Eile õhtul kell 18.00 oli meil aeg ITK-s uh-sse. Tegemist oli siis esimese planeeritud uh-ga ITK-s. Siiani olin ma käinud ainult Šoisi juures, valvetoas ja korra 16+ nädalal platsentat vaatamas.
kolmapäev, 16. jaanuar 2019
Ma enam ei suuda. 

Eile oli taaskord see imeline visiit ämmaemanda juurde. Kahe visiidi vahele jäi seekord 5 nädalat ja endalegi üllatuseks ootasin antud visiiti pikisilmi. Eelkõige juba sellepärast, et EPK mõõt teada saada. On see ju üks esimesi asju mis beebi kasvupeetuse tekkides maha jääb ja ega see kõrge risk mulle enne rahu ei anna kui olen ära sündinud (risk oli 1:13).

Sain siin endale uue lemmiku
teisipäev, 8. jaanuar 2019
Kuidas basaaltemperatuuri mõõta? Sellest leiad postituse SIIT

Tegelikult ma tahtsin basaaltemperatuurist ühe pikema postituse kirjutada aga kuna ma sain kirja stiilis, et muidu on kõik väga ilus ja tore aga mu postitused on liiga pikad ja enne lõppu juba väsitakse lugemisest ära, siis ma otsustasin teha 2 eraldi seisvat postitust. 

Lisan siia selle sama vana tabeli, siis on lihtsalt hea silma peal hoida ja vaadata
kolmapäev, 2. jaanuar 2019
Ma ei teagi kust otsast alustada, sest eelmine aasta pakkus mulle nii palju uut, et sellest võiks lausa terve raamatu kirjutada. Kui nüüd minevikule mõelda, siis võin käsi südamel öelda, et eelmine aasta oli meie üks parimaid ja õpetavamaid aastaid. Kuigi meie päevakorras oli rasestumine, pakkus see aasta meile veel nii palju muud positiivset. Näiteks lõpetas Mürakas täiendõppe oma erialal ja tõstis sellega nii enda taset kui ka väärtust tööturul, teeb karjääri ja tõuseb palgaredelil, mina sain uue ja parema palgaga töö, kohtusin uute inimestega kes on tänaseni minu elus igapäevased kaasalööjad jne. See oli äärmiselt rikastav aasta meie jaoks. Vaatamata sellele, et aasta algus oli üsna negatiivses võtmes ja kokkuvõttes oli see aasta meie jaoks täis stressi ja hirmu (pidev hirm raseduse katkemise ees), oleme me ikkagi nii õnnelikud ja tänulikud, et meile nii palju uusi võimalusi anti ja pakuti. Oma ühist eesmärki püüdes ei pannud me kõike muud meie ellu tulevat üldse tähelegi.