32+3. UH, kaalu saaga ja tuharseis

Ma ei tea mis värk on aga ma tahan ennast tühjaks vinguda. Eile õhtul kell 18.00 oli meil aeg ITK-s uh-sse. Tegemist oli siis esimese planeeritud uh-ga ITK-s. Siiani olin ma käinud ainult Šoisi juures, valvetoas ja korra 16+ nädalal platsentat vaatamas.

Kodunt hakkasime startima kell 16.00, sest ilm ja teeolud andsid soovida. Terve Tallinn-Narva oli kui klaas ja meeletult libe. Ma ei tea kas asi on minu mälus aga enda teada lugesin ma veel paar kuud tagasi uudist kus rõhutati, et tänavu pannakse kohe eriti suurt rõhku teede hooldusesse. No andke andeks aga minu arvates pole eelnevatel aastatel ka nii meeletult kehva teehooldust olnud kui tänavu. 

Kohale jõudsime umbes 15 minutit enne enda aega. Kuna keegi oli seal eelnevalt hilinenud, siis pidid kõik edasised patsiendid oma ajast üle ootama ja eks see ajas arsti natukene trotsi täis. Ei olnud teisel kuigi hea tuju. Tegemist oli noore arstiga, alles resident. Internetist ma tema kohta eriti palju head ja midagi ütlevat infot ei leidnud. Põhiline oli: resident ja kaunis. 

Kell oli vist 18.07 kui me kabinetti saime. Kuna ämmakas ütles eelmine kord, et võin oma Müraka (loe: mehe) kaasa võtta, siis ma võtsingi. Samas ega see uh Mürakale midagi ei andnud, sest ruum oli väike, uh käis väga kiiresti ja jälgis ta toimuvat uh masina enda ekraanilt, sest suur ekraan jäi täpselt kušeti ette ja seda oleks tal olnud väga halb jälgida. 

Kabinetti astudes arst tutvustas ennast viisakalt, natuke torises ja alustas uh-ga. Esmalt küsis mu käest, et miks mind üldse uh-sse saadeti? Ma ei tea kas asi on minus või mitte, aga kas arstid ei näe siis patsiendi infot? Seletasin siis talle, et ämmaka arvates on kaal natuke väiksem kui võiks ja mul on suur oht üsasisesele kasvupeetusele ehk 1:13 ning oleks vaja platsenta verevarustust kontrollida. Alustas siis kaaluga. Mõõtis pea ümbermõõdu, kõhu ja sääreluu ära ning leidis, et Sipu kaalub 1,921kg ja on selle kaaluga täiesti normis. Seejärel andis kohe teada, et tema ei saa üldse aru miks mind sinna saadeti. Okei. Eks selle kaaluga on juba algusest peale kembelda saanud, sest tegelikult ei vasta Sipu oma suuruselt päevade järgi olevale ''õigele'', sest Eesti arstid on nii tugevalt kinni selles päevade järgi arvutamises. Ainsad kes on siiani arvestanud mu ovulatsiooni toimumisega on olnud Dr. Sõritsa ja Dr. Šois. Teised raiuvad nagu rauda, et rasedus on 4 päeva normist maas (vaatamata sellele, et mu ov toimus keskmisest 5 päeva hiljem).

Seejärel kontrollis verevoolu südames ja platsentas. See kõik käis kuidagi nii kiiresti, et ega ma eriti ei jõudnudki temaga sammu pidada. Alustuseks vaatas platsenta üle, selle tuksed sai ilusti kätte ja need olid korras. Järgmisena vaatas südant aga kuna Sipu ujus minema, siis sai ta pool sellest südametööst kätte ja uuesti ta mõõtma ka ei hakanud. Ütles, et on normis ja kõik. Lõpuks vaatas lootevett, selle peale ütles muidugi, et on juba visuaalselt aru saada, et lootevesi on normis ja seda ta ei hakka üldse mõõtma. Terve uh jooksul õnnestus mul näha Sipu pead, platsentat, südant, sääreluud ja genitaale. Ma saan aru, et ega ma ei läinudki mingit elamust saama, et see oligi lihtsalt kontrolliks aga miks kuidagi nii üle jala? Nagu ongi totaalne liinitöö. Lõpuks uuris ta mu käest kes mu ämmaemand on? Ja siis ma küll mõtlesin, et issand, kas ta seda ka ei näe? Kuidas ta siis üldse info mu ämmaemandale edasi saadab? Visiidi lõpus rõhutas veel, et tema ikkagi ei mõista miks mulle seda uh-d vaja oli, sest tegelikult on ju kõik korras, et muretsemiseks küll põhjust pole. Ütlen ausalt, et minu arvates tegi ta mu ämmaemandale liiga. Mul on ju riskid ja otseselt pole need kuhugi kadunud ning kui kõik on korras, siis see on ju hea. Kas ma peaksin kodus istuma lõpuni ja alles siis kuhugi uh-sse saama kui juba asjad kurvad on? Ma ei saanud väga hästi sellest suhtumisest aru. Arst leidis, et mul pole enam mitte ühtegi uh-d raseduse lõpuni vaja, sest kõik on korras.

Uh-s selgus veel üks tõsiasi. Sipu on totaalses tuharseisus. Kui ma eile sain aru, et pea on paremal pool ribide all, pepu vaagnas ja jalad vasakul ribide juures, siis tegelikult on lood hoopis nii, et jalad on tal vaagnas. Sellepärast ta löögid mulle sinna emakakaela kanti nii julmad tunduvadki. Kui ämmakas arvas, et ta on peaga vaagnas ja kui ka ei ole, siis on tal aega end ümber pöörata, siis üks teine arst ütles täna, et selleks ajaks võiks ta juba paigas olla. Hetkel ma üritan asja rahulikult võtta, sest aega ju veel on. Samas ma tunnen kuidas paanika mu sees hakkab võimust võtma, et asjale vürtsi lisada, oli mul vaja minna googeldama. Amen! Ausalt! Ja mina alati mõtlesin mis pisike mügarik see mul ribide juures on. Sellepärast mul sellised süümekad tekkisidki kui ma paremal küljel vedelesin. Teine hängib oma peaga seal. Kuna mulle enam uh-d ei tehta, siis ma panen Dr. Šoisi juurde aja aga ma ei tea kas mõistlikum on panna 36+ või 37+ nädalaks? Et kui siis ka ei ole end peaseisu pööranud, siis vast ei saagi väga sellele lootma enam jääda ju ja siis oleks vaja vast muid asju ajama hakata. Mina isiklikult keeldun ise sünnitamast kui mu laps on tuharseisus, sest ma lugesin neid ohte ja no andke andeks aga kohe kuidagi ei kutsu riskima.

Kogu uh-st jäi sisse selline ''möh?'' tunne. Ma lihtsalt ei tea mida ma ootasin aga ma oleksin tahtnud natukene leebemat lähenemist.  Aga paljugi mida mina tahan. Ma lihtsalt loodan, et Sipu otsustab end ikkagi õieti pöörata. 

Kommentaare ei ole