38+0. Kas on lootust varsti ära pudeneda?

Esmaspäeval täitus 38+0 ja täiesti uskumatu aga lõpp juba paistab. Ühtlasi oli mul ka ämmaemanda visiit, ma loodan, et see jäi mu viimaseks ja rohkem ma sinna minema ei pea aga kui Sipu otsustab maru memmekas olla ja siiski kauem vedeleda, siis uus aeg on TA ehk 11.03. Panime veel igaks juhuks arsti juurde ka aja kui tuleb välja, et oleks esilekutsumist vaja. Algul sain aru, et aeg tuleks panna 15.03 aga ämmakas ajas vist midagi sassi ja pani aja alles 18.03. Ise avastasin alles autos, et oleks võinud öelda, et veidi mööda läks selle ajaga, sest 18.03 on mul juba 41+0 ja ämmakas ise ütles, et üle 41+ nädala ta mul minna ei lase.



Kõik analüüsid olid korras, nagu alati. Hemoglobiin oli natukene madal, 111 ja nüüd ma pean kiiresti hakkama rauasiirupit võtma aga ma väga ei usu, et ma sünnituse ajaks näidu kõrgemaks saan, sest sünnitus võib ükskõik millal alata. Kaalu tuli kahe nädalaga juurde 1kg ja algkaalule on kokku lisandunud +17kg. See kaalu langetamine saab üks ütlemata tore teekond olema aga mul on nii suva, ma isegi ei jaksa sellele mõelda. Vererõhk oli ka normis. EPK vastas ilusti nädalatele ja kõik on täiesti timm.

Selle kõige kõrvalt kurtsin ämmaemandale, et ma ei saa aru kas Sipu on oma asendit muutnud või mitte aga surve vaagnasse ei ole enam üldse nii tugev kui oli siis, mil ta end peaseisu pööras. Kuna lõpp on lähedal, siis ämmakas arvas, et enam pole aega ehku peale minna ja kontrollis uh-ga Sipu asendi üle. On teine täitsa peaseisus ja väga sügaaaaaaval vaagnas. Sellepärast surve vaagnale väiksem ongi, selle asemel ma tunnen, et ma võiksin 24/7 potil istuda, sest mul on kogu aeg meeletu põiekas, isegi siis kui põis on täiesti tühi! See on nii ulme tunne, hullem kui põiepõletik! UH-s tuli välja, et selg on minu vasakul pool küljel ja pepu täpselt ribide all. Tüüp hängib rahus mu soolikate otsas ja mina veel mõtlesin, et miks mu seedimine nii totaalselt pekkis on.

Minu teine mure oli see, et Sipu liigutab end viimasel ajal väga vähe. Ta on nii laisaks muutunud, suure osa oma ajast lihtsalt magab (haha, nagu mina). See pidi normaalne olema, et kõhubeebid muutuvad raseduse lõpupoole natukene vaiksemaks ja eks ma tean seda ise ka aga see kasvupeetuse risk on mind üsna hellaks selle kohapealt muutnud, seega muret liigutuste pärast jagub. Kuna mul see risk on, siis ämmakas arvas, et ei hakka midagi oletama ja kontrollime ktg-s beebi heaolu üle. Läksin sünnituseelsesse ktg-d tegema, seda tehti umbes 15 minutit ja tulemused olid väga head. Liigutusi tuli 15 minuti jooksul 8 korda. Südametöö jäi keskmiselt 120x juurde ja see on ütlemata hea tulemus, ämmaemand oli väga rahul. Lisaks kõigele muule registreeris ktg 2 kokkutõmmet, üks oli tugevam ja teine nõrgem. See tugevam oli olnud kohe päris tugev, sest ämmakas oli sellest üsna ehmunud. Aga mina, minu jaoks on sellised kokkutõmbed igapäevased ja ma olen nendega nii harjunud, et need isegi ei sega mind enam eriti. Igatahes, ämmakas arvas, et kui ma teeksin ühe pikema jalutuskäigu, siis läheks asjaks ka, sest emakas on vägagi töös.

Siin umbes paar nädalat tagasi hakkas mul vaikselt limakorki tulema ja seda tuleb siiani. Ühe nädalavahetuse veetsin ma öökides ja nüüd ma elan siin põhimõtteliselt 24/7 kõhulahtisusega. Mul on nii siiber. Etteruttavalt võin öelda, et asi juba käib aga mu emakas on täis tõbras ja oh issand, ma ei jaksa enam, sest mu emakakael lihtsalt ei avane. Mida kura*it nagu? Homme pidin ennast kokku võtma ja ühele pikemale ringile minema. Mul on ausalt tunne, et lähen Rakvere vallimäele ja veeretan ennast sealt alla. Ahastus.

Mis teil peatsest sünnitusest märku andis?

Kommentaare ei ole