Miks sa oma lapsest ei kirjuta?

Umbes nädalake tagasi avastasin enda postkastist ühe toreda kirjakese. Kirjas kirjutati põhiliselt sellest kui tore blogi mul on ja kui palju abi see on kirja kirjutajale pakkunud, sest ta on täpselt samas seisus oma hormonaalsete probleemidega nagu mina olin. Ühel hetkel jõudsin aga küsimuseni, ''miks sa oma lapsest mitte midagi ei kirjuta?''.


Esmalt tahan ma natukene tagamaid selgitada. Asi on tegelikult äärmiselt lihtne, ma ei loonud seda blogi oma lapse eksponeerimiseks. Meil oli Mürakaga kohe alguses kokkulepe, et Sipust ma siin teemasid sügavalt lahkama ei hakka ja piltidega üritan ka piiri pidada. Kuigi oma südames tahaks ma selle virtuaalse kohakese Sipu piltidest üle ujutada, sest noh, ta on niiiii armas punnpõsk. Moraalselt saan aga aru, et see ei ole ainuüksi minu otsustada, sest võib-olla ei taha Sipu tulevikus leida oma ahastuses ema blogi mis on tema (Sipu) piltidest lookas. Lihtne (tegelikult olen ma praegu üsna silmakirjalik, sest Instagrami on küll mõni pilt üles potsatanud)! Kui nüüd keegi mõtleb, et lapsel oleks ju jube äge kunagi lugeda endaga seoses igasuguseid kirjatükke, siis sellepärast ärge küll oma pead vaevake. Ma soetasin talle raseduse lõpus beebiraamatu ''Minu esimene raamat''. Lisaks on mul üks suuremat sorti märkmik kuhu ma kleebin temast pilte ja kirjutan ägedamaid olukordi ja asju üles. Seega kõik on parimas korras!

Tuleme tagasi selle juurde miks ma üldse selle blogi lõin. Peamine eesmärk oli see, et mu blogi jõuaks naisteni kes peavad oma laste eest võitlusi pidama. Pidama võitlusi võimaluse eest saada emaks! Nendeni kellel ei käi asjad nii lihtsalt ja kiirelt nagu suurel osal. Selle blogi peamine eesmärk on pakkuda nendele naistele lohutust, lootust ja informatsiooni...võimalikult palju informatsiooni mis on eelkõige minu enda kogemustest ammutatud. Muidugi ei saa ma öelda, et ma olen nüüd hullult raske kadalipu läbi käinud, sest mul õnnestus ju kohe esimene ravimitega tsükkel aga saate aru küll mida ma mõtlen. Ma kirjutan siia asjadest mille kohta interneti (meie konnatiigis) avarustes on nukralt vähe infot (näiteks see samune hüsteroskoopia).

Ma koondan siia kokku postitused millest oleks lugejatele reaalselt ka mingit kasu, mis pakuks neile  vajadusel võimalikult palju informatsiooni. Olgem ausad, mis kasu või lõbu annaks postituse lugemine kus ma kirjutan oma päevast (kuigi ma vist olen mõne sellise ka kirjutanud)?

Ärge saage valesti aru, ma ei ründa mitte kedagi! Ma arvan, et te saate kogu mu jutu mõttele pihta küll. Ma üritasin võimalikult lühidalt ja arusaadavalt lahti seletada mõtte, miks ma oma lapsest ei kirjuta. Põhjalikumalt pole mul lihtsalt aega kribada, sest Sipul on järjekordne arenguhüpe ja ta karjub siin nagu vanakurat :D

Kommentaare ei ole