Pilguheit minevikku ehk raseduse peetumine #1

Mul on plaanis päris korralikult heietada, seetõttu otsustasin antud olukorra lahti kirjutada pigem kahe postitusega, sest vastasel juhul meenutaks see postitus pigem piiblit, mitte blogipostitust. Tegelikult meenutab ainuüksi antud postitus juba piiblit, seega...

Kätte oli jõudnud 21.08.17 (hea põhjus miks endale üks korralik äpp tõmmata ja kõik vajalikud asjad üles märkida, saab alati fakte kontrollida) ja mina istusin TÜKis uh kabineti ukse taga. Ma teadsin, et olen rase ja enda andmete põhjal umbes 4 nädalat. See oli üsna lihtne oletus, sest me olime juulis ainult ühe korra proovinud, sest juuli alguses oli mul peale mensest väga tugev põiepõletik ja ma ravisin seda 2 nädalat antibiootikumidega. Ovulatsioon oli mul umbes 4-5 nädalat peale mensest ehk päris juuli lõpus või augusti esimestel päevadel.

Ukse taga istudes vasardas mul peas mitu mõtet. Kas mul on emakas vahesein? Mis siis saab kui ongi? Kas see võib mu rasedust kuidagi mõjutada? Kas liigne Ibumetini tarbimine rasedusele halvasti ei mõjunud? Nimelt oli mul augusti alguses tugev kolmiknärvi põletik ja ainsana leevendas seda valu Ibumetin, mis teadagi on üks välistatud valuvaigistitest raseduse ajal, sest sisaldab aspiriini. Igatahes tundus juba siis, et kõik saab kord peapeale keeratud.

Astusin kabinetti. Vastu vaatas külma olekuga arst kes kamandas mu kohe pikali, et kiiresti uh-ga alustada. Enne alustamist mainisin talle, et kodune rasedustest oli positiivne. Arst alustas kiiresti uh-ga. Esmalt jäi silma väike lootemuna kus sees oli kaks rebukotti, vanuseks suuruse järgi umbes 4-5 nädalat. Kõik. Seal samas ütles mulle, et siin küll mingisugust vaheseina ei ole! Ma ei tea kas ta lihtsalt ei viitsinud süveneda või oli raseduse tõttu vahesein halvemini märgata, ei tea ega saagi kunagi teada. Oli teine üsna kidakeelne ja midagi väga ei rääkinud. Uh kestis kokku umbes 3-4 minutit ja kõik. Uh ajal küsisin pilti ka, et Mürakale näidata aga vastuseks sain, et kui tahan, siis ostku 25€ eest. Ilmselgelt ei hakanud ma tavalise pildi eest sellist summat maksma. Rasedus oli väike ja pildi mõtlesin järgmisel korral võtta kui asi juba reaalsem välja näeb. Peale uh-d läksin oma günekoloogi vastuvõtule kes mulle õnne soovis ja kuu aja pärast tagasi kutsus, et rasedusega arvele võtta. Seal samas võttis kiirelt analüüsid ja läksin oma teed. Enne lahkumist ütles veel, et ma vahekorrast hoiduks, sest limaskest on natukene liiga õhuke (alles nüüd ma mõtlen, et miks ta mulle toetavat ravi ei kirjutanud, mitte, et see midagi päästnud oleks).

Tunne oli hea. Rasedus oli vaikselt kasvamas, vaheseina polnud ja kõik tundus korras olevat. Olin omaette roosa ja rõõsa rase. Kõik oli nii uus ja huvitav. Järgmisel päeval pidin minema Rakvere sõidutundi. Kuna Tapa bussijaama ümbrus oli ehitamisel, siis bussipeatus asus teises kohas aga mina ei teadnud sellest muidugi mitte midagi, sest ma ei elanud enam ammu Tapal ja polnud sealsega üldse eriti kursis. Kui ma bussijaama jõudsin ja avastasin, et peatus on nüüd uues kohas, hakkas mul eriti kiire. Buss väljus 3 minuti pärast ja peatus oli umbes 700m kaugusel. Nii ma võtsin jalad selga ja jooksin peatuse poole. Aega võttis aga kohale jõudsin ja maha ei jäänudki. Praegu ma mõtlen, et äkki see oli saatuse tahe, et ma bussist maha jääks? Poleks ma bussile jõudnud, poleks võib-olla midagi sellist üldse aset leidnudki. Buss oli olemuselt mingi vana romu, ilma igasuguste amortideta, iga auk oli üsna hästi tuntav. Enne Tapalt välja jõudmist jäi teele aga üks suuremat sorti löökauk kust buss mõnusal kiirusel läbi sõitis. Põrutus oli nii suur, et mu tagumik oli istmelt õhus ja peale istmele tagasi kukkumist käis emakast tugev valujutt läbi. Umbes 5 minutit hiljem läks alakõht kivikõvaks ja toonusesse. Ma ei osanud sellesse mitte kuidagi suhtuda. Ma olin nii roheline ja ei teadnud sellest maailmast mitte midagi. Ma ei osanud karta. Umbes paar tundi hiljem jõudsin ma oma pakitseva emakaga koju ja enne kui ma jõudsin tuppa astuda, tundsin kuidas midagi püksi voolas. Ruttasin wc-sse ja tõmbasin ruttu püksid alla. See oli veri, väga palju verd. Ma ei teadnud tollel hetkel, et nii väikese raseduse puhul ei tehta tegelikult mitte midagi ja üldiselt loetakse sellises etapis katkenud rasedusi looduslikuks valikuks. Meie aga pöördusime Rakvere Haigla emo-sse.

Rakvere haiglas oli valvearstiks üks lühemat kasvu vana mehike. Üsna ülbe ja üleoleva olemisega. Istus laua taga ja ohkis. Mulle jäi mulje, et ma olin sinna tema aega raiskama läinud. Ohkis mis ta ohkis aga ühel hetkel küsis, et millal mul viimased päevad olid. Andsin talle vastuse, tema võttis oma tsükli ratta ja hakkas sealt rasedust arvutama. Ohkis edasi ja ütles, et rasedus peaks olema 8 nädalat aga minul on ju ainult 4 nädalat ja see midagi head ei tähenda. Tegi uh ja tõdes seal samas masina juures, et kõik on tõesti väga halvasti. Kirjutas mulle toetava ravi ja jättis haiglasse sisse. Lasi võtta kõik põletikunäitajad ja hcg. 

Ma enam ei mäleta täpselt oma emotsioone aga eks ma tõenäoliselt hirmul olin. Ma ju ei teadnud mida oodata ja millega arvestada. Mäletan ainult seda kuidas ma laua taga nutsin ja abordi jaoks pabereid täitsin, seal samas ämmakas mind lohutamas, et arst ei saa mind millekski sundida, et see kõik on minu enda otsustada, kuidas ja mida ma teen.

Järgmisel päeval tulid vastused. Hcg oli väga kõrge. Ma ise enam ei mäleta täpset arvu aga viie kohaline ta oli, selles raseduse faasis ikka päris kõrge. Kohe hommikul võeti uus hcg ja minu võttis üle dr. Truupõld. Siiani kõige toredam arst keda Rakvere haiglas kohanud olen. Samal päeval tehti võimsama masinaga uus uh ja muutunud ei olnud midagi. Lootekott oli natukene suurem aga siiani olid lootekotis ainult rebukotid, looteid polnud kuskil. Lõunal saime uued analüüsi vastused kätte ja hcg oli langenud. Hcg langus on esimene asi mis annab märku rasedusest mis pole eluvõimeline. Arst ei kiirustanud. Ta jättis mu haiglasse sisse, et rasedust veel natukene jälgida.

Umbes kolmandal päeval väljus emakast hästi palju hüüvet. Ma ise olin täiesti kindel, et rasedus katkes ja nüüd ongi kõik. Sügaval sisimas ma muidugi lootsin, et äkki ikka on mu pisikesed tugevad ja jäävad püsima aga reaalsus koputas õlale. Samal hommikul võeti jälle uus hcg. Lõunal oli jälle uus uh ja nii ma iga päev tiksusin, vereanalüüsilt uh-sse. Kabineti ukse taga istudes olin kindel, et ega seal enam midagi vaadata pole. Hinges oli nii palju kurbust ja pettumust, et mu esimene rasedus lõppeb nii negatiivselt. Esimene kogemus kohe selline...meeldejääv aga mitte positiivses mõttes. Kabinetti astudes ütlesin arstile, et üsna suures koguses on hüüvet tulnud ja kas mul on võimalus koju ka lõpuks saada? Ja mis üldse edasi saab? Arst ütles, et algul teeme uh ja siis otsustame edasi. Uh-s olid suured muutused toimunud. Üks loode oli olemas aga teise loote rebukott oli kadunud. Seega minu kaksikraseduses jäi hetkel ellu ainult üks ja see selgitas ka hcg langemist. Peale uh-d tulid vastused ja hcg oli tõusnud. 

Neljandal päeval tehti uus uh. Loode oli ilusti olemas ja vastas 5+0 suurusele. Raviks määrati Duphaston 1tbl. 3x päevas ja lõpuks ometi sain ma koju. Mind määrati voodireziimile ja ainus koht kus ma käia võisin oli wc. Uus aeg Rakvere uh-sse oli 2.09. See oli minu sünnipäev. Kodus mõtlesin endamisi, et oleks imeline oma sünnipäeval pisikese südamelööke näha...