31+1. Ämmaemanda visiit ja hülgemöla

Ma enam ei suuda. 

Eile oli taaskord see imeline visiit ämmaemanda juurde. Kahe visiidi vahele jäi seekord 5 nädalat ja endalegi üllatuseks ootasin antud visiiti pikisilmi. Eelkõige juba sellepärast, et EPK mõõt teada saada. On see ju üks esimesi asju mis beebi kasvupeetuse tekkides maha jääb ja ega see kõrge risk mulle enne rahu ei anna kui olen ära sündinud (risk oli 1:13).

Sain siin endale uue lemmiku

Hommik ei alanud kuigi hästi, sest aeg oli meil kell 8.00 ja kesklinnas oli nii meeletu liiklus, et ma olin juba vaikselt närvivapustuse äärel. Et asi huvitavam oleks, reastus Mürakas valesse ritta ja mul tekkis talle sügav tahtmine vastu hambaid anda. Ma tõesti vabandan oma keevaverelisuse pärast aga viimastel nädalatel ma reaalselt tunnen kuidas ma põlen seest. See chill ja roosa aeg hakkab läbi saama ja vana iseloom hakkab pinnapeale tagasi ujuma. Igatahes pidin ma parkimismajast kiirema sammuga polikliinikusse tõttama, sest ma olin hiljaks jäämas ja tegelikult ma jäingi elus esimest korda arsti juurde hiljaks. Uskumatu. Lausa 2-5 minutit. Kui ma lõpuks kabinetti jõudsin, oli emakas toonuses ja kops nii koos, et ma tõsimeeli mõtlesin lämbumisele. 

Analüüsid olid korras. Vererõhk oli visiidi lõpus 110/60, mis on minu puhul isegi väga hea. Kaalu on juurde tulnud 11.7kg. Ämmaemand sellest kuigi vaimustuses ei olnud aga viimasest kaaluiivest pidavat siiski etem olema. Läksin viskasin end tolle kušeti peale selili ja ämmaemand hakkas EPK-d mõõtma. Minu suureks rõõmuks oli see 32cm ehk vastas ilusti rasedusnädalatele. Seejärel hakkas kõhtu katsuma, et Sipu asendist aimu saada. Katsus mis ta katsus aga pead ta üles ei leidnud. Vahepeal riivas kätt või jalga aga see oli ka kõik. Kuna luksumine toimub tavaliselt all puusaluu lähedal, siis ämmaemand arvas, et küllap ta juba peaseisus on aga kuna hetkel on veel vara, siis ta võib oma asendit veel mitu korda muuta. Lõpuks kuulas Sipu südant mis jäi keskmiselt 120-130 juurde. Sipu magas õndsat und, sest liigutusi ei olnud tunda ega dopplerist isegi mitte kuulda. Jooksin teise magama.

Kuna kõik oli hästi, siis pikalt ma seal ei istunud. Arutasime veel paar tulevikuteemat läbi. Ämmaemand rõhutas eelkõige sellele, et ma pean oma toonustel teraselt silma peal hoidma ja kui on ikka valulikud ja tihedad, siis kohe valvetuppa kontrolli. Ei saa ma üle ega ümber oma aktiivsest emakast. Ma loodan, et tollest on sünnitamisel kasu ka, mitte, et ta niisama siin harjutab ja piinab. Ma tunnistan ausalt, et ma ise olen valvsust kaotamas, sest ma olen nende toonustega juba nii harjunud. Isegi Mürakas tuletab vahepeal meelde, et ma asja tõsisemalt võtaks. Alles ühel õhtul tulime koju ja üks lo** koer hüppas autole ette
, õnneks pidurdus mind ei mõjutanud aga kuna ma ise surusin ennast kuidagi istmesse, siis läks keha üsna krampi ja olidki toonused kohal, rekord oli vist 7 toonust tunnis. Õnneks sooja vee all seismine aitas. See koer ise ajas mind küll totaalselt kettasse, lubasin ta ise alla ajada kui ära sünnitan (hormoonid). Igatahes leidis ämmaemand, et ma üritaksin veel vähemalt 35+ nädalani ühes tükis püsida. Mulle tundub, et ma peaks kihlveokontori avama, et inimesed saaks panustada sellele, millal ma pudenen.

Üldiselt on need nädalad läinud kiiresti, sest ma magan suure osa ajast lihtsalt maha. Ma ei jaksa mitte midagi teha. Tahaks ainult jonnida. Siin eelmisel nädalal saime Sipu mööbli ka kätte. Elutuba ootab kiiremas korras remonti, asjad on kõik olemas aga ehitustööd ei taha kuidagi liikuma hakata. Mõni nädal tagasi hakkasime oma kodule mõtlema. Tegelikult meil on praegu oma maja aga mina tahan seda päris-päris oma maja, kus kõik on alates nullist minu planeeritud ja paika pandud. Kuna meil maad on, siis saaks probleemideta endale ühe armsa koha välja valida ja hakata majaga tegelema. Aga ütlen ausalt, et siin jääb praegu kõigest puudu, Mürakal on kogu aeg kiire ja esimene beebi eluaasta seda ei soosi ka, sest siis on lihtsalt lapsega nii palju tegemist, et ei jõua ju...või jõuaks? Ei tea, seda näitab tulevik. Igatahes, mina siin uurin juba vaikselt seadustes ringi ja panen peas plaane kokku. 20 aasta pärast võiks asi püsti olla :D

Nagu ma siin juba mainisin, siis mu vana iseloom hakkab vaikselt pinnapeale ujuma. See muudab kõik kuidagi eriti pingeliseks, sest ma reaalselt virisen kogu aeg. Lihtsalt virisen. Vinguviiul. Mu sihtmärgiks on jäänud vaene Mürakas keda ma olen juba pea 3 päeva ignoreerinud. Juba ta nägemine ajab mind nii keema. On küll teine nii rahulik ja armsake aga vot ta ajab mind närvi :D 

Kütteperiood, aspiriin ja kolmas trimester on oma töö teinud, sest nüüd ei möödu päevagi mil mu nina verd ei lahmaks ja see hakkab juba vaikselt ära tüütama. Mul on pühapäeval pildistamine ja ma siiralt loodan, et seal see nina vingerpussi tegema ei hakka. Sellega seoses tuli mulle just meelde kui närvi üks naine suutis mu ajada. Keegi küsis kas on plaanis pildistama ka minna ja mina vastasin, et jaa, lähen lasen mõned kõhu ja buduaari pildid teha. Kuna ma olen hetkel arvamusel, et see rasedus võiks jääda viimaseks (khm, Mürakas tahab kolme last! KOLME!!! Aga teate küll, tahtmine on taevariik, saamine iseasi.), siis tahaks igasugu asju proovida. Ja järsku tuli mingi naisukene kaagutama, et no issssand jumal (selle lisan ise, et dramaatilisem tunduda) tema küll ei lähe kõhust eraldi pilte tegema. Veel vähem teeks ta buduaari pilte, sest no mis sa selliste piltidega hiljem peale hakkad? Ja üldse, tema ei panegi endast rasedana pilte üles. No jeesus tõesti, ära tee ega pane. Ütlegi, et ei tee ja kõik. Mitte keegi ei küsinud arvamust oma ideede kohta. Oleks mul kurikas... Ma ei tea kas asi on raseduses või ma reaalselt vajan varsti Xanaxit? :D Ma isegi ei imesta miks Mürakas ületunde teeb.

A, meil on homme uh. Lähme kontrollime kaalu ja platsentat :)

Kommentaare ei ole