Ma kirjutan seda postitust juba mitu nädalat. Kirjutan mis ma kirjutan aga valmis ei jõua kirjutatud. Sipuga on nii palju tegemist. Alles nüüd ma tean mida tähendab see õige ''mul pole aega''. Hetkel meenutan ma rohkem hüljest kes oma pojaga kuskil rannas 24/7 vedeleb.
Sünnitamine on jube! Õnneks on loodus selle eest piisavalt hästi hoolt kandnud ja naiste mälu selle koha pealt natukene väänanud. Ma mäletan ainult oma emotsioone seoses sünnitusega, ma mäletan, et see oli väga valus ja väsitav aga ma ei mäleta enam milline see valu täpselt oli. Kui ma sünnitades mõtlesin, et ma ei sünnita enam mitte kunagi mitte ühtegi last, siis nüüd võiks tegelikult uuesti sünnitama minna.
Sünnitusjärgne periood on kõigil naistel täiesti individuaalne, seega mõtlesin, et teen ühe pisikese kokkuvõtte oma sünnitusjärgsest perioodist. Tänasega on sünnitusest möödas juba 4 nädalat, oi kui kiiresti see aeg läheb koos väikse lapsega.
Rebendid. Enne sünnitama minemist mõtlesin ma mitmeid kordi sellele, et kui valus võib rebenemine olla. Ma hirmsasti kartsin seda valu. Mul läks vist üsna hästi, sest ma sain sünnitades ainult 2 rebendit. Üks rebend tekkis tupe kanalisse ja teine oli sisemine häbememokk mis peaaegu täielikult küljest ära rebenes. Naljakas on see, et tegelikult ma ei tundnudki neid rebenemisi ja eks see ole tegelikult loogiline ka, sest pressides mõtled sa kõigele muule kui rebenemisele. Umbes nädal peale sünnitust kadus igasugune survetunne nagu polekski sünnitamas käinud.
Alt on kõik paistes. See on uskumatu kui paiste kõik alt lüüa võib. Kui rebendid mulle valu ei teinud, siis selle alumise paistetuse tõttu ei saanud ma isegi normaalselt istuda. See paistetus oli mitu korda hullem kui kokku õmmeldud rebendid. Ma ei julgenud isegi wc paberiga kuivatada, pidin tupsutamisega leppima.
Kõht. Ma teadsin, et peale sünnitust jääb kõht ette ja selle tagasi tõmbamine võtab natukene aega. Nalja oli oi kui palju, kui ma avastasin peale sünnitust, et mu kõht on täpselt sama suur kui rasedusega. Ainus vahe oli selles, et nüüd oli kõht lötendav ja pehme, mitte ilus ja prink. Nädal hiljem oli kõht juba sisse tõmmanud ja tänaseks on kõht täielikult kadunud.
Lohhiad. Peale sünnitust tekib veritsus mida nimetatakse lohhiateks. Need kestavad kuni 6 nädalat. Kõik mis rasedusega emakasse kogunes, tuleb välja. Võiks öelda, et minu arust on need kõige ebameeldivamad asjad seoses sünnitusjärgse perioodiga. Samas, ma olin valmistunud palju hullemaks. Kõige hullem oligi esimene öö, teise päeva õhtuks oli juba verejooks kõvasti tagasi tõmmanud. Ei teinud nendega olemist kergemaks ka hiigelsidemed mis tekitasid tunnet nagu terve alumine korrus hauduks (rõve...väga rõve). Paar nädalat hiljem oli juba kõik läbi. Algul on lohhiad punased, järk-järgult hakkavad need aina heledamaks ja limasemaks muutuma, kuni ühel hetkel on kõik. Mida rohkem oma alumist korrust veega loputada saad, seda parem. Käsidušš on jumala kingitus! Loputa kasvõi iga kord kui wc-s käid. Amen!
Ei kaogi need kilod võluväel. Ma arvasin, et ma saan oma beebikilodest kiiresti lahti. Aga...loota ju võisin! Ma läksin haiglasse 68kg ja tagasi tulin 60kg ning tänaseks, 4 nädalat hiljem, kaalun ma 59kg. Ma ei teagi kas nutta või naerda? Algkaalu jõudmiseks peaksin ma veel maha võtma 9kg. Samas praegu läheb mulle xs väga hästi selga ja ma ei kujuta ette kuhu see 9kg ennast elama on sättinud. Ise ma siin just eile mõtlesin, et mulle isegi meeldib mu praegune peegelpilt, pole tal häda midagi. Eks aeg näitab mis ma edasi teen. Olin ma ju suures alakaalus ja praegu olen täiesti normis.
Piim - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Haiglas olles tekitas mulle kõige rohkem stressi piim. Sipu sündis väga pisikesena, ta kaalus kõigest 2650g. Järgnevatel päevadel kaotas ta veel kaalu (mis on küll täiesti normaalne aga kuna ta oli nii väike, siis see muutis arstid eriti tähelepanelikuks) ja lõpuks kaalus ta ainult 2420g. Pidin andma lisa, sest mul endal piima polnud. Lisa on aga raskesti seeditav ja muudab beebid unisemaks. Samal ajal kui ma andsin Sipule lisa, pidin andma ka rinda ja see oli äärmiselt raske, sest oma väikse sünnikaalu tõttu tahtis ta niigi palju magada ja peale lisa andmist ta magaski nagu nott, väga raske oli teda äratada iga 2 tunni tagant, sest ta lihtsalt ei ärganud. Nii ma hakkasin teisel päeval oma tühjasid rindu pumpama, kätte sain 3ml ternest. Terve päeva pumpasin nagu segane, kõik mis kätte sain, söötsin Sipule sisse süstlaga. Pumpamine tasus end lõpuks ära, sest õhtuks oli piim rinnas ja lisa polnudki enam vaja anda. Tänaseks on seis selline, et rinnad tahaks lihtsalt lõhkeda, piima on nii palju ja mingil määral on see äärmiselt ebameeldiv, sest piima tilgub kogu aeg, vahel lausa pritsib. Lapsest on kõige rohkem kahju, vaeseke upub süües poole kohaga ära juba :D
Postita kommentaar