Minu keha, minu tempel ehk 5 kuud peale sünnitust

Ma olen viimased aastad oma keha nii väga armastanud, et endalgi on natukene imelik seda öelda (õigemini kirjutada). Minu rahulolu on olnud täielik. Kui ma rasedaks jäin, siis tegelikult kartsin ma oma kehakaalu pärast päris palju. Ma üritasin seda hirmu alla suruda ja süvendada endale, et vahet pole milliseks mu keha muutub, sest tegelikult olen ma saanud millegi nii imelisega hakkama ja mul pole mingisugust õigust hädaldada. Samas, valetada pole ilus, isegi mitte iseendale!

Ei, mu juuksed ei ole rasvased. Läksin hoopis palsamiga hoogu :D

Rasedus ja sünnitusjärgne aeg on selline imeline aeg, hormoonid teevad oma töö ja mõtted hüppavad ühest äärmusest teise. Ühel hetkel olen enda üle uhke ja ei pea enda jaoks seda kaalukest üldsegi nii  tähtsaks, teisel hetkel istun omaette voodis ja halan kui õudne kõik on. Klassika. Haiglasse minnes kaalusin ma 68kg. Tagasi tulin kaaluga 60kg. Esimese kuuga kaotasin 1kg. Alguses tundus see asi eriti sürr, sest mina, kes ma polnud kunagi pidanud mitte mingisugust vaevakübetki nägema, et oma ideaalkaalus olla, ei saanud oma algkaalu mitte mingi väega tagasi. Nuta või naera, tulemus 0. Mu kaal lihtsalt seisis! Kõikus kilo siia-sinna ja see oli ka kõik. Asja ei teinud kergemaks ka kõrvalolevad isikud kes nägid, et neil on õigus mu keha kommenteerida ja kritiseerida. Minu keha, mis oli äsja last kandnud. No tegelikult ei olnud neil selleks mingit õigust aga mis sa ära teed, kõik ei kasuta mõtlemiseks ajusid ja kõigil pole seda viisakat filtrit oma hallolluse ja suu vahel.

Esimene tore kord oli 3 nädalat peale sünnitust kui üks isik tuli ja ütles mulle, et ma olen nähtavalt paksemaks läinud kui kunagi olin, et kas ma trenni tegemise peale pole mõelnud. Tollel hetkel olin ma sellest kommentaarist väga löödud (ilmselgelt hormoonid). Lausa maapõhjani solvunud, sest mis õigusega tuleb keegi midagi sellist ütlema? Ma saan aru, et ega igavesti ei saa peita end põhjuse taha, et ma kandsin last aga tollel hetkel oli mul selleks õigustus täiesti olemas, sest ma põhimõtteliselt alles sünnitasin oma lapse. Mu keha oli omadega nii läbi, isegi pikka maad oli hirmus raske kõndida. Ma polnud füüsiliselt mitte kunagi nii kehvas seisus olnud. 9 kuud mis suures osas möödus voodi reziimil, olid oma töö teinud. Peale seda kommentaari ma tundsin, et miski kihvatas mu sees. Ma olin nii pettunud ja vaatasin end päris kriitiliselt ''ma olen nii rõve'' pilguga.

Kergemaks ei teinud asja ka see, et mu kaal ei alanenud. See lihtsalt seisis vankumatult nagu tinasõdur. Tore oli kui kaal kuus langes kg võrra. Minu jaoks oli see mingil määral hirmutav, sest ma ei saanud aru miks mu keha kaalu nii kõvasti kinni hoiab. No miks? Kas siin mängis rolli see, et ma olin enne rasedust alakaalus ja keha kogus nn. energiat? Ma ei tea. Mina igatahes liikusin aktiivselt, valisin mida sõin, isu oli selline nagu enne rasedust jne. Ma reaalselt kartsin, et kui imetamise lõpetan, tulevad hoopis mõned kilod juurde ja nendest vabanemiseks pean hullult rabelema hakkama (ma olen liiga mugav, et sellele oma aega raisata). See-selleks. Seejärel otsustasin end natukene harida ja kukkusin sajaga googeldama. Googeldades leidsin natukene lohutust, sest võib ka nii olla, et kilod kaovad alles peale imetamist. Aga see oli kõigest oletus, mille kuskilt neti avarustest leidsin. Hetkel pole mul aimugi mis saama hakkab kui ma ükskord imetamise lõpetan.

Järgmine kommentaar minu keha suunas tuli umbes 2 kuud peale Sipu sündi. Isik nr2 arvas, et ma olen uuesti rase, sest issand mis kõht mul ees on (tegelikult ta teadis, et ei ole aga arvas, et jube naljakas oleks selle üle nalja visata). Mina, kes ma olin elanud õilsas teadmises, et mu kõht kaob iga päevaga aina rohkem sissepoole, sain nii valusa ja reaalse paugu, et nutt kippus kurku. Ma olin nii solvunud ja pettunud, no ei saanud mina aru, mis valu on inimestel sünnitanud naist niiviisi terroriseerida ja enesekindlust õõnestada. Tobe! Väga tobe! Isik nr3 oli niisama šokeeritud, sest ta ei suutnud uskuda, et XS suurus mulle kuidagigi selga mahuks (mahtus, kui ei olnud tagant lukuga, sest suuremate rindade tõttu kippus lukk sulguma ainult pooleldi). Selleks hetkeks ei liikunud mul enam ükski näolihas, sest ma olin juba nii palju kriitikat oma keha kohta saanud, et see kommentaar oli lausa värskendus nende teiste kõrvalt.

Tänaseks ehk 5 kuud hiljem olen ma saavutanud algkaalu. Ma ei tea kuidas, sest oma eluviisis pole ma rohkem midagi muutnud. Kaal on küll see mis vanasti aga pilt on täiesti teine. Rinnad on hetkel suuremad kui varem (nüüd ma jällegist põen, et mulle jäävad hullud ripprinnad, andke abi eks!). Piht on 5cm laiem ja puus 9cm laiem. Viimase puhul olen ma üliõnnelik, sest mulle meeldivad laiad puusad maniakaalselt (khm, ma kõlan nagu hull Kardashianite fänn). Ausalt, kui ma nüüd oma 60cm laiuse piha uuesti saavutaks, oleks peegelpilt perfektne. Iseasi, millal ma sinnani jõuan.

Kaaluga on heietused ühel pool aga on veel üks asi mille rasedus on mulle maha jätnud...tselluliit...brrrr. Tselluliit on...kole. See on tõesti kole, kui kõige muuga saaks kuidagigi leppida, siis tselluliidiga on väga raske leppida. Ma vihkan oma reisi. Need on nii koledad, et ma ei taha isegi lühikesi pükse enam kanda. Viimati olin ma tselluliidiga hädas kui beebipille võtsin aga kui nendega lõpparve tegin, kadus tselluliit täielikult. Praegu on tegemist täiesti uue tasemega, ma pole kunagi nii hullu tselluliiti enda naha all näinud. Õnneks lohutati mind raseduse ajal, et tegemist on sellise toreda tselluliidiga mis kaob iseenesest mingi aja jooksul peale sünnitust. Eks see ole jälle see hormoonide mäng. Vaatamata sellele lohutusele tunnen ma ennast ikkagi üsna ebamugavalt kui ma näiteks rannas vedelen, sest mulle meeldib ettekujutada kuidas inimesed mu reisi vaatavad ja salaja vaikselt kommenteerivad. No jõhker ebakindlus on nende reite pärast hinges. 

Et terve postitus negatiivses võtmes ei oleks, siis tegelikult olen ma mingil määral oma keha üle uhke ka. Ma arvan, et on päris hea saavutus kui keha suudab ise raseduseelse kaalu saavutada, ilma, et ma kuskil rapsimas käiks.

Kuidas teie oma kehasse peale sünnitust suhtusite?