Explore the blog
esmaspäev, 16. september 2019

Medikamentoosne abort ehk kuidas peetunud rasedus tablettide abil katkestatakse

22.09.2017 pöördusin ma Rakvere haiglasse. Tartusse on meie kandist päris pikk sõit ja ma ei tahtnud kohe üldse sellist sõitu sellises olukorras ette võtta. Jube raske oli ja ma tundsin, et lähen parem Rakvere ja lasen seal endale saatekirja puhastusse kirjutada. Kuna Haigla oli teine, tehti uuesti uh, mis jälle kõik eriti värskelt meelde tuletas ja igasugused lootused tappis (lootus ei sure ju kunagi). Arst tõdes, et rasedus on tõesti peetunud ja kirjutas mulle esmaspäevaks saatekirja.



Esmaspäeval sõitsin haiglasse. Istusin günekoloogia osakonnas ukse taga koos veel mitme erineva naisega kes olid seal sama põhjusega nagu mina (kes omast soovist, kes mitte). Mul oli natukene häbi, et mina ei suutnud oma emotsioone mitte kuidagi tagasi hoida, istusin seal, endal pisarad voolasid. Nii valus ja raske oli. Lõpuks jõudis järjekord minuni ja astusin ämmaemanda juurde. Ämmaemand küsis mult mitmeid täpsustavaid küsimusi. Mina samal ajal muidugi nutsin ja üritasin kuidagi küsimustele vastata. Esmaspäeval sain oma esimese tableti. Seal samas ämmaemanda silme all pidin selle alla neelama. Ma veel mäletan, et see jäi mulle kurku ja ajas hirmsasti köhima. Esimese tableti ülesanne on loode surmata ja emakakael ette valmistada ehk pehmendada. Mul oli nii halb see tablett sisse võtta, samal ajal kui ämmaemand seal rääkis mida see tablett teeb. Lõppu lisas, et minu beebi on juba surnud ja ärgu ma ennast süüdi tundku, see on vajalik, et ma põletikku ja veremürgitust ei saaks.

Umbes 15 minuti pärast seisin ma juba ehtepoe juures, endal iiveldas ja pea käis ringi. Ma ostsin tema mälestuseks endale keti. Mõni päev hiljem ostis Mürakas sellele ametüstist ripatsi. Koju minnes polnud mul enam mitte mingit tunnet. Iiveldus oli kadunud ja kõik oli nii nagu tavaliselt.

Teisipäeva hommikul avastasin, et mul on hakanud õrnalt määrima. Voolus oli selline heledam roosakas. Lõunal läksin veel rulluisutama, sest arst ütles, et aktiivne tegevus paneb asja kiiremini käima. Õhtuks oli juba voolusel punakas toon.

27.09 varahommikul kell 3, hakkasid mul meeletud valud. Need olid kokkutõmbed. Olin voodis kõveras ja valuvaigistit võtta ei saanud, sest arst keelas ära. Valuvaigistid pidid tablettide toimet pärssima ja kuna ma polnud veel teisi tablette saanudki, siis ei julgenud ma üldse valuvaigistit võtta. Kooberdasin pool kõveras wc-sse ja nii kui ma potile istusin, tundsin kuidas midagi suuremat väljus ja seejärel väga palju verd kohe järgi tuli. Väga suure tõenäosusega oli see loode, sest tavaliselt on lootekott kõige esimene asi mis emakas irdub. Mul polnud mitte mingisugust tahtmist potti vaadata, sest mul oli niigi kohutav olla. Loote nägemine poleks kindlasti midagi paremaks muutnud. Veritsus jätkus ja kokkutõmbed muutusid aina tugevamaks. Kõndides verd ei eritunudki. Ma arvasin, et nüüd ongi kõik ja ma ei pea haiglas veel tablette võtma aga oh ei. Kell 7 hommikul hakkasime Rakvere poole sõitma. Autos muutusid kokkutõmbed veel valusamaks ja regulaarsemaks. Nüüd kus ma olen sünnitanud, võin öelda, et tegemist on tõesti nagu minisünnitusega. Valud on samad! Haigla juurde jõudes ja autost välja astudes ei suutnud ma isegi normaalselt kõndida, sest nii valus oli.

Registratuuri minnes vaadati mind seal sellise pilguga nagu ma oleks aasta kuriteoga hakkama saanud. See tekitas minus väga halbu emotsioone, ma tundsin end kuidagi eriti vastikult. Oleks tahtnud neile öelda, et mina pole selles süüdi, ma ei tee seda niisama vabatahtlikult. Ühesõnaga, minu valik ei loe midagi (ei katkestanud ju tervet rasedust).

Günekoloogia osakonnas sain ukse taga umbes pool tundi valutada, enne kui mind vastu võeti. Tollel hetkel ma mõtlesin, et Rakvere haiglasse pöördumine oli parim valik, sest niiviisi valutades poleks ma iial Tartusse suutnud loksuda. Mind kutsuti sisse, istusin laua taha ja ämmaemand hakkas mulle juhiseid kätte andma. Sain 12 roosat tabletti (viisnurksed), millest 4 pidin kohe ise sisestama. Ma tean, et ITK-s näiteks paneb arst ise tabletid paika ja panebki ainult 4. Järgmised 4 pidin sisestama 9 tundi hiljem ja kõige viimased 4 samuti 9 tundi hiljem. Seejärel saadeti mind palatisse kus oli veel 2 naist. Vähemalt ei pandud mind samasse palatisse naistega kes oma rasedusprobleemidega haiglas olid (nii juhtus kahe naisega kes pandi minu palatisse siis kui ma esimest rasedust säilitamas olin, üsna kehv olukord). Sain metsikult suured sidemed ja 2 Paracetamoli. Viimased sain vedamise peale ja ainult seetõttu, et mu rasedus oli katkenud ja puhastus käis. Palatis olin juba rahulikum, sest nüüd oli tegelikult kõik. See olukord oli selja taha jäämas ja nüüd ei olnud muud kui loota, et emakas korralikult puhastuks. Wc-s sisestasin endale tabletid ja see oli omamoodi košmaar, sest emakas ju tühjenes ja terve põrand oli lõpuks verd täis. Sain veel veerand tundi seal põrandat puhastada (mis oli kõrgemate mummukestega ja libisemiskindel, väga hull oli seda puhastada). Voodisse minnes jäin põhimõtteliselt kohe magama. Samal ajal emakas puhastus ja valu oli juba kadunud. Umbes kell 1 lasti mind koju. Uh-ga ei kontrollitud midagi. Öeldi vaid, kui palavik tõuseb tuleb kohe emosse pöörduda.

Enne koju minekut käisin veel apteegist läbi, sest puhastusega kaotasin suure koguse verd ja seetõttu pidin hakkama rauasiirupit võtma. Kodus enam verd ei tulnud ja kokkutõmbed olid ka kadunud. 9 tundi peale esimesi tablette sisestasin uue laari, nii nagu ette oli nähtud. Tulid järjekordsed kokkutõmbed aga verd ei eritunud enam üldse. Kokkutõmbed olid täpselt sama valusad nagu esimesed. Jubedad. Kuna ilmselgelt emakas oli täielikult puhastunud, siis otsustasin endamisi, et kolmandat korda ma küll neid tablette enam ei sisesta, sest milleks? Enam ei oleks neil mingit eesmärki olnud ja niisama valusid kannatada tundus ka natukene lame.

Päev hiljem pöördusin TÜK valvekabinetti, sest ma ei suutnud oodata kuu aega, et oma emakast normaalne ülevaade saada. Valvekabinetis tehti uh ja öeldi, et emakas on ilusti puhastunud, emakakaela juures oli natukene hüüvet aga uh järgi oli ka see kohe varsti väljumas. Sain koju minna rahuliku südamega ja edasi leinata. Samal õhtul väljus hüüve ja oligi kõik. Ei mingit veritsemist ega määrimist. Kõik oli läbi alla nädalaga.

Siin tahaksin öelda, et see kõik on hästi individuaalne. Oleneb sellest kus haiglas katkestamine toimub, sest nagu ma aru olen saanud, siis igas haiglas on see erinev. ITK näiteks ei jäta üldse haiglasse nagu jätab Rakvere. ITK-s paneb arst ise 4 tabletti paika ja korras. Rakveres pead sa need aga ise paigaldama ja seda lausa 3 korda. Kuna sellest on kohe varsti 2 aastat möödas, siis on suur võimalus, et tänaseks on mingid muudatused toimunud, ei tea. 

Would you like to comment?