Alles ma astusin haigla uksest välja, endal emotsioonid täiesti sassis ja hirm naha vahel. Kõik tundus nii uus ja hirmutav, sest tuli koju minna ja seal ei olnud enam ämmaemandaid kellele sai iga kell muret kurta või nõu küsida. Tuli ise hakkama saada oma uue elukorraldusega.
1 kuu uus. Pärandasin Sipule oma lõualoti.
See kuu on läinud nii kiirelt. Väga kiirelt. Ma jõuan hommikul üles ärgata, Sipuga toimetada ja juba ongi õhtu käes. Ma ei hakka üldse valetamagi. Algus oli väga raske ja pingeline, sest uusi asju oli nii palju ja kunagi ei teadnud kas see on normaalne või mitte. Muretsemist oli meeletult palju asjade pärast mis olid täiesti normaalsed (nendest asjadest kirjutan ma eraldi postituse). Esimesel kodus oldud nädalal nutsin ma koos Sipuga, sest see kõik oli minu jaoks nii uus ja pingeline. Ma kartsin, et ma ei saa selle kõigega hakkama. Õnneks kadus see hirm kiiresti. Kui ma alguses ei tahtnud Siput isegi sülle võtta, sest ma kartsin, et äkki võtan valesti või teen talle tahtmatult liiga, siis nüüd käib kõik sujuvalt. Ma ise arvan, et Sipul on minust sügavalt kopp ees, sest ma väntsutan teda meeletult palju. Vaene laps ei saa üldse enam rahu.
Paar nädalat peale sündimist tekkisid Sipul meeletud gaasid ja päris ausalt, need olid mustad pilved meie paradiisiaias. Üldiselt on Sipu hästi rahulik. Häält teeb ainult siis kui kõht on tühi, ülejäänud ajast jutustab ta niisama midagi oma keeles. Peale gaaside tulekut läks asi eriti jamaks kätte, sest need tekkisid just öösel ja vaene laps ei saanud isegi normaalselt magada, sest ta ainult röökis ja väänles. Magamatus viis edasi üleväsimuseni ja nii me siin elasime, tervelt nädal aega kisa keskel. See oli meie esimese kuu kõige raskem faas. Õnneks on see hullem nüüd möödas (gaasidele on ka mul terve postitus pühendatud).
Esimesed 2 nädalat olid eriti kiired. Kuna sünnikaal oli väike, siis oli toitmine iga 2 tunni tagant väga tähtis. Nii me elasimegi kella pealt. Nii kui 2 tundi viimasest söömisest möödas, ajasin Sipu üles ja panin rinnale, nii ka öösel. Öösel ärkamine ja veel nii tihti, väsitas mu eriti kiiresti ära. Tekkisid meeletud peavalud ja ausalt öeldes sai mul eluisu juba vahepeal otsa, sest no issand, see öine trall oli nii ebainimlik. Kuna väsimus teeb oma töö, siis lõpuks muutus mu mälu nii halvaks, et endalgi on halb sellele mõelda. Vahel kui ma Sipule öösel rinda annan, siis ma ise vajun ära. Ükskõik kui väga ma ei ürita üleval olla, vahel lihtsalt ei suuda. Sellega seoses ärkan ma tavaliselt ehmatades üles, vaatan magavat Siput ja mõtlen, et kas ma talle ikka rinda olen andnud? Ei ole ka mälulüngad mulle võõrad, vahel ma kujutan endale asju ette, vahel ma unustan mingi osa päevast/ööst ära ja vahel ma arvan, et uni oli reaalsus. Siin alles ma nägin unes, et ma olin rase ja ootasin tütart, ise muidugi nutsin, sest ma ei jõudnudki tööle tagasi ja mida inimesed minust niimoodi arvavad? Üles ärgates võttis mul väga kaua aega, et aru saada, et see oli kõigest uni. Mürakas on täiesti kindel, et ma pressisin sünnitades oma ajud ka välja.
Raseduse ajal oli mulle imetamine vastuvõetamatu. Pidevalt rääkisin Mürakale, et ma ei taha imetama hakata, sest minu jaoks on see kuidagi nii ebameeldiv. Niipea kui Sipu mulle rinnale pandi, oli see tunne peoga pühitud, sest pole mitte midagi loomulikumat kui imetamine. Tänaseks toodavad mu rinnad täiskäigul piima ja me kõik oleme siin õnnes, sest mul on vedanud. Oleks võinud ka teisiti minna. Sipul on algusest saadik võte käpas olnud, master imeja ja seetõttu meil sellega probleeme pole. Vahel ma tunnen nagu mul oleks nibude asemel aiavoolikud või ma olen koguni voodis külili vedelev purskkaev aga pole hullu, loomulik nähtus. Peale haiglast ära tulekut pole ma pidanud enam kordagi lisa andma ja selle üle on mul meeletult hea meel. Lisaks see lähedus mida imetamine pakub, see tekitab nii võimsa ja armsa tunde. Ausalt, nii armas on imetamise ajal Sipu põske sõrmeda paitada ja seejärel näha kuidas ta suunurgad üles tõusevad, äge.
On täiesti loogiline, et pisikestel on meeletu läheduse vajadus. Seetõttu ei jõua ma kodus mitte midagi teha, sest tema läheduse vajadus on lõpmatu. Hoidku jumal selle eest kui ma temast kaugemal kui 2 m olen, kohe on kisa lahti, seda muidugi juhul kui Mürakat kodus pole. Kui Mürakas koju tuleb, võtab ta Sipu enda kätte ja mina saan rahus omi asju ajada (loe: magada). Seetõttu ei taha ta väga oma voodis magada ja eks ma len natuke sellepärast juba pragada ka saanud, sest ma ju hellitan lapse niiviisi ära. Noh, ma loodan, et kui ta täisealiseks saab, siis vast kolib ikka oma voodi ära :D
Eelmine nädal käisime esimesel arsti visiidil. Kaalusime, mõõtsime ja mina sain oma küsimustele vastused. Saime kiita, sest Sipu on tublisti juurde võtnud. Sünnikaal oli 2650g (madalaim kaal oli vist 2450g, ma täpselt enam ei mäleta) ja kuu vanuselt 3700g, seega 1050g nagu maast leitud. Pikkus oli sündides 48cm ja kuu vanuselt 52cm, seega +4cm.
Postita kommentaar