Kas sa kardad?

Heh, ei!

Mind paneb alati imestama, et kust kohast leitakse inimesi kes rumalaid küsimusi küsivad? Minult pole siiani mitte mingit totakat küsimust küsitud (ei kahtlustata kaksikuid ega muud säärast) ja selle üle on mul ainult hea meel, sest mõnus on eksisteerida koos teravamate pliiatsitega. Küll on aga sagenenud küsimus hirmu kohta enne sünnitust. Ma ei tea kas ma olen naiivne või mul pole peas kõik päris paigas aga kui aus olla, siis ma ei karda sünnitust mitte üks põrm. Mul on ausalt öeldes sellest täiesti ükskõik, ma isegi ei mõtle sellele eriti.

Kui ma siin veel nooruke olin, nii 18 aastane, siis ma teadsin alati, et mina ei taha mitte kunagi mitte ühtegi last, sest ainuüksi sünnitus ise oli nii hirmus, et see oleks võinud jääda põhjuseks miks mitte lapsi tahta ja saada. See tundus nii brutaalne ja ahastusse ajav, et ma isegi ei mõelnud lastele. Mitte, et nii noorelt peaks üldse pereloomisele mõtlema aga see on juba igaühe enda asi. Kui ma 20 sain, muutus mõttemaailm hästi natukene. Tollel momendil ma teadsin, et no 1 laps võiks ju kunagi tulla aga seda kindlasti keisri teel. Maksku mis maksab aga mina nõuan keisrit, ise ei ole ma mitte iial nõus sünnitama. Kui mul juba 23 aastat kukkus, käis plõks peast läbi ja ma teadsin, et vot, nüüd ongi õige aeg, sest kõik oli perfektne: päris oma kodu, elukaaslane kellega koos on hea ja turvaline olla, hea majanduslik seis ja isegi lemmikud olid olemas. Mida sa hing veel ihaldad? Lapse saamisega läks nii nagu läks aga lõpuks ta ikkagi tuleb.

Ma ei tea kas asi on selles teekonnas mille me oleme pidanud läbima, et edukalt rasedaks jääda ja rasedus lõpuni kanda aga minu hirm sünnituse ees on kadunud. Võiks öelda, et reaalsuses ma hoopis ootan seda, et jõuaks see roheline tsoon kätte ja ma saaks südamerahus ära pudeneda, sest ma lihtsalt ei jaksa enam muretseda. Mulle on soovitatud lugeda positiivseid sünnituskogemusi aga ausalt öeldes ei viitsi ma nende poole isegi vaadata, sest reaalsuses ei anna need mulle mitte midagi. Ma ei tunne, et need mind nüüd julgustaksid, sest iga sünnitus on nii eriline ja individuaalne, et lillelaste sünnitusi lugedes võid just suure pettumuse osaliseks saada kui tuleb välja, et sa ei avanegi nagu lilleõis. Ma tean esmarasedaid kes on sünnitusel pea 24 tundi valudes piinelnud, samas mu ema ütles, et tema esimene sünnitus (ehk mina) kestis valude algusest sünnini ainult 4 tundi ehk 4 tunnist piisas, et tekiks avatus 1cm pealt 10cm peale. Mürakas sündis üldse autos, sest ta ema ei jõudnudki õigeks ajaks haigla. Seega, jah. Ei tea ju minagi mis mind ees ootab. Räägitakse sedagi, et mida raskem laps, seda raskem sünnitus. Taaskord tean näidet kus laps kaalus 2600g ja ema oli peale sünnitust nii lõhki kui lõhki saab üks naine üldse olla ja seal samas teine näide sünnitas 4800g lapse ja tal ei olnud isegi mikrorebendeid. 

Rohkem kardan ma tüsistusi ja keisrit. Nii naljakas on mõelda, et kunagi ma oleksin võinud lausa maksta keisri eest aga nüüd ma ei taha sellele isegi mitte mõelda. See on see, et vanusega silmaring kasvab ja mõistust tuleb natukene rohkem pähe. Või annab universum tõesti kõik mida küsid? Sel juhul on mu universum väga pikkade juhtmetega. Minu kõige suurem hirm on verejooks. Seda seetõttu, et kuni 36. nädalani pean ma võtma südameaspiriini aga aega läheb peale sellega lõpetamist umbes 2 nädalat, enne kui veri end normaalsesse konsistentsi tagasi tõmbab. Eriti sürr oleks oma sussid püsti visata samal päeval kui laps sünnib. No mida mõtteid, ausalt! Kolmandaks kardan ma lahkliha lõiget, sest nii palju kui ma lugenud olen, siis üle poolte naistest isegi ei vaja seda tegelikult aga noh, tehakse nii igaks-juhuks see ikkagi ära. 

Kokkuvõtteks ei tea me keegi kuidas sünnitus läheb. Võib-olla ma röögin palatis nagu loom või olen hoopis niisama lilles ja õnnelik. Ei tea. Igatahes kui asi mõelda enda jaoks juba eos jubedaks, siis ei saagi arvata, et asi võiks kergelt minna, sest vaimselt oled sa end juba maatasa teinud oma hirmuga ja noh...ei saa olla hirmul ja enesekindel ühel ajal. Kõige parem on olla neutraalne ja elada päev korraga.

Lihtne.

32+6. Vot selline rase oleksin pidanud terve oma raseduse olema :D Tänaseks on lisandunud kõhuvalud ja emaka töö muutub ka intensiivsemaks, sest toonused on juba täiesti arvestava valuga ja pikkusega, rekord kuulub toonusele mis kestis 2 minutit ja 11 sekundit. Jup, ma juba mõõdan siin vahepeal oma toonuseid, nii igaks sajaks juhuks :D
Fotograaf: Siiri Kumari

2 kommentaari

  1. Selle südameaspiriini pärast ära nüüd küll põe. Ma süstin ennast palju kangema verevedeldajaga, ja pean lõpetama alles siis kui tundub et sünnitama hakkan, ja siis lihtsalt on nii et nad peavad rohkem jälgima ja näiteks epiduraali ei saa kohe teha. See kui kaks nädalat enne südameaspiriini ära lõpetad on ikka väga süütu värk.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma hiljem hakkasin ise ka mõtlema, et nii mõnigi naine süstib ennast ja see on palju kangem kraam kui 150mg südameaspiriini :D Aga see on see raseda pea mis suudab igast pisemast asjast midagi hirmsat välja imeda :D

      Kustuta