Explore the blog
neljapäev, 14. märts 2019

Tere Sipu!

Ma kaagutan juba mitu nädalat sellest, et kohe varsti jagan oma haiglakoti sisu ja puha. Noh, ma jäin selle postitusega lootusetult hiljaks. Nüüd ma juba jagan Sipu sünnilugu.

4 päeva uus

Kõik sai alguse 26.02 hommikul. Terve päeva käisid mul toonused. Need olid küll ebaregulaarsed aga oma olemuselt üsna ''päris''. Õhtul läks asi aga nii hulluks, et me otsustasime Mürakaga igaks juhuks Pelgusse kontrolli minna. Valvetuppa jõudes võeti mind kohe vastu ja esmalt kontrolliti emakakaela (oiiiii, kui valus see oli). Avatus oli 2cm ja sellega kõik piirdus, sest asi oli veel üsna ''toores''. Peale emakakaela kontrolli saadeti mind KTG alla ja seal registreeriti poole tunni jooksul 2 tugevat (100 piires) toonust ja 2 natukene nõrgemat toonust. Ämmaemand oli kindel, et varsti läheb asjaks ja pakkus võimalust sünnituseelsesse jääda, sellega ma eriti päri ei olnud ja valisin koju mineku.

Nii ma tiksusin mitu päeva, elasin oma toonustega ja palusin ei tea keda, et ma ükskord sellest vaevast lahti saaksin, sest igapäevaselt toonuseid taluda oli päris väsitav ja tüütu. Asjad kohe üldse ei liikunud. Ma olin lõpuks nii ahastuses, et mõtlesin endamisi kuidas ma ennast Rakvere Vallimäelt alla veeretan. Kopp oli lihtsalt nii ees sellest mõttetust ja mitte midagi muutvast valutamisest.

3.03 varahommikul kell 3 muutusid toonused juba tihedamaks ja valusamaks. Toonused käisid iga 15-20 minuti tagant, mainin kohe ära, et mul ei läinudki toonused regulaarseks vaid need olid lõpuni ebaregulaarsed. Hommikul üritasin natukene magada, et mul natukenegi rohkem energiat oleks. Müraka saatsin ka veel tööle, sest iial ei tea millal asjaks läheb ja siis on hea kui Mürakal on tähtsamad asjad töö juures tehtud. Ise vaatasin veel aknast välja, päike paistis ja ilm oli nii kevadine, samal ajal mõtlesin, et vot see oleks ilus päev sündimiseks. Umbes kell 16.00 tundsin, et toonused lähevad tihedamaks ja vahed olid juba 10-7 minutit. Kõht oli täiesti lahti ja seest keeras. Ma ise olin täiesti kindel, et asi on jälle selline natukene ''feik'', sest minu puhul poleks see isegi mingi ime enam. Ma oleks rahus kodus edasi valutanud kui Mürakas poleks pool paanikas olnud ja mind põhimõtteliselt autosse vedanud. Mis mul muud üle jäi kui vooluga kaasa minna. Terve tee Tallinna mõtlesin, et miks ma ennast sellesse segasin ja nii kaugele sünnitama minna tahan? Päris hull oli istudes toonuseid üle hingata. Kell 18.19 jõudsime Pelgusse ja seal võeti mind kohe vastu, ei mingisugust ootamist. Kontrolliti taaskord emakakaela. Avatust oli 4cm, emakakael oli pehme ja lame, seega edasi sain juba sünnitustuppa. Jeiii. Valveämmaemand kiitis veel mu hingamist, olevat olnud nii eeskujulik.

Kell oli 18.31 kui me end sünnitustoas sisse seadsime. Kohe pandi mind ktg alla ja oh isssssand, päris õõvastav on voodis külili olla kui sul käivad toonused sajaga. See oli kõige hullem osa sünnituse juures üldse. Päris tõsiselt! Ma lihtsalt tõmbasin end valust kõvera ja palusin Mürakal end koju viia. Hästi tark naine olen! Nii ma piinlesin seal KTG all, endal pisarad jooksid ja valukriisked vaheldusid haleda nutuga. Kell 19.15 võeti KTG küljest ära ja siis võisin juba mööda tuba ringi liikuda. Peale seda oli mul palju parem olla ja ma suutsin oma toonused ilusti üle hingata ilma igasuguste probleemideta. Kuna ma unistasin terve oma raseduse aeg vanni sünnitamisest, siis mainisin seda kohe ka ämmaemandale kes oli hästi vastutulelik ja pani vee kohe jooksma, et ma saaksin vanni vedelema minna.  Ämmaemandaks oli mul Margit Silla-Vunk ja mul vedas temaga meeletult, nii rahul olin temaga. Lasi mul katsetada erinevaid asendeid, pakkus nii palju ideid ja toetust. Ma tundisin end temaga turvaliselt ja see olii kõige tähtsam. Mul tõesti vedas, et sellise ämmaemanda enda kõrvale sain. Ühel hetkel aga tundsin, et toonused muutuvad veel tugevamaks ja igasugune isu vanni minna kadus kiiresti. Seega seekord jäi mul vann proovimata. Mul on sellest nii kahju!

Kuna ma olin juba eelnevalt pool ööd toonuste käes kannatanud, siis energiavarud olid üsna otsakorral. Mürakas ostis küll tee pealt kiiresti 2 pakki pilvekesi kaasa aga noh, nendest mulle küll ei piisanud. Ma olin nii väsinud ja tüdinud. Valud muutusid tugevamaks, mina jonnakamaks. Ühel hetkel leidsin end taaskord voodist ja siis ma enam ei hinganud oma toonuseid üle vaid ma lihtsalt röökisin ja nõudsin, et mind koju lastaks. Ärge küsige, ma ei tea mis mu peas toimus. Seega tunnistan ausalt, et paar korda flippis mul päris korralikult ära. 19.31 katsus ämmaemand uuesti avatust ja seekord oli see juba 8cm, ainus probleem oli see, et emakakaela serv jäi pea ette ja see venitas kogu sünnitust natukene pikemaks.

Nii ma seal voodis piinlesin. Vabal ajal vedelesin kotttoolil ja tuhu ajal olin põlvili. Jah, kotttool oli mul voodis, nii mugav olin. Õige märul hakkas alles siis pihta kui pressides lootekott lõhkes. Terve voodi oli vett täis, kõik asjad olid looteveest läbi imbunud ja valud muutusid peale seda veel intensiivsemaks, siis ma sain juba aru, et aeg on Mürakas välja visata. Algasid pressid. Ühel hetkel kui ma taaskord valutasin ja pressisin, hüppas sisse keegi teine. Üks täiesti teine arst ehk kõrvaline isik, kuna ma olin seal juba nii kreenis, siis ma isegi ei viitsinud süveneda. Nii ta oli mu ämmaemanda juures ja hakkas seal meie koostööle täiega vahele segama. Käskis mul minna külili ja tuhu ajal tõmmata jõuga enda põlve vastu rinda ning seejärel pressida. Ma ei tea milleks see vajalik oli aga see väsitas mind veel rohkem. Ei ole just kõige targem oma jõudu kahel rindel maksimaalselt kasutada. Kõige selle juures oli veel hullem see kui ta samal ajal mu augus näppudega sorkis, et serv eest ära saada, ta ei lasknud asjal loomulikult kulgeda. Lõpptulemus aga oli see, et lõpuks muutusid mu pressid väga harvaks ja too arst vigastas mu seesmist limaskesta nii palju, et see hakkas veritsema. Amen! Mu ämmaemand oli silmnähtavalt häiritud sellest, et meie koostööle vahele segama tuldi. Mina samal ajal mõtlesin, et ma ei taha mitte kunagi enam rase olla, sest see kõik tundus minu jaoks nii kohutav ja ma veel arvasin, et mul on kõrge valulävi.

Õnneks ühel hetkel otsustas too arst minema minna ja me saime ämmaemandaga oma plaane edasi teha. Ämmaemand tõi mulle tooli mis oli poolik ja keskel oli auk. Ma ei mäleta kuidas ta seda kutsus. Igatahes sinna ma istusin, selja taha voodi najale pani ta mulle kotttooli ja pressi ajal ei jäänud mul muud üle kui võtta voodi äärest kinni ja kogu jõud suunata pressile. Eks gravitatsioon tegi oma töö, sest mul läks seal toolil ainult 2 pressi kui ma juba pead tundsin. Ämmaemand võttis mu käe ja pani Sipu pea peale ning ütles, et ma seda katsuks. Mina ise sellest muidugi eriti vaimustuses ei olnud, sest see tundus nii pehme ja limane, ainus mis ma tegin oli see, et ma kiljusin seal, et ma ei taha seda katsuda. Samal ajal ma tundsin kuidas jalgevahelt on kõik meeletult pinges aga mitte valus. Valu oli täielik 0, ei mingit kõrvetamist ega muud säärast. Järgmise pressiga tuli juba pea tervenisti välja ja siis ämmaemand ütles, et ma rohkem ei pressiks. Aga kas ma kuulasin teda? Ei! Ma ei suutnud seda ürgset pressi kinni hoida ja voilaaa, järgmisel hetkel oli Sipu mul juba rinnal. Väljutamisel oli mul selline tunne, et kogu mu alumine korrus lihtsalt rebeneb ribadeks ja sinna jääb ainult üks suur auk alles mis kõik endasse imeb ja muud midagi. Natukene hirmus oli. Sipul oli sündides nabanöör ümber kaela aga õnneks oli kõik parimas korras. Nabanöör oli väga peenike ja õnnetu. Sipu käte vahel, ronisin voodisse, et ämmaemand saaks kõik muu üle vaadata. Vedelesin seal koos oma värske beebiga ja olin nii õnnelik, et see kõik lõpuks möödas oli ja mu pisike oodatud ime mu rinnal uudistab. Ühel hetkel väljus platsenta ja ma isegi ei tundnud seda. Platsenta oli hakanud vananema, see oli üsna õnnetus seisus, hästi väike ja hale räbal. Ühesõnaga nii nabanöör kui ka platsenta olid kehvad. Ämmaemand pakkus, et võin platsenta koju viia aga seda ma ei soovinud. Ei mina sellist rõvedat asja taha.

Sünnituse ajal väisasid mind väga segased tunded. Alguses ei olnud midagi hullu, kõik oli okei ja üleelatav. Ühel hetkel aga muutusid valud nii meeletuks, et ma lihtsalt röökisin ja mõtlesin endamisi, et oleks pidanud epiduraali nõudma. Teisel hetkel mõtlesin ma sellele, et ma suren kohe maha, sest ma lihtsalt ei suuda. Kolmandal hetkel heietasin seal omaette, et miks? No miks seda kõike vaja on? Tehke mulle parem keiser!

Kord oli jõudnud kontrollini. Ma pääsesin väga kergelt. Õmblust vajas ainult mu vasak väike häbememokk mis tahtis ära kaduda ja tupekanalis üks väiksem rebend (mille tekitas sinna, üllatus-üllatus, too vahele segajast arst) ning nendega asi piirdus. Verekaotus oli minimaalne ja sünnitus kestis haiglas kokku ümardatuna 4 tundi. Seega võiks öelda, et mul läks päris kergelt. Õmblemine oli minu jaoks väga ebamugav, sest tuimestus ei töödanud 100% ja oli pisteid mida ma väga hästi tundsin. Mõni piste oli kohe nii hästi tunda, et ma reaalselt lõkkasin end jalgadega ämmaemanda nina eest minema, nii rõvedalt valus oli. Umbes 1.5 tundi hiljem saadeti meid palatisse. Tunne oli nii hea, et suutsin lausa ise omal jalul palatisse kõndida. Täpitabelist tegin ka enne pilti.

Kui nüüd kiirelt tagasi vaadata, siis tollel hetkel ma mõtlesin, et sünnitamine on nii kohutav aga nüüd on mul hinges pisikene kurbus, sest see oli midagi kordumatut ja mulle jäävadki alles ainult mälestused sellest kõigest. Tahaks lausa paar pisarat poetada, sest tegelikult oli see imeline ja kordumatu elamus. Valus aga imeline!

Sipu sündis 03.03.2019 (38+6 nädalal), kell 21.34, Pelgulinna sünnitusmajas. Kaalus 2650g (aiii, see platsenta) ja oli 48cm pikk. Sünnitus kestis esimesest tugevamast toonusest 18,5 tundi ja pressid 2,5 tundi.

Whould you like to comment?

  1. Niiii armas ja pisike! Edu teile!

    VastaKustuta
  2. Ma nii ootasin miskipärast seda postitust 😃
    Tore,et teil kõik hästi läks ja edu teile pisikesega 😊😊!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul läks selle kirja panemisega 100 aastat :D
      Aitäh! :)

      Kustuta
  3. Dah, ma pidin ikka hullult ringi liikuma, selle käimistoe vms najal kükitades rämedalt pressima pressi aeg, siis oli ka see auguga tool, mille peal istusin ja pressisin, lõpuks ronisin ikka voodisse ja sünnitasin seal :D Ma mäletan veel, et ma ütlesin, kui selle tooli peal istusin,et mul on pissihäda :D :D Sain mingi kühvli alla omale :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma jõin terve sünnituse aja meeletult vett aga õnneks sünnituse ajal mul seda pissihäda tunnet ei tekkinud :D

      Voodis ma vist poleks suutnud sünnitada, seal lamades olid valud kuidagi eriti jubedad. Ma mõtlesin, et ma suren ära :D

      Kustuta