Explore the blog
esmaspäev, 5. august 2019

Kuidas me triibupüüdmiseni üldse jõudsime?

Paljud kes vastasid küsitlusele (seda saab siiani teha) tahtsid teada kuidas me triibupüüdmiseni üldse jõudsime ning tundsid huvi eelloost mis leidis aset enne viljatusravi arsti poole pöördumist (just peetumine ja tablettidega puhastus). Sellest kõigest kirjutan natukene hiljem, hetkel mõtlesin, et panen kirja selle kuidas me üldse triibupüüdmiseni jõudsime.

Ma siiralt loodan, et ma pole seda pilti juba mõnes teises postituses kasutanud :D


01.01.2017 otsustasime koos Mürakaga, et aitab küll, võtan oma viimase paki pille lõpuni ja lõpetan oma organismi mürgitamise ära. Pille hakkasin üldse võtma ainult sellepärast, et oma aknet kontrolli all hoida (ja natukene rohkem oma ebaregulaarseid menstruatsioone paika loksutada) aga kui ma ühel hetkel avastasin, et ega ma igavesti oma akne eest pillide abil põgeneda saa, siis leidsin, et ilma on parem. Algul leppisime Mürakaga kokku, et lähme kondoomidele üle, sest mina enam oma hormoonidega mängida ei tahtnud (ilmselgelt olin ma juba oma organismile karuteene teinud). Kätte jõudsid viimased kunstlikud päevad kui Mürakas käis välja idee, et miks üldse midagi kasutada, anname hoopis pisikesele rohelise tule. Algul tundus see päris segase ideena, sest ausalt öeldes polnud me sellele veel üldse eelnevalt mõelnud. Mida päev edasi, seda rohkem see idee meile meeldis.

Ma olin tollel hetkel 22, sünnitamise ajaks oleksin olnud 23 ja see tundus täiesti normaalne vanus, mil oma esiklaps saada. Mina käisin koolis ja tööl, Mürakal oli hea sissetulekuga töökoht, meil oli päris oma kodu, seega kõik vajalik oli olemas (on siiani :D). Andsime beebile rohelise tule ja olime elevusest lõhki minemas. Kõige selle kõrvalt teadsin, et rasestumine võib kaua aega võtta, sest ma alles lõpetasin pillidega ja keha vajab aega, et sellest kõigest taastuda. Me ei mõelnud üldse rasestumisele ja olime rahulikud, sest kiiret polnud kuhugi. Teadsin sedagi, et igas tsüklis on võimalus rasestuda ainult 20%. Seega, ega väga ei lootnud ka!

Peale pillidega lõpparve tegemist ehk jaanuari lõpus tulid viimased kunstlikud päevad ning seejärel jäin ootama oma mensese taastumist. Ootasin ja ootasin, vahel oli selline tunne, et jäängi ootama aga lõpuks need punased märtsi keskel ikkagi tulid. Tsükli pikkuseks oli 46 päeva ehk üks ''tore'' mammuttsükkel. Mõtlesin veel endamisi, et pole hullu, küll kõik paika loksub aga ei loksunud, sest järgmised punased tulid alles mai alguses ja tsükli pikkuseks oli siis juba 49 päeva.

Ühel hetkel ma tundsin, et miski teeb paremal pool alakõhus valu. Panin aja Tartu seksuaaltervise kliinikusse (sinna sain lihtsalt kõige kiiremini) ja jäin oma aega ootama. Nädal hiljem läksin visiidile. Vastu võttis mind äärmiselt tore noor naisterahvas kes alustas visiiti küsimustega ja lõpetas pap-testi ja uh-ga. Uh-s selgus, et paremasse munasarja on endale kodu vooderdanud umbes 1cm läbimõõduga tsüst. Kuna ta oli veel pisemat sorti, siis ei näinud arst ohtu ja käskis TÜK-i pöörduda, sest seal olevat paremad masinad ja tsüst tuleks ikkagi üle kontrollida. Mis puudutas tsükleid, siis nende kohta ütles ta nii palju, et edasise ravi otsustab TÜK-i arst.

Juuni lõpus tuli uus menses ja tsükli pikkuseks oli juba 52 päeva. Oli aru saada, et tsükkel pikeneb iga kord kolme päeva võrra ja see ajas mind juba natukene vihaseks (samal ajal ma ei mõelnud üldse rasedusele, mõtlesin sellele, et oma asjad korda saaksin). Juuli lõpus oli mul esimene visiit TÜK-is. Kurtsin arstile oma mure ära ja rääkisin natukene tsüstist. Arst algul midagi tarka ei öelnud, ütles vaid, et vahel võib isegi aastaid minna, enne kui organism pillidest toibub aga see kõik on hästi individuaalne ja ärgu ma üldse muretsegu, vajadusel saab asjad paika loksutada (pidas silmas vist Duphastoni). Lõpuks oli kord uh käes. Tsüsti ta enam ei näinud, ovulatsiooni polnud ka olnud aga kõige selle kõrvalt tundus talle, et emakas on vahesein (heheee...). Ütles, et jätab asjad nii nagu nad on ja kui augustis uuesti uh-sse lähen, siis vaatame edasi mis saab.

August oli kätte jõudnud ja aeg uude uh-sse lähenes. Ühel ööl tundsin meeletuid mensese valusid, mul polnud veel kunagi nii meeletuid valusid olnud kui seekord oli. Tunne oli selline, et kohe-kohe hakkavad punased. Mida ei tulnud, olid punased. Kui ma olin juba mitu ööd valudes vaevelnud, siis hakkasin googeldama. Googeldades jõudsin sinnani, et need võivad olla emaka venimisvalud. Kuna mu tsüklid olid ebaregulaarsed ja väga pikad, siis ma polnud milleski kindel. Järgmisel päeval ostsin testi, tegin õhtul ära ja test oli hetkega tugevalt positiivne. Üllatus missugune, me kumbki ei osanud seda oodata, sest me ei olnud üldse sellel lainelgi, et ma võiks nii kiiresti rasedaks jääda. Põhimõtteliselt õnnestus meil juba neljanda ebaregulaarse mammuttsükliga rasestuda. Tundus kuidagi uskumatuna. Mõni päev hiljem läksin uh-sse ja seal selgus, et rasedust on 4-5 nädalat. Peale seda hakkas kõik allamäge minema.

Edasi kirjutan sellest kõigest juba järgmises postituses! Muidu venib see postitus liiga pikaks ära.

Would you like to comment?