Tegus nädalavahetus ja päris esimene liba sünnitegevus

Alustan sellest, et me tegime ühe parima ostu poole aasta jooksul. Nimelt saime me endale lõpuks ometi teleka! Vuhuu. Eelmise aasta septembris otsustasime Viasatiga asjad ära lõpetada, sest vaatamata kuldkaardile olid kanalid jamad, levi pidevalt jamas ja huvitavad kanalid ''kadusid'' iseenesest kuhugi ära. Kuna telekas oli ka juba üsna sara, siis ma lasin selle Mürakal lihtsalt majast välja visata. Selle olemasolu häiris mind. Ma parema meelega vaatasin tühja lauda kui seda koledat telekat. Kuna me tegelikult pole eriti suured teleka vaatajad, siis leidsime, et lükkame uue teleka ostu kuhugi tulevikku. Nüüd kus meil on kõik tehtud ja vaba aega nagu muda, siis otsustasimegi, et ostame oma värskelt remonditud tuppa uue teleka, et mul siin midagigi (loe: vedeleda päevad otsad teleka ees) teha oleks.

Ma näitan teile teleka asemel oma sukulenti, mille ma suutsin teist korda õitsema ajada :D Teoreetiliselt ta veel ei õitse aga kohe-kohe...

Küsimused blogijale vol1000

Tegelikult ma pidin ennast kokku võtma ja oma toimekast laupäevast ning liba sünnitegevusest kirjutama aga kuna need küsimused on nii ägedad, siis ma pean ka neile vastama. Ma ei saa ju ometigi rongist maha jääda! Lisaks teeb mõni selline postitus mu preggo blogile vahelduseks head ka, sest siin on preggo värki niigi üle äärte.

Mürakas küsis kas see on rasv mis üle ääre ripub, ei ole! See on kont :D

36+0. Oh seda imede ime, uh ja +16 kilogrammi

Veel pühapäeva õhtul lasin oma näppudega õrnalt ribide all olevast muhust üle ja ütlesin Mürakale, et meil tuleb keiser. Sinna pole midagi parata, sest aeg on juba nii kaugel ja ilmselgelt Sipu enam ennast ümber ei pööra. Öösel kell 3 hakkas selline trall pihta, et ma ehmatasin üles. Kõht lainetas, kõhu küljed olid meeletult valusad, jalahoobid tulid siit ja sealt ning lõpetuseks sain toonused, mille käes ma piinlesin oma 2 tundi, enne kui emakas uuesti maha rahunes.

Ah, ma siin niisama mõtlen oma elu üle järele!

Kuidas on lood siinpool sood?

Mõtlesin, et kirjutan endale tuleviku tarbeks ühe niisama hala täis postituse, siis on kunagi tore lugeda ja vaadata mis olid ühe 35+1 nädalat raseda naise ''probleemid''. Ütlen ausalt, et neid probleeme on mul murdu. Küll sain värvis pettuda, ämmaka peale olen solvunud, kõik kohad valutavad ja ma vajan endale reaalselt jalutuskeppi, sest mul on tunne, et kohe-kohe ütlevad mu puusad üles. Kes ütles, et laiade puusadega on rasedust kergem kanda ja sünnitada? Põle põrgus!

32+6. Uskumatu, et ma veel painduma mingil määral andsin :D
Fotograaf: Siiri Kumari