Explore the blog
teisipäev, 15. oktoober 2019

Imetamise ilu ja valu

Ma olen ammu tahtnud oma imetamise teekonna algusest kirjutada. Kunagi on endal hea lugeda ja endale meelde tuletada, et kõik ei ole alati nii hull kui hulluna seda serveeritakse.

Pilt ise on imetamisest väga kaugel aga noh...las olla :D
Fotograaf: Maris Sits

Raseduse ajal oli mul lisaks igapäevastele hirmudele veel üks hirm. Imetamine. Juba ainuüksi sellele mõeldes tõusid mul ihukarvad püsti, sest see ei tundunud üldse tegevusena mida ma oleksin tahtnud teha. Ainuüksi mõte imetamisest oli mulle vastukarva. Teisalt polnud ma isegi kindel, et ma sellega hakkama saaksin. Oma keha jagamine kellegi teisega tundus kuidagi väga eemaletõukav. Ma ei oska seda isegi ilusamalt kirja panna.

Kui Sipu sündis, käis mul peas klikk ja kõik loksus ise paika. See tunne oli ürgne. Mul oli minu oma enda laps ja mõte imetamisest ei tundunudki enam nii vastik ja eemaletõukav. Mul tekkis sisse isegi elevus. Umbes tund-kaks peale Sipu sündi pandi ta mulle sünnitustoas rinnale ja see oli lihtsalt oivaline, sest meil ei tekkinud mitte ühtegi imetamisega seotud probleemi. Ta võte oli kohe esimesest korrast nii õige ja täiuslik. Mul oli kohe uhke tunne. Ma ei tea siiani mida tähendab lapse poolt vale võte mis tekitaks rinnanibule lõhesid või teeks niisama haiget. Ma isegi ei tundnud kui ta mul rinna otsas sõi. Kõik oli perfektne. Aga alati peab olema ka tõrvatilk. Nendeks tõrvatilkadeks olid ämmaemanda suhtumine ja minu kogenematus.

Sipu sünnikaal oli keskmisest kõvasti väiksem. Ta kaalus sündides ainult 2650g. Ma ei tea kas siin on üksinda süüdi platsenta mis juba alguses meid alt vedama hakkas või on mu emakal kombeks pisemaid inimesi kasvatada, ei tea, äkki kunagi saan teada. Igatahes pandi Sipu sünnikaal juba samal ööl suure kella külge. Ämmaemand jooksis oma süstlaga mis oli lisa täis palati vahet ja innustas meid iga kolme tunni tagant lisa ja rinda andma. See pidi välja nägema selline, et iga kolme tunni tagant ajan Sipu üles, panen ta 15 minutiks ühele rinnale ja 15 minutiks teisele rinnale, seejärel annan veel lisa ka otsa. See oli raske aga kuidagi ajasime asja ära. Asja tegi raskeks see, et esimene öö peale sündi ja nii väikse kaaluga beebi tahtis palju magada. Mul olid jubedad süümekad kui ma pidin teda pidevalt üles äratama. Kui Sipu rinnal oli, siis kõditasin ja raputasin teda õrnalt, et ta üleval püsiks ja ilusti sööks.

Järgmisel hommikul jõudis kätte kaalumine. Kaal oli langenud (mis on tegelikult täiesti normaalne. Ma täpset norm % enam ei mäleta). Ämmaemand ohkis ja arvas, et tuleb rohkem lisa juurde anda ja seda iga 2 tunni tagant. Ma olin murest murtud, sest antud ämmaemand ei öelnud sõnagi, et selline langus tegelikult normaalne on. Mõne hetke pärast hüppas palatisse õde kes mõõtis ära veresuhkru, mille näidu abil pandi edasine paika. Uus plaan oli selline, et iga kahe tunni tagant 15 minutiks ühele rinnale, siis teisele rinnale ja seejärel 10ml lisa juurde. Lisa söötmine oli täielik müstika, sest suure osa sellest ajas ta suust välja. Ta ei tahtnud lisa. Hiljem kui ämmaemandale seda mainisin, siis vastuseks sain ainult nii palju, et tuleb anda ja kõik, muidu jääb laps nälga. Võite ise arvata kuidas ma end tundsin. Nutt oli kogu aeg kurgus, oli aja küsimus millal ma oma pisarad valla lasen. Tunne oli mul kohutav. Ma olin enda kehas nii pettunud. Selle kõige kõrvalt ei öelnud keegi mulle, et tegelikult ongi okei kui peale sünnitust tuleb piim rinda alles 1-2 päeva jooksul. Mina aga olin juba oma keha maha kandnud. Mida pole, seda pole. Järgmised 24 tundi tegutsesimegi selle plaani järgi.

Käes oli järgmine hommik. Kaalusime Sipu ära ja kaal oli taaskord langenud. Kätte jõudis see koht kus ma lõpuks murdusin. Läksin palatisse ja lihtsalt nutsin. Ma tundsin end süüdi ja kujutasin ette kuidas mu väike Sipu näljas on. Ma olin kindel, et minu mõtted mida ma raseduse ajal mõtlesin, maksid mulle nüüd kätte. Ma olin löödud. Enne ämmaemandate vahetust tuli veel kord see samune ämmaemand ja ütles, et lisa kogust tuleb suurendada 15ml, sest 10ml jääb väheks. Peale vahetuse vahetust tuli uus ämmaemand kes kontrollis mu rindu ja ütles, et piim on rinnas olemas ja kõik on hästi. Ühtlasi sai sellest ämmaemandast minu kangelane. Tema suhtumine oli täiesti teine. Eks ta nägi kui hirmul ma olin. Esmalt käskis ta Sipule mõlemat rinda anda 15 minutit ja seejärel Sipu ära kaaluda, et näha kui palju Sipule kaalu peale söömist lisandub. Tegin nii nagu kästi ja tulemuseks oli +30g mis on täiesti normaalne tulemus 2 päevase beebi kohta. Ämmaemand oli ka tulemusega rahul ja julgustas mind lisa ära jätma. Soovitas mulle rinnapumpa mille saime sealt samast apteegist. Rinnapumbaga pidin iga kord peale söötmist pumpama, et rindu rohkem stimuleerida. Esimesel korral sain 3ml piima kätte ja selle söötsin ka veel Sipule süstlaga sisse. Lisa andmise lõpetasin kohe ära ja peale seda tekkis juba kindlam tunne. Vot kui palju võib üks inimene kõike muuta. Alles see ämmaemand ütles, et kaalukadu on normaalne ja esineb kõigil imikutel, et selle pärast pole küll vaja muretseda. Just midagi sellist ma tahtsingi tollel hetkel kuulda.

Kolmandal päeval juba kaal tõusis ja see oli super. Tänu kaalutõusule lasti meid samal päeval koju. Soovitati veel kaal koju rentida, et kaalutõusu jälgida. Mõeldud tehtud. Peale seda läks kõik perfektselt. Rinnad toodavad piima siiani päris korralikult. Kui ma kunagi peaksin veel ühe lapse saama, siis kindlasti ei lase ma ennast nii kergesti mõjutada ja ei hakka kohe oma lapsele lisa sisse söötma. Oli see ju üsna surnud ring. Lisa oli raskesti seeditav, Sipul tekkisid gaasid, magas sügavalt ja ise süüa ei küsinud. Muret oli rohkem kui asi tegelikult väärt.

Nüüd kus Sipul algas lisatoidu faas, olen märganud, et ta ei taha enam nii palju rinda kui enne. Üldse on tal igasugused ''kiiksud'' juurde tulnud. Kui ta kunagi võttis rpa vastu, siis enam ei võtaks ta seda isegi mitte ähvardades vastu. Kõik mis suhu läheb, tuleb sealt mitu korda kiiremini välja. Rinnapiimaga on sama asi kui seda pakub talle keegi teine. Nimelt kui ma koolis olen, siis pakub ema või Mürakas talle sulatatud rinnapiima (ma olen seda päris palju välja pumbanud) aga ta ei võta seda nende käest vastu. Putru ja muud sellist sööb aga piima vastu ei võta, tee või tina.  See-eest elabki ta peale koolipäeva mul rinna otsas, ka öösel...nii iga tunni tagant, seega kõik saab korralikult tasa tehtud. Kui mul algul oli kindel plaan imetamine 6. elukuul lõpetada, siis nüüd tahaksin ikkagi aastani ära imetada. Iseasi on see kas me tegelikult ka nii kaugele jõuame, sest nagu ma ütlesin, siis Sipu on vähem rinda võtma hakanud, seega äkki ta hakkab ise vaikselt ennast võõrutama. Tihedamalt ongi rinnal ainult koolipäevade lõpus. Tänasega on ta näiteks päeva jooksul rinnal olnud ainult 3x. Ma saan aru, et kogused võivad päris suured olla mis ta sealt kätte saab aga samas ma kardan, et äkki mu rind hakkab ühel hetkel tootmist vähendama. Samas ma ei tahaks üldse veel imetamist ära lõpetada, sest see on minu jaoks kuidagi nii eriline ja armas, see side oleks nagu ekstra tugev kui sa saad oma last imetada. Ma siin ikka vahel naeran, et imetamise lõpetamine mõjub mulle endale raskemalt kui Sipule :D

Seoses sellega on mul reedel mega äge ettevõtmine. Ma tahan midagi erilist teha ja teen ka. Küll varsti teada saate, kindlasti kajastan seda instagrami storyde vahendusel, seega hoidke silm peal (@vvvirge) :)

Kaua teie imetasite? Kas algus oli pigem kerge või hoopis raske?

Whould you like to comment?

  1. Imetasin kahte esimest last 2,2 aastat ja kolmas on pooleaastane hetkel. Esimene sai kohe algul ainult rinda, hakkas ilusti sööma. Teisega oli algul imetamine keerulisem, oli veidi pisem, enneaegne, ei osanud pikali süüa, mina ei leidnud õiget istumisasendit imetamiseks. Käis lõpuks ka haiglas viibides imetamisnõustaja suuniseid andmas. Ämmakate suunamisest esialgu abi ei olnud, 1 üritas ise käsitsi piima mu nibust topsi lüpsta, et näidata, kuidas asi käib, jube valus oli. Mõned päevad sai siis seda ise tehtud, aga ega midagi õieti nii ma kätte saanudki. Kästi siis lisatoitu anda, süstlaga siis paar päeva toitsin, oli vahepeal ka tilga all, veresuhkur läks liiga madalaks kolmandal elupäeva lõunaks. Tekkis ka endal täielik ahastustunne peale, seat elukaaslane oli hommikul vanema lapse juurde koju naasenud ja nii ma siia tihkusin nutta üksinda perepalatis ja üritasin vastu pidada ning mitte stressi üleliia sattuda. Haiglas olin beebiga 6 päeva, pidev kaalumine peale igat söögikorda. 5.päeval hakkas asi paranema ning võisin loobuda lisatoitmisest ja kui lõpuks koju pääsesime, siis hakkas kohe eriti hästi kosuma. Kolmas laps hakkas ilusti kohe sööma, kuigi ka kaalukadu esialgu kippus natukeseks palju, aga veel peeti seda normaalseks. Sai koju ära ja hakkas kaal ka tõusma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kujutan ette kui jube stress see oli. Meil Sipu hakkas ka koju jõudes eriti hästi kosuma. Eks endal on ka kodus turvatunne suurem ja siis on lapsel ka parem kui ema end hästi tunneb. Ma ise olen paar korda piima välja lüpsnud aga ma läksin nii hoogu sellega, et nibule tuli päris sügav lõhe ja peale seda intsidenti ma enam ei julgenud ise lüpsta :D

      Kustuta