Aitäh, 2018!

Ma ei teagi kust otsast alustada, sest eelmine aasta pakkus mulle nii palju uut, et sellest võiks lausa terve raamatu kirjutada. Kui nüüd minevikule mõelda, siis võin käsi südamel öelda, et eelmine aasta oli meie üks parimaid ja õpetavamaid aastaid. Kuigi meie päevakorras oli rasestumine, pakkus see aasta meile veel nii palju muud positiivset. Näiteks lõpetas Mürakas täiendõppe oma erialal ja tõstis sellega nii enda taset kui ka väärtust tööturul, teeb karjääri ja tõuseb palgaredelil, mina sain uue ja parema palgaga töö, kohtusin uute inimestega kes on tänaseni minu elus igapäevased kaasalööjad jne. See oli äärmiselt rikastav aasta meie jaoks. Vaatamata sellele, et aasta algus oli üsna negatiivses võtmes ja kokkuvõttes oli see aasta meie jaoks täis stressi ja hirmu (pidev hirm raseduse katkemise ees), oleme me ikkagi nii õnnelikud ja tänulikud, et meile nii palju uusi võimalusi anti ja pakuti. Oma ühist eesmärki püüdes ei pannud me kõike muud meie ellu tulevat üldse tähelegi.


Ma õppisin palju. Väga palju. Esiteks, õppisin ma ennast usaldama. Alati usalda ja kuula oma sisetunnet. See on äärmiselt tähtis. Kui ikka hing kripeldab ja miski närib, siis tuleks edasi vaadata ja põhjuseid otsida, vastasel juhul ei pruugi sa jõuda sinna kuhu peaks.Ma ei tea kus me oleksime praegu kui ma oleksin oma günekoloogi kuulanud ja edasi oodanud. Ma võib-olla polekski hetkel rase ja nutaksin hetkel lihtsalt masendusest patja. Teiseks, mul on maailma parim mees, kuigi ma ei pruugi (okei, ei kipu) seda väga hinnata. Tegelikult olen ma üks lucky bastard, et ma olen saanud endale sellise küljeluu. Ma olen ta üle nii uhke ja tänulik. Ma pole isiklikult kohanud kunagi sellist meest kes oleks nii ennast ohverdav, hoidev ja armastav. Ta pakub mulle kõike mida mu hing ihaldab ja see armastus mis temast peegeldub, on hiiglaslik! Kolmandaks, ära unusta ennast! Teate, ma armastan üle kõige oma hobisid. Eriti aiandust ja fotograafiat. Mul on oma hiiglaslik aed mida ma olen juba aastaid kujundanud ja tundub, et sellele ei tulegi kunagi lõppu. Sama kirglikult armastan ma loodusfotograafiat. See on miski mis on alati mu hingele rahu ja rõõmu pakkunud. Eelmisel aastal aga unustasin ma enda hobid täielikult, sest ma olin nii tugevalt oma eesmärgi küljes kinni ja see oli üks suurim viga, vaimselt elasin ma kõike muud palju raskemalt üle, sest ma olin oma hingerohu unustanud.

Nagu ma juba eelpool mainisin, siis märtsis otsustasin ma loobuda oma töökohast. Mulle meeldis seal väga aga mulle tundus, et see koht ei toida minu ambitsiooni, ei anna mulle arenemiseks võimalust ning ei hinda minu tehtud tööd ja vaeva. Seega olin ma 3 kuud töötu ja juulis kui ma sain teada, et ma olen rase, sain ka uue töökoha, niisiis...kõik tuli korraga. Oma töökohast ma loobuma ei pidanud ja see jäi mulle alles. Minu tööandjad on nii mõistvad ja mul on tõsine rõõm selle üle, et mul on mõne aasta pärast koht kuhu tagasi minna. Kuna ma kavatsen kodus olla 3 aastat, siis mul tiksub kuklas pisike mõte end erialaselt veel rohkem arendada ja üritada see aasta ülikooli astuda aga see plaan veel küpseb peas ja eks näis kas ma üldse suudaksin pisikese põnni kõrvalt koolis käia.


Eelmine aasta näitas meile kes on tegelikult meie sõbrad ja kes jäävad meie kõrvale seisma. Ütleme nii, et meie tutvusringkond sai päris palju kärpimist aga ma ei ole sugugi kurb. Need olid inimesed kes ei peakski meie kõrvale kuuluma. Ja nii tore kui see ka ei oleks, tulid nende asemele uued inimesed, inimesed kes on väärt! Ja mul on selle üle nii meeletult hea meel.

Meie ees rullus lahti täiesti uus maailm. Ma poleks iial arvanud, et nii paljud noored naised võitlevad viljatusega. See on miski millest avalikult eriti palju ei räägita ja sellest on jube kahju, sest suur osa sellistest naistest tunnevad ennast üksinda. See on väga kurb! Sest pikalt üksi olles sellise probleemiga ei ole kerge, see hakkab lõpuks vaimselt laastama. Kui igasugustest teistest haigustest räägitakse igapäevaselt, reklaamitakse, kogutakse annetusi, siis viljakusprobleemid on kuhugi nurka surutud. Tegelikult ma isegi imestan, et eelmisel aastal sellest paar korda telekas räägiti (Radar ja Suud puhtaks). Vähesed naised võtavad sellel teemal oma näoga üldse sõna, sest suurel osal on häbi ja nad tunnevad ennast süüdi, kuigi tegelikult ei peaks! Kui teil on mõni selline tuttav, siis lihtsalt olge talle toeks! Ei ole mõttet hakata rääkima sellest kui noor ta on ja küll kõik tuleb omal ajal, viljatus ei ole lihtsalt selline asi, mis plõksu pealt ilma abita muutub ja kõik iseenesest paika loksub. Ka ei ole vanusel siin mingit pistmist. See on raske probleem ja uskuge mind, mitte keegi ei taha tollel hetkel kuulata, kui noor ta on ja küll see laps ükskord tuleb.

Mustikas. Minu kõige truum sõber üldse. Õnneks oli temal ääretult hea aasta, sest see oli esimene aasta millal ta endale kuskilt lestasid ei korjanud ja pool karvatuks ei jäänud. Seetõttu ei pidanud ta arstile minema ja see on juba tema poolt suur saavutus.

Ma õppisin hingest olema tänulik. Meie teekond ei kestnud just lühikest aega aga samas ei saaks ka öelda, et kõik nipsu pealt käis. Vahel oli raskem, vahel kergem. Kui iga kuu ujub uus probleem pinnale mis sind rasestumast takistab, siis see teeb meele mõrudaks küll. Nutta sai palju, kohe väga palju. Pettumust oli samuti kamaluga aga nüüd tagasi vaadates olen ma nii tänulik. Tegelikult meil ju vedas. Meil tõsiselt vedas. Mu probleemidele jõuti jälile, need said eemaldatud ja ravitud ning mis kõige tähtsam, mu esimene stimulatsioon toimis kohe. Mul õnnestus kohe! Ja selle üle olen ma eriti õnnelik, sest kui oleks kõik 3 stimulatsiooni ebaõnnestunud, oleks minu järgmine tee olnud IVF või lahkuminek. Seega ma tunnen, et mul pole mitte mingisugust õigust hädaldada, see oleks lihtsalt minu poolt äärmiselt kohatu tegevus.

Mida ma üldiselt oma 2018 aastast arvan? Oli ju tegelikult minu aasta. Koer nagu ma olen. Ja kuigi mulle tundus, et ebaõnnestumisi oli palju, siis tegelikult andis elu mulle ikka eriti heldelt kõike. Ma olen nii tänulik, et see aasta oli just selline nagu ta oli. Ma ei ole ennast mitte kunagi veel nii tugevana tundnud kui täna ja see on lihtsalt imeline! Pole mitte ükski teine aasta mulle nii palju andnud ja samas kõik minu probleemid leidsid kiiresti lahenduse, seega võiks öelda, et me olime üsna edukad.

30+0. Oh jumal, ära lase mul üle 40 nädala kanda! 

Kommentaare ei ole