Mõtlesin, et kirjutan endale tuleviku tarbeks ühe niisama hala täis postituse, siis on kunagi tore lugeda ja vaadata mis olid ühe 35+1 nädalat raseda naise ''probleemid''. Ütlen ausalt, et neid probleeme on mul murdu. Küll sain värvis pettuda, ämmaka peale olen solvunud, kõik kohad valutavad ja ma vajan endale reaalselt jalutuskeppi, sest mul on tunne, et kohe-kohe ütlevad mu puusad üles. Kes ütles, et laiade puusadega on rasedust kergem kanda ja sünnitada? Põle põrgus!
32+6. Uskumatu, et ma veel painduma mingil määral andsin :D
Fotograaf: Siiri Kumari
Nädalad mööduvad nii kiiresti, et ma ei suuda isegi neil enam silma peal hoida. Kui keegi küsib, kaugel oma rasedusega olen, siis on mu mõte nii koos, et ma ei oskagi neile vastata. Muidu on tore, et aeg kiiresti läheb aga siin on üks väga suur aga. Mu närv hakkab vaikselt üles ütlema. Mul on tänasega rasedust juba 35+1 ja Sipu on siiani tuharseisus (tegelikult on ta üldse olnud ainult 1 korra peaseisus ja see oli 24+ nädalal kui enneaegne sünnitus ähvardama hakkas). Siiani! Appi! See on nüüd see koht kus ma võin julgelt väita et grupis olemine tekitab stressi juurde, sest lõviosal naistest on beebid end juba peaseisu keeranud ja ammu vaagnasse fikseerunud. Ja noh, pea 90% neist on minust rasedusega 2-3 nädalat maas. Ma tean, et osa beebisid keerabki ennast alles vahetult enne sünnitust peaseisu aga mulle hakkab juba vaikselt tunduma, et meie Sipul hakkab ruum otsa saama. Aga mida ma siin ikka oletan, eks esmaspäeval hakkavad asjad edasi liikuma. Muidu on mul väga hea meel, et meie Sipu on mõnusalt aktiivne ja tugev. Tal on uskumatult tugevad löögid. Täna öösel ma lihtsalt vedelesin voodis, endal pisarad silmis, sest nii hirmus valus oli kui ta mind põide ja igale poole mujale peksis. Aga las peksab, peaasi, et niisama liikumatult ei vedele.
Eelmine kuu käisime seina jaoks uut värvi ostmas. Tahtsin elutuppa natukene värskust ja särtsu juurde anda. Valisin välja laimi kollase tooni. Lugesin veel müüjale oma nõudmised ette, et värv peab olema matt, ei tohi väga tugevalt haiseda ja peab sobima soojamüürile. Müüja ütles, et kõike saab pole probleemi, et too värv on nagu soojamüürile loodud ning segas värvi kokku. Pühapäeval kui Mürakas seina ära värvis pidin ma ilma ülepingutamata šoki saama. See ei olnud ligilähedalegi laimi kollasele, see on totaalne muna kollane! Ma pole elu sees nii koledat kollast näinud. Ausalt! Igatahes Mürakas on täiesti kindel, et ma ulatasin müüjale vale värvikaardi aga mina olen veendunud, et vot ei ulatanud ikka küll. Ma poleks isegi tulnud selle peale, et valida laimi ja muna vahel, eks! Tuppa värvi valides ma vast nii ükskõikne pole, et ma korduvalt asja ei kaalu ja kontrolli. Ma tean, et värvikaardil olev värv ei ole alati 100% sama toon mis ta seinale jääb aga raske on uskuda, et need toonid nüüd nii meeletult mööda üksteisest läheks. Arvestades, et aluspind oli ilusti valge ja pahteldatud. Milleks siis üldse tooni valida, läheks ja paneks kohe pimedat, sest ega konkreetselt sama tooni ju nii ehk naa ei saa. See-selleks, valasin suurest pettumusest paar pisarat ja elu läks edasi. Mitte haisevast värvist juttu ei olnud, see värv haiseb nii meeletult tugevalt, et mu nina reaalselt valutab peas. Loodetavasti nädalakesest piisab ja see hais kaob. Ma ei lootnudki täiesti haisutut värvi saada aga, et tänapäeva värvid nii vänged on? Või on mul rasedusega tõesti lihtsalt nii terav nina, et ka pisemast haisust võib suure ja rammusa haisu teha? Ei tea.
32+6. Vaatan siin oma puusi ja tuharaid, no on ikka ilusad küll. Ma kujutan siin juba eos ette milliseks ma oma keha peale sünnitust vormida saan. Elagu laiad puusad!
Fotograaf: Siiri Kumari
Sama pettunud kui olen värvis, olen ka oma ämmakas. Ma mäletan, et ma olin nii õnnelik kui uue ämmaka sain, sest ma tõsimeeli arvasin, et ta on minu tugi ja on mul alati olemas kui probleeme peaks tekkima. No ei ole ikka küll. Umbes 80% mu küsimustest jäävad vastuseta, kirjutaks siis, et ta ei oska mu küsimustele vastust anda aga tema lihtsalt ignoreerib mind. Suure tõenäosusega küsib järgmisel visiidil, kas probleem sai lahenduse, nagu alati. Ütles küll teine, et kui mingi probleem on, siis kohe kirjutaksin talle või pöörduksin valvekabinetti. Andke andeks aga ma ei hakka ju iga pisema asja peale Tallinna sõitma ja seal lolli mängima. Ma ainuüksi sõidan sinna juba 1h ja 15min. Eelmise nädala alguses algas mul meeletu tuikav peavalu, pool nägu oli tuim, kõrvust kohises ja ninast hakkas verd lahmama (vererõhk oli täiesti korras!). Ma tean väga hästi, et verejooksud ninast on raseduse ajal täiesti normaalsed aga minu puhul enam ei olnud. Veri ei hüübinud ära, seda lihtsalt voolas ja iga pisem aevastus/köhatus kutsus esile uue suurema verejooksu. Kirjutasin ämmaemandale, et kas asi võib olla südameaspiriinis, et äkki oleks vaja doosi vähendada? Kas ma sain vastuse? Ei! Ise pool ahastuses, kirjutasin Dr. Šoisile ja küsisin tema käest arvamust, tema soovitas kohe südameaspiriini ära jätta ja edaspidi jälgida kuidas kulgeb. Tänaseks on peavalud ja verejooksud ninast kadunud. Natukene nõme on mõelda, et ma pean oma probleemidele lahendusi otsima teistelt arstidelt, sest mu enda ämmaemand lihtsalt ei vasta. Ta on tore ja sõbralik aga sellest üksi ei piisa. Tema juurde tasub minna vast siis, kui oled täiesti tavaline komplikatsioonideta rase, teisel juhul mitte.
Mu mälu on muutunud nii halvaks, et see pole isegi enam naljakas (samas, see on ikka täiega naljakas). Kui mul tuleb mõni postituse idee, siis ma pean selle aegsasti kuhugi kirja panema, sest vastasel juhul on mul see 5 minutit hiljem juba meelest läinud. Enne kui postitust üldse kirjutama hakkan, pean kiiremas korras märksõnad kirja panema, sest muidu kordub see mida eespool juba mainisin, kõik läheb meelest. Ma ei oska enam normaalselt kirjutada, jutt hakkab alati laiali jooksma ja ma parem löön käega ning jätan asja poolikuks. Kui ma kuskil seltskonnas istun, siis ma pean oma jutuga lihtsalt vahele ründama, sest noh, muidu läheb meelest. Vahel ehitan ma nii haigeid ja imelike lauseid üles, et ma ei saa ise ka aru, mida ma selle või tollega mõtlesin. Viimasel ajal panen ma i asemele j (see tuleb kuidagi nii automaatselt) ja mul on päris siiralt tunne, et mu aju alaareneb. Ilma naljata! Raamatute lugemine on ka paras ettevõtmine, sest vahel pean ma ühte lauset või lõiku mitu korda lugema, et aru saada, mis seal mõeldud on. Ajud lihtsalt ei funka :D
Eile jõudis kätte see üllas päev mil mu jope keeldus eest kinni minemast. Samas on mul sellest nii ükskõik, sest sünnituseni ei ole enam palju jäänud ja uut jopet ma ei kavatse ostma hakata. Niikuinii liigun ma ainult autoga ja seega pole väga probleemi. Rohkem teevad nalja kampsunid, sest need meenutavad mu seljas juba nabakaid.
Eelmise kuu lõpus käisime Siiri juures pildistamas. Tegelikult pidin ma juba detsembris minema aga kuna meie ihuvili otsustas enneaegsusega ähvardama hakata, siis olin sunnitud aja maha võtma ja oma sessist loobuma. Nii ma vedelesin terve detsembri ja olin ahastuses, et ma ei saagi oma esiklapsega ilusaid kõhupilte teha. Jaanuaris kui tervis juba paremaks läks, kirjutasin ruttu Siirile ja küsisin, et millal tal mulle esimene vaba aeg pakkuda oleks ja kas tal stuudiot ka oleks võimalik kasutada, sest noh, ilmad olid nii külmad, et suure tõenäosusega oleks ma iga pildi peal oma lõuga väristanud. Ma ei tea kas see oli saatus või midagi muud aga Siiri oli just endale stuudio ka rentinud ja oh seda rõõmu, ma ei pidanudki lumevallide vahel lösutama. Nädal hiljem sain juba pildistama minna.
32+6. Ma pean endale ka sellise kleidi ostma, lihtsalt niisama. Mega russ värk.
Fotograaf: Siiri Kumari
Postita kommentaar