Explore the blog
kolmapäev, 4. september 2019

Kuidas kõik allamäge läks #2

Ma vist ei selgitanud end eelmises postituses piisavalt selgelt, seega kordan siin igaks juhuks üle, et tegemist on 2017 aasta looga. See on see lugu millest sai alguse minu sekundaarne infertiilsus. See oli minu teekonna algus.

2 aastat tagasi nägin ma päris esimest korda oma elus loote südamelööke. Ekraanil oli pisike täpp mille sees vilkus väike tuluke. Nii kiiresti ja ühtlaselt. Uh mida ma hinges nii tugevalt pelgasin, läks ootuspäraselt. Loode koos südametööga oli olemas ja vastas ilusti oma suurusele ehk 6+5. Tunne oli oivaline. Ma olin nii õnnelik, sest ma tundsin, et kõik on nii hästi ja äkki nüüd võin ma lõpuks rahulikumalt hingata (nüüd kus mul on kogemusi rohkem, võin öelda, et rase olles ei saa iial rahulikumalt hingata). Mind jäeti küll edasi voodireziimile aga see mind ei morjendanud. Koju jõudes panin Dr. Šoisi juurde Oscarisse aja, sest on ju teada, et sinna täituvad ajad meeletu kiirusega.

Minu päevad möödusid voodis peamiselt magusat mugides, sest ega ma mitte midagi muud teha ei saanudki, sest ma lihtsalt ei tohtinud. Umbes nädal enne uut visiiti mis oli kirjas TÜKis, muutus mu enesetunne märgatavalt. Ühel õhtul ma tundsin hinges väga suurt ärevust, mu mõistus flippis päris korralikult ära ja mul tekkis meeletu hirm. Ma läksin nii paanikasse, et Mürakas pakkus mulle välja emosse minekut. Minu arust tundus see tollel hetkel natukene ülepaisutatuna aga samas miski jäi ikkagi hinge seest närima. Ma ju ei oleks saanud minna emosse põhjusega, et mul on hinges halb eelaimdus. Samal ööl nägin ma unes kuidas ma ärkasin oma voodis üles ja terve lina oli verest läbi imbunud, et asi veel hirmsam oleks, vedelesid mu hambad ka seal samas verise lina peal. Hommikul ärgates oli mu enesetunne veel halvem. Hinges kriipis aga visiidini oli veel pea nädal aega. See oli täielik põrgu. Üks esimesi märke oli see, et ühel hetkel hakkas akne mu peegelsiledale näonahale tagasi tulema aga sellele ma erilist tähelepanu ei pööranud, sest mul oli alati akne olnud. Järgmisena muutusid mu rinnad jälle väiksemaks ja pakitsustunne mis mind enne saatis, oli kadunud. Tollel hetkel ma ei viinud neid märke peetumisega kokku. Sellel ajal mul isegi ei määrinud enam ja ma ei osanud oma olukorda piisavalt hästi hinnata.

Kätte oli jõudnud 20.09.2017 ja aeg oli minna oma visiidile. Sellel visiidil oleks pidanud minust saama ametlikult rase. Istusin arsti ukse taga ja hinges teadsin, et midagi on väga mäda. Ma olin juba eos end alateadlikult halbadeks uudisteks ettevalmistanud. Hinges lihtsalt kraapis tunne, et mitte miski ei ole korras. Astusin kabinetti, olin äärmiselt närvis ja läksin pukki. Arst alustas uh-ga. Mina jälgisin samal ajal pingsalt ekraani. Nägin, et loode visualiseerus aga seda tuttavat vilkumist ei olnud kuskil. Süda tagus rinnus ja paanika hakkas maad võtma. Arst vaikis ja otsis midagi. Mina ei suutnud enam kauem oodata ja küsisin väriseva häälega, et kas lootel süda ei löögi? Arst vist sai aru, et ta ei suuda mu küsimuse eest kuhugi puigelda ja vastas, et ta ei leia südametööd. Tulin pukist alla ja panin end riidesse. Istusin arsti laua äärde, arst helistas samal hetkel 3D uh kabinetti, ütles telefoni, et saadab järjekordse peetumise uh-sse ja kas praegu on võimalik patsient vahele võtta? Sealt sai ta jaatava vastuse ja nii ma läksingi edasi kohe 3D uh kabineti ukse taha.

Hinges võttis maad tugev ärevus, silmad valgusid pisaraid täis ja hing tahtis kinni jääda. Mind kutsuti kohe sisse, saadeti kušetile pikali ja alustati kiiremas korras uh-d. Arsti kahtlus osutus tõeks, rasedus oli peetunud, meie väiksekese süda oli seiskunud 8+5 nädalal (võin mõne päeva võrra siia-sinna sassi ajada). Rasedust oleks pidanud olema juba 9+5 aga suuruse poolest vastas 8+5, seega pea nädal enne visiiti oli süda seiskunud. See oli väga valus löök. Ma vaatasin kuidas otse minu silme all kogu mu tulevik lihtsalt laiali lagunes. Ma olin ta juba meie eludesse nii tugevalt sisse põiminud. Mul olid nii suured plaanid ja unistused. Ma ootasin oma uut tulevikku, oma uue eluetapi algust nii suure ja avatud südamega aga nüüd oli kõik kokku kukkunud. Ma tundsin seal samas, et mul ei ole enam mitte midagi. Ekraanil oli pisike siluett. Tema jäsemed olid kõik juba eristatavad. Pisike pea, käed ja jalad. See on pilt mis ei unune kunagi (oeh kuidas ma oleksin soovinud, et nad selle suure ekraani seinal uh ajal välja lülitavad).

Peale uh-d läksin tagasi enda günekoloogi juurde. Enam ma oma nuttu tagasi hoida ei suutnud. Ma lihtsalt nutsingi, mul oli nii ükskõik mida keegi sellest arvab. Ma olin šokis ja ei tahtnud mitte kuidagi seda olukorda omaks võtta. Ise samal ajal mõtlesin, jumal tänatud, et Mürakas seda ei näinud, sest ka tema elas seda kõike väga raskelt läbi. Mina nutsin arsti laua taga, tema aga tutvustas mulle viise kuidas rasedus katkestada, sest ta kartis, et enne lööb mulle põletik kui organism ise katkemise esile kutsub. Kuna see oli  mu esimene rasedus, siis jäi sõelale tablettidega puhastuse esilekutsumine. Sain saatekirja, analüüside kabinetis võeti veri, anti tablett ja saadeti koju.

Koju jõudes tundsin ma end eriti kohutavalt. Ma nutsin nii meeletult, et mu vererõhk oli juba 170. Mu pea oli nagu täis puhutud ja kohe-kohe lõhkemas. Tekkisid meeletud peavalud aga vaatamata sellele ei suutnud ma mitte kuidagi oma nutmist lõpetada. Lõpuks hakkasin mõtlema, et ma ei taha nii kaugele minna ja järgmisel päeval läksin Rakvere haigla, et sealt saatekiri puhastusse saada. Seal aga tehti uus uh, naljakas, et ma isegi siis veel lootsin, et äkki... Tulemus oli mõistagi sama. Sain oma saatekirja kätte ja esmaspäeval pidin oma esimesele tabletile järgi minema.

Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis peamine mis ma sellest ajast mäletan, on see, et paljud rääkisid kuidas aeg kõik haavad parandab. Minul ei parandanud. Ma õppisin sellega elama aga ei saa öelda, et aeg oleks kõik parandanud. Mind saatis terve rasedus meeletu hirm, närvid olid läbi nagu jahikoeral, igal hetkel mil vähegi võimalik, tuletas elu mulle mu esimest kaotust meelde. See oli kohutav aeg. Kõik mis mul sellel ajahetkel käsil oli, jäi pooleni. Ma lihtsalt nutsin mitu kuud ja süüdistasin ennast kõiges. Ma otsisin süüdlast ja ilmselgelt jäin ma just iseendale jalgu. Ei lohutanud mind ka laused stiilis ''sa oled noor, küll tuleb uus''. Jah, uus tuleb aga trauma ja hirmud jäävad! Mina isiklikult sain sellest kõigest üsna arvestatava trauma. See läbielamine oli mulle väga raske. Minul isiklikult oli tunne, et inimesed ei saa aru millest nad räägivad. Siin ei olnud asi ainult uues inimelus. Siin oli asi sügavamas, oma tuleviku ehitamises, unistustes ja kõiges sellises. Minu jaoks ei olnud ta enam lihtsalt mõne mm täpikene, ta oli minu tulevane pereliige kes kunagi ei sündinudki. 

Would you like to comment?