Pole mingisugune saladus, et pisikese beebiga mässamine väsitab meeletult ära. Eriti sellise pisikese beebiga kes armastab iga 1.5-2 tunni tagant süüa ja üldse hästi palju üleval olla ja niisama hängida (loe: talle meeldib kui teda pallil hüpitatakse, hällis kiigutatakse, mööda elamist ringi jalutatakse, hästi palju jutustatakse jne.)
Aprilli alguses olin ma omadega veel päris läbi. Kõik oli veel nii värske. Oli päevi kus ma tõsimeeli arvasin, et see väsimus mu ükskord tapab. Minu tegevused olid pinnapealsed ja tihti oli olukordi kus ma jäin tegevuse ajal üldse magama. No näiteks raamatut lugedes, telekat vaadates, rinda andes, niisama istudes jne. Minu jaoks oli see midagi täiesti uut, sest need tegevused pole mulle kunagi selliselt mõjunud aga nüüd piisas juba ainuüksi raamatu sissejuhatusest, et unne ära vajuda.
Halasin siin pidevalt oma väsimuse üle ja kurtsin Mürakale, et ma enam ei jaksa, kui nii edasi läheb, siis ma suure tõenäosusega teen kuskil mõne suurema rahmaka ja kõik. Ühel mõnusal õhtul läks Mürakas Sipuga jalutama. Mina jäin koju, nautisin rahu ja vaikust ning kuulasin muusikat. Kuna ilmad olid veel jahedad, siis ahjus oli tuli all. Oh...see ahi! Sellel ahjul on üks tore uks. Suur ja klaasiga, talvel on mõnus elavat tuld vaadata. Lisaks klaasile on tollel uksel 6 väikest ava ja nende keskel on ukse ''nupp''. See ''nupp'' on üks eriti tore ''nupp'', sest see läheb ahju küttes kuumaks, seega tuleb ahjuust avada nt. ahjuroobiga aga see pole veel kõik. See nupp liigutab seest üht lamedat metallist plaati mis avab või suleb need samused augud. Augud kinni lükates, kaob tõmme ära ja augud avades tekib tõmme. Mina, va ajugeenius kellel oli juba ränk uni kallal, avasin selle ''toreda'' ukse sellise nurga alt, et endale tähele panemata lükkasin need augud kinni ja tõmme kadus ära.
Ühel hetkel ma tundsin, et pea hakkas õrnalt ringi käima. Viskasin voodisse pikali ja lootsin endamisi, et äkki läheb kiiresti üle kui niisama pikutan. See ei olnud minu jaoks midagi uut, sest see väsimus tekitas tihti õhtuti iiveldust, pearinglust ja valusi, seega ei pööranud ma sellele mitte mingisugust tähelepanu. Umbes 15 minutit hiljem jõudis Mürakas Sipuga jalutamast tagasi ja kukkus kisama. Ma ei saanud algul mitte midagi aru, veel vähem sain ma aru miks ta aknaid ja terrassiust lahti kukkus tirima. Võtsin kõrvaklapid peast ära ja kuulsin kuidas Mürakas karjus, et tuba on vingu täis. Noh, mina ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Ma ei saanud mitte teps aru, et tuba vingu täis oli. Minu jaoks oli kõik täiesti tavaline ja normaalne. Eks see ehmatas mu päris ära. Mürakas tuulutas toad ära ja mina samal ajal tundsin, et mul hakkab veel halvem. Läksin istusin pool tundi õues aga see värske õhk ei aidanud teps mitte. Läksin tuppa ja tundsin, et jäsemed muutuvad kuidagi tuimaks, nagu ma oleks kõndiv sült.
Ühel hetkel sain ma aru, et asi on naljast kaugel. Pakkisin end kokku ja Mürakas viis mu emosse. Ootasin emo ukse taga umbes pool tundi ja olek läks veel hullemaks. Ma reaalselt mõtlesin, et ma koolen sinna ukse taha ära ja ongi kõik. Vähemalt saab laiba kohe üle õue surnukuuri viia (höhö, mu haige must huumor). Lõpuks kui mind sisse lasti, siis ma ei viitsinud üldse mingit ukse juttu jahuma hakata.
Õde: Mis mureks?
Mina: Ma arvan, et mul on vingumürgitus, sest ma lükkasin siibri liiga vara kinni
Õde: Mis sümptomid teil on?
Mina: peavalu, pearinglus, iiveldus, jäsemed on kuidagi eriti nõrgad
Peale seda lühikeseks jäänud jutuajamist viidi mind kohe eriti kiiresti edasi ja lõpuks selgus, et mul ongi vingumürgitus. See tundus üsna sürr. Mõtlesin endamisi, et mis siis oleks saanud kui Mürakas ei oleks nii vara koju jõudnud? Oleksingi sussid püsti visanud? Emos olles oli mul täiesti suva endast, terve aja mõtlesin sellele, et kuidas Mürakas Sipuga hakkama saab? Kas Sipu võtab rpa-d vastu või mitte? Õnneks oli mul sügavkülmas 240ml enda rinnapiima ja selle võttis Sipu väga hästi pudelist vastu (rpa-d ta väga ei taha).
Haiglas sain 3 ballooni hapniku ja sees istusin 3 tundi, enne kui mind minema lasti (öösel kell 3 sain vist minema). Ma olin hullult mures koduste pärast aga samas mõtlesin, et oh, need tunnid on kõik minu päralt, viskan silma looja ja puha, naudin und. Plaaniks hea, teostuseks mitte nii väga. Terve selle aja mil ma seal olin, karjus kõrval voodist üks naine kirurgi. Kõik need 3 tundi! Ta ei saanud kuidagi õdede jutust aru, et kirurg on erakorralistel lõikustel ja ta peab ootama. Peale seda kui õde oli tolle naise juures ära käinud ja ära läinud, oli umbes 5-10 minutit vaikust ja siis hakkas kõik jälle otsast peale. Nagu sellest vähe oleks olnud, tuli teisele poole üks ''läbuline'' kes oli endal pea lõhki kukkunud. Tema otsustas, et ta soristab terve aja kuhugi siibrisse.
Kui mu teine balloon oli hapnikust tühjaks saanud, läksin valvelauda, et uut küsida.
Mina: Mul sai gaas otsa. Mul oleks nüüd uut gaasiballooni vaja.
Õde #1: *muigab* Kohe lasen tuua
Õde #2: *naerab eemal*
Ma algul ei saanud üldse aru miks nad nii imelikult muigavad ja naeravad. Alles hiljem lõi tuluke peas põlema ja mõistsin, et ma olin hapniku asemel gaasi küsinud. Ma vist ei pea isegi mainima kui piinlik mul oli. Kui ma sellest Raasukesele rääkisin, siis ta küsis kohe, et kas ma olen mingi juut või? (must huumor on meiega kaasasündinud). Ma arvan, et must sai hapniku narkar, mu pea pole kunagi nii selge olnud kui tol ööl, mil ma sain mõnusat värsket hapniku.
Lõpuks kui ma ennast paremini tundsin, sain koju. Enne veel tehti mulle selgeks, et mul on tugevad väsimuse (võib-olla lausa kroonilise) sümptomid ja ma pean palju puhkama. Puhkama? Pisikese lapse kõrvalt? Hea huumor! Päriselt! Ma tahaks oma silmaga näha naisi kes imiku kõrvalt puhata saavad :D
Postita kommentaar