Ebaõnnestunud ''enesetapp''

Pole mingisugune saladus, et pisikese beebiga mässamine väsitab meeletult ära. Eriti sellise pisikese beebiga kes armastab iga 1.5-2 tunni tagant süüa ja üldse hästi palju üleval olla ja niisama hängida (loe: talle meeldib kui teda pallil hüpitatakse, hällis kiigutatakse, mööda elamist ringi jalutatakse, hästi palju jutustatakse jne.)

Kalake käis ujumas...õigemini röökimas

Ma olen selline natukene imelik inimene, nimelt meeldib mulle kaugele ette mõelda ja hulgaliselt plaane teha. Kui ma siin rase olin, siis ma teadsin kohe, et maksku mis maksab aga mina hakkan Sipuga ujumas käima, teen omalt poolt kõik, et ta füüsiliselt (motoorselt) võimalikult hästi areneks ja tal see võimalus üldse olemas oleks. Tahan siin kasvatada endale ühte mõnusat sotsiaalset last ja puha, seega tundus esimestel elukuudel vanniujutamises käimine väga hea mõttena.

Meie esimene kuu

Alles ma astusin haigla uksest välja, endal emotsioonid täiesti sassis ja hirm naha vahel. Kõik tundus nii uus ja hirmutav, sest tuli koju minna ja seal ei olnud enam ämmaemandaid kellele sai iga kell muret kurta või nõu küsida. Tuli ise hakkama saada oma uue elukorraldusega.

1 kuu uus. Pärandasin Sipule oma lõualoti.

Peale sünnitust

Ma kirjutan seda postitust juba mitu nädalat. Kirjutan mis ma kirjutan aga valmis ei jõua kirjutatud. Sipuga on nii palju tegemist. Alles nüüd ma tean mida tähendab see õige ''mul pole aega''. Hetkel meenutan ma rohkem hüljest kes oma pojaga kuskil rannas 24/7 vedeleb.

Tere Sipu!

Ma kaagutan juba mitu nädalat sellest, et kohe varsti jagan oma haiglakoti sisu ja puha. Noh, ma jäin selle postitusega lootusetult hiljaks. Nüüd ma juba jagan Sipu sünnilugu.

4 päeva uus

38+0. Kas on lootust varsti ära pudeneda?

Esmaspäeval täitus 38+0 ja täiesti uskumatu aga lõpp juba paistab. Ühtlasi oli mul ka ämmaemanda visiit, ma loodan, et see jäi mu viimaseks ja rohkem ma sinna minema ei pea aga kui Sipu otsustab maru memmekas olla ja siiski kauem vedeleda, siis uus aeg on TA ehk 11.03. Panime veel igaks juhuks arsti juurde ka aja kui tuleb välja, et oleks esilekutsumist vaja. Algul sain aru, et aeg tuleks panna 15.03 aga ämmakas ajas vist midagi sassi ja pani aja alles 18.03. Ise avastasin alles autos, et oleks võinud öelda, et veidi mööda läks selle ajaga, sest 18.03 on mul juba 41+0 ja ämmakas ise ütles, et üle 41+ nädala ta mul minna ei lase.

Tegus nädalavahetus ja päris esimene liba sünnitegevus

Alustan sellest, et me tegime ühe parima ostu poole aasta jooksul. Nimelt saime me endale lõpuks ometi teleka! Vuhuu. Eelmise aasta septembris otsustasime Viasatiga asjad ära lõpetada, sest vaatamata kuldkaardile olid kanalid jamad, levi pidevalt jamas ja huvitavad kanalid ''kadusid'' iseenesest kuhugi ära. Kuna telekas oli ka juba üsna sara, siis ma lasin selle Mürakal lihtsalt majast välja visata. Selle olemasolu häiris mind. Ma parema meelega vaatasin tühja lauda kui seda koledat telekat. Kuna me tegelikult pole eriti suured teleka vaatajad, siis leidsime, et lükkame uue teleka ostu kuhugi tulevikku. Nüüd kus meil on kõik tehtud ja vaba aega nagu muda, siis otsustasimegi, et ostame oma värskelt remonditud tuppa uue teleka, et mul siin midagigi (loe: vedeleda päevad otsad teleka ees) teha oleks.

Ma näitan teile teleka asemel oma sukulenti, mille ma suutsin teist korda õitsema ajada :D Teoreetiliselt ta veel ei õitse aga kohe-kohe...

Küsimused blogijale vol1000

Tegelikult ma pidin ennast kokku võtma ja oma toimekast laupäevast ning liba sünnitegevusest kirjutama aga kuna need küsimused on nii ägedad, siis ma pean ka neile vastama. Ma ei saa ju ometigi rongist maha jääda! Lisaks teeb mõni selline postitus mu preggo blogile vahelduseks head ka, sest siin on preggo värki niigi üle äärte.

Mürakas küsis kas see on rasv mis üle ääre ripub, ei ole! See on kont :D

36+0. Oh seda imede ime, uh ja +16 kilogrammi

Veel pühapäeva õhtul lasin oma näppudega õrnalt ribide all olevast muhust üle ja ütlesin Mürakale, et meil tuleb keiser. Sinna pole midagi parata, sest aeg on juba nii kaugel ja ilmselgelt Sipu enam ennast ümber ei pööra. Öösel kell 3 hakkas selline trall pihta, et ma ehmatasin üles. Kõht lainetas, kõhu küljed olid meeletult valusad, jalahoobid tulid siit ja sealt ning lõpetuseks sain toonused, mille käes ma piinlesin oma 2 tundi, enne kui emakas uuesti maha rahunes.

Ah, ma siin niisama mõtlen oma elu üle järele!

Kuidas on lood siinpool sood?

Mõtlesin, et kirjutan endale tuleviku tarbeks ühe niisama hala täis postituse, siis on kunagi tore lugeda ja vaadata mis olid ühe 35+1 nädalat raseda naise ''probleemid''. Ütlen ausalt, et neid probleeme on mul murdu. Küll sain värvis pettuda, ämmaka peale olen solvunud, kõik kohad valutavad ja ma vajan endale reaalselt jalutuskeppi, sest mul on tunne, et kohe-kohe ütlevad mu puusad üles. Kes ütles, et laiade puusadega on rasedust kergem kanda ja sünnitada? Põle põrgus!

32+6. Uskumatu, et ma veel painduma mingil määral andsin :D
Fotograaf: Siiri Kumari

Kas sa kardad?

Heh, ei!

Mind paneb alati imestama, et kust kohast leitakse enda kõrvale inimesi kes rumalaid küsimusi küsivad? Minult pole siiani mitte mingit totakat küsimust küsitud (ei kahtlustata kaksikuid ega muud säärast) ja selle üle on mul ainult hea meel, sest mõnus on eksisteerida koos teravamate pliiatsitega. Küll on aga sagenenud küsimus hirmu kohta enne sünnitust. Ma ei tea kas ma olen naiivne või mul pole peas kõik päris paigas aga kui aus olla, siis ma ei karda sünnitust mitte üks põrm. Mul on ausalt öeldes sellest täiesti ükskõik, ma isegi ei mõtle sellele eriti. Ma nagu ei saa aru ka, et mida ma täpsemalt sünnituse juures kartma peaks? Valu?

32+6. Vot selline rase oleksin pidanud terve oma raseduse olema :D Tänaseks on lisandunud kõhuvalud ja emaka töö muutub ka intensiivsemaks, sest toonused on juba täiesti arvestava valuga ja pikkusega, rekord kuulub toonusele mis kestis 2 minutit ja 11 sekundit. Jup, ma juba mõõdan siin vahepeal oma toonuseid, nii igaks sajaks juhuks :D
Fotograaf: Siiri Kumari

32+3. UH, kaalu saaga ja tuharseis

Ma ei tea mis värk on aga ma tahan ennast lihtsalt tühjaks vinguda. Eile õhtul kell 18.00 oli meil aeg ITK-s uh-sse. Tegemist oli siis esimese planeeritud uh-ga ITK-s. Siiani olin ma käinud ainult Šoisi juures, valvetoas ja korra 16+ nädalal platsentat vaatamas.

31+1. Ämmaemanda visiit ja hülgemöla

Ma enam ei suuda. 

Eile oli taaskord see imeline visiit ämmaemanda juurde. Kahe visiidi vahele jäi seekord 5 nädalat ja endalegi üllatuseks ootasin antud visiiti pikisilmi. Eelkõige juba sellepärast, et EPK mõõt teada saada. On see ju üks esimesi asju mis beebi kasvupeetuse tekkides maha jääb ja ega see kõrge risk mulle enne rahu ei anna kui olen ära sündinud (risk oli 1:13).

Sain siin endale uue lemmiku

Basaaltemperatuur//Ovulatsiooni määramine

Kuidas basaaltemperatuuri mõõta? Sellest leiad postituse SIIT

Tegelikult ma tahtsin basaaltemperatuurist ühe pikema postituse kirjutada aga kuna ma sain kirja stiilis, et muidu on kõik väga ilus ja tore aga mu postitused on liiga pikad ja enne lõppu juba väsitakse lugemisest ära, siis ma otsustasin teha 2 eraldi seisvat postitust. 

Lisan siia selle sama vana tabeli, siis on lihtsalt hea silma peal hoida ja vaadata

Aitäh, 2018!

Ma ei teagi kust otsast alustada, sest eelmine aasta pakkus mulle nii palju uut, et sellest võiks lausa terve raamatu kirjutada. Kui nüüd minevikule mõelda, siis võin käsi südamel öelda, et eelmine aasta oli meie üks parimaid ja õpetavamaid aastaid. Kuigi meie päevakorras oli rasestumine, pakkus see aasta meile veel nii palju muud positiivset. Näiteks lõpetas Mürakas täiendõppe oma erialal ja tõstis sellega nii enda taset kui ka väärtust tööturul, teeb karjääri ja tõuseb palgaredelil, mina sain uue ja parema palgaga töö, kohtusin uute inimestega kes on tänaseni minu elus igapäevased kaasalööjad jne. See oli äärmiselt rikastav aasta meie jaoks. Vaatamata sellele, et aasta algus oli üsna negatiivses võtmes ja kokkuvõttes oli see aasta meie jaoks täis stressi ja hirmu (pidev hirm raseduse katkemise ees), oleme me ikkagi nii õnnelikud ja tänulikud, et meile nii palju uusi võimalusi anti ja pakuti. Oma ühist eesmärki püüdes ei pannud me kõike muud meie ellu tulevat üldse tähelegi.