Explore the blog
kolmapäev, 13. veebruar 2019

36+0. Oh seda imede ime, uh ja +16 kilogrammi

Veel pühapäeva õhtul lasin oma näppudega õrnalt ribide all olevast muhust üle ja ütlesin Mürakale, et meil tuleb keiser. Sinna pole midagi parata, sest aeg on juba nii kaugel ja ilmselgelt Sipu enam ennast ümber ei pööra. Öösel kell 3 hakkas selline trall pihta, et ma ehmatasin üles. Kõht lainetas, kõhu küljed olid meeletult valusad, jalahoobid tulid siit ja sealt ning lõpetuseks sain toonused, mille käes ma piinlesin oma 2 tundi, enne kui emakas uuesti maha rahunes.

Ah, ma siin niisama mõtlen oma elu üle järele!

Varajased nagu me oleme, ärkasime kell 6.00 ja kell 6.15 olime juba Tallinna poole teel, sest 3. trimestri uh oli Dr. Šoisi juures juba kell 8.00. Ootusärevus oli suur. Läksin viskasin end kušetile selili ja enne kui andur jõudis mu kõhtu puudutada, teatas Šois, et loode on peaseisus. Peaseisus! Päriselt või? Ma ei mäletagi millal ma viimati nii vaimustuses ja üllatunud olin, sest ma olin täiesti kindel, et Sipu end küll enam kuhugi ei pööra. Olin ju isegi leppinud sellega, et pean keisrisse minema. Ov järgi oli rasedust 36+0 aga uh tõmbas raseduse suuruse 34+5 nädalale ehk pea nädal väiksemaks. Šois ütles, et muretsemiseks põhjust ei ole, sest näitaja tõmbasid alla reieluud mis olid natukene lühemad ja noh, mul on ka ju lühikesed reied (ja Mürakal). Ülejäänu vastas kõik ilusti raseduse suurusele. Kaaluks 2400g midagi (+/-300g) ja eeldatav kaal sündides on 3200-3500g. Lootevesi oli ka ilusti normis. Verevoolu näitajad olid kõik korras ja ma tundsin kuidas kivi langes südamelt. Need verevoolu näitajad on mind algusest saadik painanud ja eks nad painavad lõpuni, sinna pole midagi parata. Sipu oli aktiivne ja seekord ei peitnudki oma nägu ära, seega saime ühe ilusa pildi ka kaasa. Kuigi beebid muutuvad, siis praegu võin käsi südamel öelda, et ta on täielik väike Mürakas. Oh need huuled. Nüüd ma olen ametlikult meie pere ainus kriipshuul.

Umbes 8.45 olime ITK parklas. Mina viisin oma uriiniproovi ära ja Mürakas otsis samal ajal parkimiskohta. Ma ei jõua siiani ära halada kui väike see parkla seal on, uskumatu. Igatahes ämmaemanda aeg oli alles kell 10.00, seega me saime rahus natuke üle tunni aja oodata. 

Mul ei ole kodus kaalu, sest mul on siiralt ükskõik kas ma kaalun 49kg või 50kg, seega polnud mul enne rasedust selle kaaluga midagi peale hakata. Vahel viskasin pilgu ema juures kaalule peale ja see oli ka kõik. Alati ämmaemanda kabinetti astudes kaalun ma ennast alustuseks ja seejärel hakkame mu rasedakaarti täitma. Suur oli minu üllatus kui kaalult vaatas vastu 66kg, see tundub tegelikult nii sürr, sest oh issand, see on ju nii palju! Oma algkaalule olen juurde võtnud +16kg. Isegi ämmaemand ehmatas ära kui ma talle oma kaalu ütlesin. Samas ma väga ei põe, ma olen loodud kiipsakaks ja küllap see kaal kukub peale sünnitust kolinal alla tagasi. Vaatasime ämmaemandaga mu menüü üle ja leidsime, et ma peaks vähem saiakesi ja magusat sööma. Eks mul siin oli nädal aega faas kus ma sõin igal õhtul vastlakukleid, nii umbes 2-4 tükki. Samas ma ei saa päris väita, et mu igapäevane kaloraaž nüüd kindlalt täidetud saab. Pigem on siin süüdi minu vähene liikumine, sest ma olen nii haledalt hale. Mul pole ausalt öeldes mitte mingisugust tahtmist õues jalutamas käia, sest teed on soppa täis ja libedad, mul on viimasel ajal jõhkrad sümfüüsivalud ja toonused on ka iga pikema jalutuskäigu järelt platsis. Pealegist olin ma enne rasedust alakaaluline ja see pidavat ju normaalne olema, et sellised natukene rohkem juurde võtavad.

Kui me olime mu kaalujutud lõpetanud, ulatasin ämmaemandale oma uh paberid ja arutasime natukene tulemuste üle. Nimelt käisin ma 34+0 valvekabinetis ja seal hinnati raseduse suurus täpselt 34+0 nagu olema pidi. Küll aga tundus minu jaoks jube kahtlane, et põhimõtteliselt 2 nädalat hiljem vastab Sipu suurus 34+5 nädalale, nagu ta oleks kahe nädala jooksul kasvanud ainult 5 päeva. Vastus oli sama mis Šoisil. Seega mure lahendatud. Vaatasime veel kasvukõvera üle ja see vastas protsentides täpselt samale suurusele nagu alati. Peale seda mõõtsime mu EPK-d ja see oli 35cm. Nüüd lõpus ei pidanud see enam midagi väga lugema, sest selle kasv pidavat pidurduma. EPK-d mõõtes mainis ämmaemand, et mu emakas on päris pinges ja aeg oleks ruttu oma haiglakott kokku pakkida, sest taaskord, pikka pidu ei ole. Mulle juba vaikselt hakkab tunduma, et saatus mängib mulle sellise asja peale vingerpussi ja ma kannan veel üle oma raseduse. Jumal hoidku selle eest! Uus aeg ämmaemanda juurde on nüüd 25.02 ja peale seda 11.03, kuigi ämmaemand oli täiesti kindel, et seda külastust enam ei tule. Lõpetuseks tegi mulle selgeks kuidas tuhudel vahet teha ning kuidas aru saada kas tegemist on lootevee lekkimisega või hoopis voolusega. Ma olen mega tark!

Koju minema hakates oleks ma ITK parklas end siruli visanud, sest tee oli nii libe. Siruli viskamine on veel pehmelt öeldud, sest suure tõenäosusega oleks ma oma ninaluu puruks kukkunud, pooltest hammastest ilma jäänud ja lõpuks seal auto kõrval veel külili vedelenud. Õnneks oli Mürakas mu lähedal ja haaras mul kiiresti käest kinni. See aga ei päästnud mind nihestusest, sest juba mitmendat päeva on mu vaagen nii valus, et tahaks nutta. Nagu sümfüüsivalust veel vähe oleks olnud! Sain veel Mürakalt sõimata ka, et ma liiga julgelt sammuma olen hakanud.

Would you like to comment?